“Emme, vaata kui paks tädi!” – ehk kuidas tulla toime piinliku hetkega?

Iga vanemaga juhtub midagi sarnast vähemalt kord elus. See võib toimuda rahvast täis bussis, kaubamajas või restoranis - igas avalikus kohas, aga alati seal, kus pole võimalik end peita. Väikelaps osutab kellelegi, kes  on erinev ja keda ta just sellepärast märganud ongi. Karjudes häälekalt "Emme, vaata kui paks tädi!", pöörduvad lähikondlaste silmad just sinu kui vastutava isiku poole. Alljärgnevalt mõningad nõuanded, kuidas sellises olukorras hakkama saada.

Mõista last. Märkused vööraste inimeste kohta tunduvad küll ebaviiisakad ja solvavad, kuid laps, kes teab alles liiga vähe etiketist ja heast käitumisest, ei pruugi seda mõista. Ta ei oska aimatagi, et oma tähelepanu kõvasti väljaütlemine pole aktsepteeritav. Niisiis pane oma mudilase märkus sellesse konteksti, et ta polnud ei õel ega ebaviisakas ega tahtnud ka sulle piinlikkust valmistada.

Ära noomi. Isegi kui sul on piinavalt häbi oma mudilase märkuse ja ümbritsevate inimeste pearaputuste ja etteheitvate pilkude pärast, ära ela oma piinlikkust välja lapsega pragades. Kuna laps on tavaliselt harjunud kiitusega selle eest, kui ta midagi märkab ja sellest räägib, ootab ta ilmselt ka selle eest heakskiitu. See on osa lapse intellektuaalsest arengust, et ta hakkab märkama erinevusi. Lapse noomimine selle tähelepaneku eest võib tema edasisi küsimusi ja kommentaare lämmatada ja tekitada mulje, et erinevused on pahad ja seega on ka erinevad inimesed pahad.

Anna kiire ja vaikne selgitus. Võimalusel vii laps eemale, et saaksid temaga vabamalt rääkida. Kui see pole võimalik, kummardu talle lähedale ja räägi vaikselt. Selgita, et mõned inimesed on erinevad, sest nad on paksemad või kõhnemad (neil on erinev nahavärv, nad on väga pikad või lühikesed või ei saa nad käia haigete jalgade pärast.) Ütle ka, et seda neile valjusti näkku öelda ei ole ilus, sest nad ei saa sinna midagi parata ja see võib nad kurvaks muuta. Lisa ka, et laps võib kõige kohta sinu käest küsida, kuid vaikselt ja siis, kui kõnealune inimene enam lähedal pole. Kui olete ikka veel selle inimese kuuldekauguses, tee lühidalt ja ära julgusta last lisaküsimusi küsima. Ütle, et räägite sellest kodus ja juhi lapse tähelepanu mujale.

Pikemalt selgita hiljem. Aeg, mil laps hakkab erinevusi inimeste vahel tähele panema, on õige aeg sellest ka kodus rääkima hakata. Vaadake pildiraamatuid, kus on erinevad inimesi (puuetega, vanu, erinevatest rahvustest ja kultuuridest). Räägi sellest, mis inimesi erinevateks muudab ja osuta erinevustele ka oma pere- ja sõpruskonnas. Näiteks: "Sinul on pruunid silmad, aga Maril on rohelised."

Ole hea eeskuju. Sinu suhtumisel, käitumisel ja sõnadel on mudilasele suurem mõju kui kõigi maailma loengutel kokku. Ole oma lapsele eeskujuks. Ilmselt tuleb järjekordseid piinlikke vahejuhtumeid ja sama palju selgitusi ja meeldetuletusi, enne kui laps pisut diskreetsust õpib. Pea meeles, et sinu eesmärk ei ole hoida oma last avalikes kohtades erinevusi kommenteerimast, vaid nägema erinevusi ja olema salliv.

Triin Tisler