NIPINURK: MIKS ON oluline lapsega kvaliteetselt suhelda?

“Olen olnud kaua ettevõtluses. Kui mulle laps sündis, tuli kogu elu ümber hinnata. See ei olnud lihtne. Märkasin, et ma ei ole ainuke, kelle ettevõtlus või töö on alla neelanud ja tegelikkuses tuleks prioriteedid ümber hinnata. Üks asi, mida ma ei osanud teadlikult ja kvaliteetselt teha, on sisuline ja tulemuslik, toetav suhtlemine lapsega. Hakkasin mõtlema ja uurima, kuidas tõeliselt kohal olles lapselt selliseid küsimusi küsida, mis on lapsele põnevad ning omakorda annavad tema vastused mulle väärtuslikke teadmisi minu lapse mõttemaailma kohta,” räägib ta. Suhtluse kvaliteet mõjutab lapse hingeelu Jõeorg meenutab, et tõelise tunde, et midagi tuleb ette võtta, andis talle sündmus, kus noor ema endast väikest last eemale tõukas. Ta seisis pakiautomaadi järjekorras, kõrval kaks naisterahvast ja väike poiss. Väike poiss nõudis ema tähelepanu, aga ema sõnas talle, et mine eemale, kas sa ei näe, et ma räägin sõbrannaga. Poiss vast solvus või vihastas, kuna teda eemale tõugati ja nii lõi ta sõbrannat jalaga ja sõbranna lõi teda jalaga vastu. Ema ei teinud märkamagi, vaid kamandas poisi eemale ja andis sõbrannale õiguse. Jõeorg mäletab, et teda tabas seda nähes kurbus, hirm ja viha. Kurbus, sest tal oli väiksest poisist nii kahju. Hirm, kuna temast võib saada see täiskasvanu, kes liitub kuritegeliku rajaga ja viha, et ema ei võta vastutust kasvatada rahulolev laps ja hea ühiskonna liige. Esimene versioon suhtluspäevikust oli pealkirjaga “Minu ja sinu tähtsad jutud”, kuna eesmärgiks oli rõhutada vanema ja lapse vaheliste vestluse olulisust ja juttude tähtsust. “Minu lapse hingeelu” läheb sügavamale, kuna lapse ja vanema vaheliste vestluste kvaliteet mõjutab otseselt lapse hingeelu. “Minu lapse hingeelu” päevikus sai tähtsa koha tunnete väljendamine ja tunnete tundma õppimine. Kui laps läheb lasteaeda, on tohutult tähtis, et ta mõistaks enda tundeid, oskaks neid väljendada ja ka teiste tundeid mõista ning vastavalt käituda. Nii tekivad sotsiaalsed ja enesekohased oskused. Õpetajad peavad neid oskusi väga tähtsaks, kuna nii tekib lapsel endal parem lasteaia kogemus ja suurem turvatunne. Inimesed hakkavad mõistma, kui tähtsad on avatud lähisuhted Suhtlemine on praeguse ühiskonna üks suurimaid väljakutseid. Õnneks hakkab see paranema ja inimesed hakkavad mõistma, kui tähtsad on avatud lähisuhted. Me tuleme kõik erinevate taustadega peredest. Peredest, kus avatud ja toetav suhtlus on olnud au sees ja peredest, kus eneseväljendamine ei ole olnud tähtsustatud või alla surutud. “Viimati sain kogemuse, kus täiskasvanud meesterahvaga rääkides küsisin, et miks ta mulle ausalt ja selgelt juba varem nimetatud teemadel ei rääkinud ja oma tunnet ei jaganud. Tema aga vastas, et tema pole harjunud enda tundeid väljendama, kuna tema peres ei ole see kombeks olnud,” räägib Jõeorg. Ta lisab, et samas on suhtlus suur vastutus. Väljendades enda mõtteid ja tundeid, annan võimaluse olla haavatav. Inimeses võib olla hirm saada hukka mõistetud, mitte mõistetud ja nii võib samuti suhtlemine tagaplaanile jääda - kuna nii tundub turvalisem. Kindel on aga see, et mida enam tekib suhtlusesse lünkasid ja väljendamata kohti, seda enam külvab see segadust ja teadmatust ning need juba omakorda ebakindlust ja ärevust. Päeviku pidamine aitab leevendada mitmeid terviseprobleeme Päeviku täitmine peaks olema loomulik igapäevaelu osa, mitte jõudma lauale siis, kui on jõutud väljakutsete ja probleemideni. Päeviku täitmine, pidev vanema ja lapse enesepeegeldus aitavad võimalikke probleeme ja vaimse tervisega seotud elustiili tervisemuresid, näiteks stress ja ärevus, ennetada. Mitmed uuringud näidanud, et regulaarne päeviku pidamine aitab leevendada astmanähtusid, ärevust, liigesevalusid ja emotsionaalset stressi ja aitab seeläbi tõsta ka organismi vastupanuvõimet haigustele. Läbi päevikusse kirjutatu ja joonistatu näed kõrvaltvaataja pilgu läbi ennast ja last. Näed, et elu on alati pidevas muutumises. Nii saad jälile sellele, mis võib olla erinevate reaktsioonide ja tervise hädade käivitaja. Tänapäeval kasutatakse päeviku pidamist USA-s ja UK-s tugiteraapiana nii vähiravipatsientide, sõjaveteranide, koduvägivalla jt traumaohvrite psühholoogilisel toetamisel. Eestis on päeviku täitmine tähtsal kohal sõltuvuste, ärevushäirete ja depressiooni ravi juures. Loomulikult ei pea kirjutama ainult traumeerivatest või häirivatest asjadest, väga kasulik on kirjutada ka asjadest, mis meeldivad. Kuna meie aju jätab meelde ebameeldivaid kogemusi viis korda suurema tõenäosusega kui meeldivaid, siis on hea kui teadlikult positiivsete mälestuste ja reaktsioonide meeldejätmisse panustame. Päevikus on kõik vastused õiged - see ongi just see koht, mis loob maanduse. Jõeorg selgitab, et päeviku eesmärk on mõista paremini, kes sa ise vanemana oled, kes on sinu laps päriselt ja mida ta tunneb ja vajab. Viis päevikupidamise kasutegurit: 1. Päevik annab võimalus väljendada end täiesti vabalt. 2. Päevik loob mälestusi ja võimaluse tagasivaateks. Tagasivaatest on väga palju õppida. 3. Päeviku pidamine aitab ennast sügavamalt tundma õppida. 4. Päevik aitab eneseväljendusoskusi arenda. 5. Päevik aitab läbi kirjutatu ennast ja teist paremini mõista ning lahti mõtestada, kuna päeviku täitmisel on tähtsal kohal kohalolu. Kui suhtlust on liiga vähe, püüab laps saada tähelepanu Jõeorg rõhutab, et iga vanem tunneb enda last kõige paremini. On hästi öeldud - “mida halvem tegu, seda suurem auk hinges”. Seega, kui laps käitub ebasoovitavalt, on selge, et suhtlust on liialt vähe ning laps püüab tähelepanu saada läbi tegevuste, millele vanem kindlasti reageerib, isegi kui see reageering ei ole sõbralik. Samas kui vanem on lapse allutanud enda ootustele ja soovidele ning lapse enda isiksus ja soovid ei ole saanud esile tulla, kasvab lapsest tihti “teiste teenija” ja madala enesehinnanguga täiskasvanu, kuna talle on “öeldud” läbi vanema allutava tegevuse, et tema isiksus ei ole piisav ja õige. Siinkohal võib tuua näite, kus vanem soovib, et laps õpiks mõnd instrumenti, aga laps ise on selgelt väljendanud, et selle asemel valiks ta hoopis võrkpallitrenni. Kui selline taipamine toimub, tuleks teadlikult hakata märkama lapse isiksuse eripärasid ja soove ning toetada neid, isegi kui vanem ei pea neid enda vaatest 100% õigeks. Üheks vanemapoolse valiku tegemise tulemuseks lapse eest võib olla stress, ärevushäired või ka niinimetatud halvasti käitumine, kuna laps püüab näidata, et ta ei ole olukorraga rahul. Samas võib julgelt öelda, et paljudel juhtudel ei paistagi lapse häiritus välja, aga kui ta saab täisealiseks, siis ta lõpetab kohe õpitud instrumendi mängimise või mängib edasi ning ei julge kunagi päriselt enda soove väljendada ja päriselt teha valikuid, mis tema hinge rõõmsaks teeb. Võibolla laps ei teagi selleks ajaks, mis talle päriselt võiks huvi pakkuda, kuna seda ei ole küsitud. Nõuandeid, kuidas alustada sügavamat suhtlust, kui seni on see olnud pigem pinnapealne · Võtke suhtlemiseks aega – nii saate olla teineteise jaoks täielikult kohal ning kuulata tähelepanelikult. Ütle lapsele, et oled tema jaoks olemas ja kuulad teda. Jälgi, et sa ei piilu ise poole silmaga televiisorit või telefoni ja ei räägi kõrvalt veel kellegagi. · Julgusta last oma muredest avatult rääkima. Kui laps end avab, ootab ta kindlasti mõistmist ja lahendustele häälestatud suhtlust. Kui seda ei tule, on oht pettumiseks. · Kuula last vahele segamata ja hinnanguid andmata. Isegi kui väga tahaks vahele segada mingil põhjusel, jälgi ennast, et sa tõesti ei sega vahele. Tõeline kuulamine võimaldab sul jutu ära kuulata ja kui oled päriselt kohal, jääb sulle lapse poolt jagatud jutt kenasti meelde, et seda edasises suhtluses lapsele peegeldada. · Peegelda lapsele tema öeldut võimalikult täpsete sõnadega, nii nagu ta end väljendas. Nii saad temaga kõige parema ühenduse. · Näita lapsele üles mõistmist ja empaatiat. Näiteks: kuulates sind, ütlesid, et... Kas ma mõistsin sind õigesti? Sellega tõestad, et kuulasid päriselt. · Kui sa ei ole kõigega nõus, mida laps ütles või kuidas ennast väljendas, jää rahulikuks. Küsi tema käest lisaselgitust, näiteks “mis oli see, mis pani sind seda just sellisel viisil nägema või ennast konkreetselt väljendama?” ja ise vanemana kuula rahulikult. · Ütle, et aktsepteerid tema vaadet, kuigi näed ise asju teisiti. Koos arutledes on võimalik leida mõtete ühisosa või olla aus, et ühisosa ei olegi. Ja see ei olegi alati halb, kuna tihti ongi asjadel mitu tahku ja “õige ja vale” on vaid meie endi elukogemuse kaudu tulev tõlgendus olukorrale.