NIPINURK: KUIDAS VANEMANA luua lapsega sügavam vestlus?

Probleem on selles, et ei osata küsida õigeid küsimusi Tihti esineb arvamus, et noored on ükskõiksed ja neil ei ole tahtmist täiskasvanutega rääkida ning siis tekib lapsevanemana tunne, et “ah mis ma teda siis ikka tülitan”. Tegelikult seisneb teema selles, et ei osata küsida õiged küsimusi, mis loovad turvalise ruumi ja võimalused avatud ning usaldusliku suhte tekitamiseks. Oleme kinni vanades harjumustes ja käitume/küsime selle järgi, mille vanematelt kaasa oleme saanud. See on väga sügav ja lõputu teema. Kui hakkame jälgima oma käitumist ja seda, mida me räägime, siis toimuvad meie ümber ka muutused. On suur vahe kas sa küsid lapselt, et “kuidas sul täna lasteaias/koolis läks?” ja saad vastuseks napisõnalise “normilt” või mõtled küsimuse enne läbi ja uurid “Kui sa mõtled tänase päeva ja erinevate tegevuste peale, siis mis oli see üks asi, mis sulle kõige enam rõõmu pakkus?” - sel juhul on vastuse formaat natuke teine kui ainult “ok” või “ma ei mäleta”. Et suunata küsima õigeid küsimusi, on “Minu lapse hingeelu” päevik täis põnevaid küsimusi, mis aitavad erinevaid tundeid mõtestada ja seeläbi üksteist paremini tundma õppida. Päevik, mis avab lapse hinge Esialgu sai loodud päevik “Minu ja Sinu tähtsad jutud”, mis kirjeldas väga hästi omavahelise suhtlemise olulisust, kvaliteetaja veetmist koos lapsega ja ühiste mälestuste kirja panemist. Mida rohkem lapsevanematelt päeviku kohta tagasisidet saadi ja ise teema uurimisega sügavamale mindi, seda rohkem jõuti järeldusele, et see päevik avab tegelikult lapse hinge. “Just sellepärast nimetame seda tihti ka salapäevikuks, kuna selles on silmale nii palju nähtamatut, aga väikeste detailide abil jõutakse väga sügavale lapse olemusse. Selle abil luuakse usalduslik suhe ja turvaline liit. Päevik kingib emotsioonikleebiste näol lapsevanemale ja lapsele lõbusaid tunnete märkamisi ning põnevaid tegevusi, ühise aja veetmiseks. Päeviku abil jääb mälestus lapse hinge ja rahulolu lapsevanema südamesse. Samuti säilib kõik ka füüsilisel kujul ning hiljem on hea vaadata, milliseid tundeid kogeti ja mida koos ette võeti,” räägib Promet. Vanemad ütlevad, et päevik pani märkama oma pereliikmete tundeid Päeviku kohta on jagatud palju mõtteid ja see on pannud inimesi enda ning oma pereliikmete tundeid märkama. Mari Ojasaar on öelnud, et see on hästi armas viis lapsega ühendust saada. Koos joonistada ja arutada. “Just Aaron on sellises vanuses, kus tema tundeid on juba raske hoomata ja hea on neid siis pliiatsi sahinal koos arutada ja lõbusalt päevast jutustada,” kommenteeris ta. Eelmisel kevadel 8 aastase lapsega Tallinna Lastehaiglas olnud Janne Ristimets tõi lapse ja vanema päeviku puhul välja olulise asjaolu ja ütles, et see päevik oli neile just haiglas eriliseks kingituseks. See sai mõnusaks kohaks, kus oma lapsega sügavalt kohtuda ja päevik suunas hästi teemadeni, millest rääkida, mille eest tänulik olla ja millest koos unistada. Sellest saadi ka mõte kinkida Tallinna Lastehaiglala 50 päevikut ning kindlasti jätkatakse haiglale regulaarset päevikute viimist. Üks ema kirjeldas päeviku täitmise teekonda selliselt: “Oleme seda terve perega täitnud ja sellest on saanud meile tore ühine rutiin, avastasime, et issil väga tundeid nagu polegi, noorem piiga on põhiliselt rõõmus, teismeline piiga ei saa oma tunnetest suuremat sotti ja emme ei jõua kõiki ära kirjeldada.” Veel on lapsevanemad kirjutanud, et nende mässumeelsed teismelised ütlesid päeviku täitmise kohta, et nemad sellest osa ei võta ja lapsevanem võib seda ise teha kui soovib. Ühel hetkel aga olukord muutus ja pere kõik lapsed, ka teismelised, hakkasid sinna joonistama ja kirjutama. Sellest sai nende peres põnev teekond ja väga huvitav koostegemine, kus saadud mõtteid vahetada ning joonistusi analüüsida.