NIPINURK: MIS MEID kriisis murrab?

NIPINURK: MIS MEID kriisis murrab?
123rf.com

Hingehoidja, pereterapeudi ja kriisipsühholoogi Naatan Haameri kirjutatud raamat “Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad” sisaldab arutlusi ja nõuandeid kriisidega toimetulekuks ning sellest, kuidas üksteisele keerulisel ajal toeks olla. Hingehoidlikku tööd alustas Naatan Viljandi noortevanglas 1990. aastal, 1995. aastast töötab ta Tartu Ülikooli Kliinikumis. Alates parvlaeva Estonia katastroofist on Naatan pühendunud ka kriisiabitööle.

Avaldame kriisipsühholoogi nõuanded, kuidas kriisi suhtuda ja enda jaoks lahti mõtestada.

Kriis pole alati katastroof

Iga kriis ei pea tähendama sugugi katastroofi. Kõik kaotused ei tõmba meil pinda jalge alt. Üldiselt on inimeses olemas see jõud, millega minna läbi ka päris tõsistest kaotustest. Inimkonna elukogemus kirjeldab kaotusi ja loobumisi enamasti loomulike nähtustena.

Käesolev eluolukord hõlmab meie praegusesse ellu kätketud elemente. Kui meil on parasjagu n-ö hea aeg, siis on ka suurem võimekus kriisist tingitud muutustega paremini toime tulla. Kui käesolev eluperiood on nõudnud meilt juba rohkesti energiat, võib elujõud olla äärmiselt habras ja murdumispunkt saabuda ootamatult.

Olulised suhted ja nende iseloom. Me kõik oleme sotsiaalsed olendid ja suhted omavad eluga toimetulekus määravat rolli. Kui meie ümber on inimesi ja nendega koosolemine tundub meile meeldiv ning turvaline, siis on elumuutustest tulenevate raskuste kandmine kergem.

Varasem elukogemus määrab paljus ära meie reaktsioonide iseloomu. Kui meie elus on varasemate kriiside ja kaotuste korral leidnud piisavalt positiivseid lahendusi, siis kanname endas tõenäoliselt sisemist veendumust peatselt saabuvast tasakaalu taastumisest ja olukordade lahendumisest. Meie kogemus kinnitab, et asjad saavad korda ja elu läheb edasi vaatamata ka suurematele muutustele ja kaotustele.

Isiklikud jooned hõlmavad inimest iseloomustavate ja teda teistest eristavate psüühiliste isiksuseomaduste kogumit, mis on tema käitumise aluseks. Kuigi me saame teha osalisi üldistusi ning aimata mingeid soodumusi inimeste reageeringutes, tuleb meil siiski arvestada, et siiski pole alati ette teada, millisel moel inimene kriisiolukorras reageerib. Samas ei saa ka väita, et mingit laadi reageering on õigem ja teine mittekohane. Iga reaktsioon ja käitumisviis on kriisis loomulik. Paratamatult tuleneb siit ka, et mõni inimene läbib kriisi kergemini ja teine raskemini.

Abi kättesaadavus tundub ehk esmapilgul asjasse mittepuutuv. Ometi on teadmine abi olemasolust ja selle kättesaadavusest oluline. Meid rahustab teadmine, et kui vaja, siis tuleb meile keegi appi. Teiseks rahustab meid teadmine, et abi on loodetavasti õigeaegne. Kui meil on hirm, et abi ei ole või see saabub liiga hilja, siis tõstab see meie ärevust. Kõrge ärevuse korral aga võime hakata mõtlematult tegutsema. Samuti võime hakata enda rahustamiseks ja liigse ärevuse välimiseks abivajadust ilmutavaid märke eirama. Näiteks võib kaugel metsatalus elav inimene hakata endale iganädalaselt kiirabi kutsuma või vastupidi, ta jõuab tõsise haigusega arsti juurde nii hilises haiguse faasis, et ravida pole enam võimalik. Mõlemad äärmused võivad tuleneda hirmust, et abi ei ole vajadusel piisavalt kättesaadav.

Mis siis ikkagi inimest murrab? Tegelikult ei tea me keegi, kus on meie murdumispunkt ja mis selle mingil hetkel kätte toob. Kui ellu ei mahu enam raskust ja valu juurde, võib saabuda küllastumine. Ometi ei pea see sugugi nii olema. Kui saadakse vajalikku toetust või leitakse õigel hetkel sobiv lähenemine, mis aitab jõudu säästa ja taastada, ei pea keegi ennast kriisipööristes kaotama.

Sarnased artiklid