Reklaam sulgub sekundi pärast

NIPINURK: PILLE TEEARU: Miks me tunneme end solvatuna?

Monika Kuzmina

pilt: Martin Ahven

Terapeut ja raamatu "Tunneme tundeid" autor Pille Teearu ütleb, et tunded on lihtsalt tunded - me ise nimetame neid negatiivseteks ja positiivseteks.

Raamatust leiab põhjaliku ülevaate tunnetest, mis on peidus iga valuliku reageerimise taga ja rohkelt juhiseid negatiivsete tunnetega tegelemiseks. Pille Teearu esineb ka 7. novembril toimuval Buduaari inspiratsioonipäeval “Mida toob aasta 2021?”. Liitu üritusega Facebookis siin Terapeut selgitab, miks me tunneme end solvatuna ja kuidas solvumisega tegeleda. Millal me solvume?  Solvumistunne on suur ja põhjalik teema. Solvumine on seotud sügavate emotsioonidega, sageli sellega, kui meid ei mõisteta, kui meid ei kuulata, kui me tajume hoolimatut käitumist meie suhtes jne. Kõik algab lapsepõlvest  Lapsena kuuleme tihti, et ära nii tee, ära mõtle nii, ja me lepime sellega ja surume oma tunde endasse maha. Või näiteks kui laps lööb põlve ära ja läheb nutuga ema juurde ning emal pole hetkel aega ja ta ei kuula, siis laps tõmbub eemale, tekib solvumistunne ja see võib jääda pikaks ajaks temasse. Tegelikult vajas laps armastust ja lohutamist. Solvunud inimene eemaldub üksindusse  Täiskasvanud inimene reageerib sellistele keeldudele nagu ära tunne nii, lepi sellega jms, solvumisega. Solvunud inimene ei oska sageli oma tunnetega hakkama saada, ta ei tunne ennast hästi teiste seltskonnas ja eemaldub üksindusse. Sageli juhtub sedagi, et me võtame üle teiste emotsionaalse oleku – näiteks oli ehk su ema sügavalt solvunud ja nüüd sina samastud oma emaga, oled ajanud segamini, mis on sinu ja sinu lähedaste tunded ja solvumiste põhjused. Solvumistundes inimene püüab pidevalt teiste soove täita  Kui solvumistunne jääb lahendamata meie sisse, tekib kalduvus tundeid alla suruda, lõpuks ka hirm sõlmida lähedasi suhteid. Nii võib juhtuda, et inimesel, kelle jaoks solvumine on kestev seisund, on harjumus öelda üht, aga mõelda teist. Ta laveerib erinevate tunnete ja hirmude vahel, tekitades segadust ja lõpuks ei mäleta ta ka ise enam, mille peale solvus. Teistel on selliste inimeste tujudega koos elada keeruline. Nad ei mõista sellise inimese pidevat muretsemist tuleviku pärast. Solvumistundes elav inimene püüab iga hinna eest teiste soove täita, hüljates seejuures oma vajadused ja loomulikult inimese enda mina on selle peale solvunud. Rohkem julgust!  Meil kõigil peaks olema rohkem julgust seista oma tunnete eest. Julgust anda teistele teada, mida tõeliselt tunneme ja kui oluline see meie jaoks on. Solvumise puhul on suhteliselt tavaline, et leitakse endale kuulajaid, kellele oma solvumisest küll räägitakse, kuid selle tunde lahendamise nimel ei tegutseta. Õigus olla sina ise Sul on õigus olla sina ise. Kui sul on madal kriitikataluvus ja enesehinnang, tuleb sellele tähelepanu pöörata. Tuleb läbi arutleda elu jooksul kogunenud tagasilöögid, isikliku elu probleemid, ja jätta need kogemused ajateljel sellesse aega, kus need aset leidsid. Tuleks vaadelda, mis on sinu sisse kogunenud varasemast ajast ning mis on sinu ümber nüüd ja praegu. Tegelikult on solvumine – nagu kõigi tunnete kogemine – vabatahtlik, sinu enese teha. Enamik inimesi ei teadvusta endale, et iga negatiivse tunde all on peidus suur hulk energiat, mida saaks hoopis tõhusamalt kasutada.