Reklaam sulgub sekundi pärast

NIPINURK: NÕUANDED, miks ja kuidas õppida vähem reageerima!

Monika Kuzmina

123rf.com

Melody Beattie kirjutatud raamat “Kaassõltuvusest vabaks” on neile, kes tunnevad, et on kellegi teise sõltuvuse või probleemi enda õlule võtnud. Raamatust leiavad nõuandeid ja juhiseid kaassõltlased, kes ei suuda end enam väärtustada ning on hakanud maha suruma enda tegelikke tundeid ja vajadusi.

Kes on kaassõltlased? Osad kaassõltlastest tunnevad end vastutavana kogu maailma eest, kuid enda elu ja otsuste tegemise eest keelduvad nad vastutust võtmast. Teised jällegi annavad pidevalt teistele, kuid ise ei oska vastu võtta või siis pühenduvad teistele, kuni nad on vihased, surmani väsinud või tühjaks pumbatud. Mõned kaassõltlased on eksperdid selles, kuidas hoolt kanda kõigi ümbritsevate inimeste eest ja samas kahtlevad nad oma võimes iseenda eest hoolitseda. Paljud neist tormavad arutult ühe tegevuse juurest teise juurde, rahuldades teisi või mängides märtreid. Oled sa üks nendest? Enamiku kaassõltlaste sundmõtteks on teised inimesed. Kaassõltlane oskab suure täpsuse ja detailsusega ette vuristada pikki loetelusid narkomaani tegudest ja pahategudest: mida ta mõtles, tundis, tegi ja ütles ning mida ta ei mõelnud, ei tundnud, ei teinud ega öelnud. Kaassõltlane teab alati, mida alkohoolik või narkomaan peaks või ei peaks tegema. Kaassõltlased, kes suurepäraselt saavad aru teiste inimeste asjadest, ei suuda valdavalt näha iseennast. Nad ei teadvusta, mida nad ise tunnevad. Nad pole kindlad, mida nad ise mõtlevad. Miks on oluline vähem reageerida? Kui me ainult reageerime teistele, siis anname ära oma Jumalast antud õiguse mõelda, tunda ja käituda nii, kuidas meile on parim. Me laseme teistel otsustada, kunas oleme õnnelikud, kunas oleme rahulikud, kunas endast väljas ning mida me ütleme, teeme, mõtleme ja tunneme. Ümbritsevate vähimagi kapriisi peale kaotame iseenda süül meelerahu. Sundreaktsioonidest pole tavaliselt abi! Me reageerime liiga kiiresti, liiga ägedalt ning ülearu intensiivselt ja pakiliselt. On oluline teadvustada, et sellises meeleseisundis suudame haruharva anda endast parimat. Irooniline on siinjuures see, et sellises meeleseisundis poleks meil vaja ega tohiks üldse midagi ette võtta. Elus pole peaaegu midagi sellist, mida ei saaks rahulikus meeleolus paremini teha. Kuigi meile võib hoopis vastupidi tunduda, pole peaaegu ühtegi olukorda, mida saaks endast välja minemisega paremaks muuta. Nõuanded, miks ja kuidas õppida vähem reageerima! Paljud meist reageerivad iga asja peale, nagu oleks see kriis lihtsalt seetõttu, et oleme elanud nii kaua mitmesugustes kriisides, et kriisireaktsioon on saanud meile harjumuseks. Tihti lähtuvad meie reaktsioonid madalast enesehinnangust. Me reageerime, sest nii teeb enamik inimesi. Me reageerime, sest meile tundub, et peame seda tegema. Aga me ei pea seda tegema. · Meil pole vaja meelerahu kaotada. Sellest pole mingit kasu. Me teame samu fakte ja meil on samad võimalused nii kaoses ja paanikas kui ka rahulikud olles. Tegelikult on meil rahulikus meeleolus rohkem võimalusi, sest vaim ja emotsioonid on siis kõige adekvaatsemad. · Me ei pea kõike nii tõsiselt võtma. Me puhume asjad liiga suureks – oma tunded, mõtted, teod ja vead. Sama teeme me teiste inimeste tunnete, mõtete, tegude ja vigadega. Ütleme endale, et üks või teine juhtum on kole, hirmus, täielik tragöödia, maailma lõpp. Paljud asjad võivad küll olla kurvad, koledad, hirmsad, traagilised, aga ainus maailma lõpp on see, kui kunagi tõesti maailma lõpp peaks kätte jõudma. Tunded on küll tähtsad, aga nad on siiski ainult tunded. On tähtis, mida me ütleme ja teeme ning ka see, mida teised teevad ja ütlevad; see on tähtis, kuid kogu maailm ei sõltu kellegi jutust või tegudest. Ja kui on tõesti väga oluline, et miski peab tehtud või öeldud saama, siis ära muretse: küll ta juba saab. Võta elu natuke kergemalt. Anna endale ja teistele ruumi liikuda, rääkida, olla see, kes ta on – inimene. Anna elule võimalus isevoolu minna. Anna endale võimalus seda nautida. · Me ei pea võtma teiste käitumist kui meie väärtuse peegeldust. Kui keegi meile armas inimene käitub kohatult, ei pea meie selle pärast häbi tundma. Igaüks vastutab ainult oma käitumise eest. Kui sina pole midagi häbiväärset teinud, siis ära tunne häbi. Seda on raske saavutada, aga sellist suhtumist on võimalik õppida. · Me ei pea asju nii isiklikult võtma. Võtame tihti südamesse seda, mis asjasse ei puutu. Näiteks, kui öelda alkohoolikule: „Kui sa mind tõesti armastaksid, siis sa ei jooks,“ võrdub samaga, kui ütleksid inimesele, kes põeb kopsupõletikku: „Kui sa mind tõesti armastaksid, siis sa ei köhiks“. Kopsupõletiku põdeja köhib niikaua, kuni saab vajalikku ravi. Alkohoolikuga on sama lugu. Sundhäiretega inimene ei taha oma sundkäitumisega öelda, et ta ei armasta sind – ta ütleb sellega, et ta ei armasta iseennast.