Edukas naine: Inge Mägi armastusega tööst ja lastest

4 kommentaari
Edukas naine: Inge Mägi armastusega tööst ja lastest

Ingest kuulen esmakordselt oma kolleegilt, kes räägib vaimustusega naisest, kes kasvatas üksi Taanis üles kaks puhtalt eesti keelt rääkivat last, tegi välismaal suurepärast karjääri maksustamisalal, olles ise algse haridusega eesti filoloog, ja kõige tipuks on tema lapsed andekad kõiges, mida nad ette võtavad. Mida veel? Ah jaa, lapsed on nahatooni pärinud keenialasest isalt, kellega Inge abielus oli.

Ingest kuulen esmakordselt oma kolleegilt, kes räägib vaimustusega naisest, kes kasvatas üksi Taanis üles kaks puhtalt eesti keelt rääkivat last, tegi välismaal suurepärast karjääri maksustamisalal, olles ise algse haridusega eesti filoloog, ja kõige tipuks on tema lapsed andekad kõiges, mida nad ette võtavad. Mida veel? Ah jaa, lapsed on nahatooni pärinud keenialasest isalt, kellega Inge abielus oli.

On kuum suveilm ja lepime Ingega kokkusaamise Kadrioru servale varjulisse restoraniaeda. Kena ja väärikat mustas maitsekas kleidis Inget saadavadki heatujulised ja puhanud tütar Nana (17) ja poeg Dennis (18). Muide, mõlemad lapsed kannavad ema järgi perekonnanime Mägi. Rõõmsameelne kolmik on just saabunud pealinna Võrumaalt, kus veedeti ühiselt puhkust.Võrust pärit Inge on toonud oma lapsed siia igal suvel, et pakkuda ka neile tema jaoks nii olulist puhkust Võrumaa kaunis looduses. 

Kuni fotograaf ettevalmistusi teeb, räägime Ingega juhusest, mis ta Taani viis. „20 aastat tagasi olin Tallinna Ülikooli neljandal kursusel, kui avanes võimalus minna neljaks kuuks Taani õppima. Need kuud õppides Taani majandust, poliitilist süsteemi ja taani keelt mõjusid mulle väga hästi, sest kui tagasi tulin, lõpetasin kursuse nii heade hinnetega, et esimest korda hakkasin stipendiumi saama. Taanis õppides armusin, kuid Taani kolida otsustasin alles pärast Tallinna Ülikooli lõpetamist. Olin armunud ja see oli ka põhjus, miks ma Taani läksin ja jäin.“ Uurin, kas algus uuel maal oli tänu armunud olekule kergem?

„Sisseelamine oli ikka raske, veel keerulisemaks tegi selle võõras keel, sobiliku hariduse puudumine ning perest ja sõprade kaugel olemine. Kuigi taanlased pälvivad juba mitmendat aastat järjest maailma kõige õnnelikuma rahva tiitli, on avatud ja naeratavad, ei võta nad välismaalasi alati vastu hea meelega.“

Enne Taani kolimist oli Ingel seljataga ülikoolilõpp, ta oli täis ootusi ja lootusi. Inge ütleb: „Ma ei läinud Taani paremat elu otsima. Arvan, et hakkaja inimene saab igal pool hästi hakkama.“

Taanlased teevad elu raskeks

Inge mõistis, et eesti filoloogina Taanis kerge ei saa olema, kuid lootis, et mingil määral tema ülikooli haridust arvestatakse ning ta saaks töötada tõlgi või õpetajana. Kuid ei, vähe sellest, et tema Eestis saadud kõrgharidus nulliti täiesti ära, ei võetud tol ajal isegi keskkooli arvesse. „Olin kibestunud ja nördinud ning mul oli raske aru saada, miks taanlased tahavad mu elu nii raskeks teha. Kuid päris kiiresti otsustasin edasi liikuda, mõtlesin, et kui ei saa otse, siis saab ringiga.“

Inge alustas otsast peale. Hakkas keelt õppima. Kuigi tema abikaasa teenis hästi, tahtis ka Inge omalt poolt panustada. Ta töötas koristaja ja ajalehekandjana – algul tuli teha tööd, kus taani keele oskus polnud oluline. Aastaga lõpetas ta Taani keskkooli, õppis tõlkide koolis ning kahe aasta pärast oligi tal tõlgi diplom käes ja esimesed tõlketöödki tehtud. Samal ajal, 1,5-aastase vahega sündisid lapsed.

Kuna tõlketöid oli vähe, otsustas Inge midagi juurde vaadata. Ta kandideeris ning sai kaheks aastaks Taani maksuametisse õpilaseks, kus oli võimalus töötada ja õppida samal ajal. Hiljem jäigi Inge sinna tööle. Kuigi tööelus olid kätte jõudnud meeldivamad ajad, oli abielu karidel: „Minu abielu kahjuks ei kestnud kaua, pärast kuut aastat kooselu otsustasime lahutada. Kasvatan üksi kahte last, kuid suhted laste isaga on väga head. Selle üle on mul väga hea meel, sest see on laste jaoks väga tähtis.“

Samal päeval, kui kohtume, lähevad lapsed lennukile, et kohtuda oma isaga ja reisida temaga koos Keeniasse sealsetele sugulastele külla. Ka Inge on Keenias käinud ja kiidab kaunist maad – nii lahkeid inimesi ja maitsvat toitu pole ta kuskil mujal kohanud.

Tööga välja teenitud edu

Praeguseks saab Inget nimetada rahvusvaheliselt edukaks naiseks maksustamisalal ja seda teemaks võttes on Inge teenitult rahul. „Taani maksudega olen praeguseks seotud olnud 15 aastat. Ligi kaheksa aastat töötasin Taani maksu- ja tolliametis, kus tegelesin eraisikute ja firmade maksustamise küsimustega. Töö kõrvalt omandasin Taani maksuaudiitori hariduse. Lõputöö kirjutasin taani keeles, võrdlesin Taani ja Vene maksusüsteeme, ekspordi võimalusi ning seda mõjutavaid kultuurierinevusi. Võitsin kursuse parima lõputöö tiitli ja preemia.“

Inge tuli maksuametist ära, kuna soovis töötada rahvusvahelises ettevõttes. Selleks tuli kolida Taanis oma kodust Aarhusist 300 km kaugusele Kopenhaagenisse ja see oli Inge jaoks suur samm. Aarhusi jäid maha väga head sõbrad ja poeg Dennis, kes 15-aastaselt hakkas üksi elama ja õppima Taani spordigümnaasiumis. Kopenhaagenisse kolimine oli väga raske otsus, kuid ses olukorras oli see kõige õigem.

Deloitte Kopenhaagenis tegeles Inge rahvusvaheliste ettevõtete maksustamisega Taanis. Temast sai ka uue ärisuuna idee autor, millest Deloitte Kopenhaagenis tekkis uus osakond – Russia, CIS & Baltics. Inge aitas Eesti ja Vene ettevõtjaid Taani turule sisenemisel ning maksualaste ja juriidiliste küsimuste lahendamisel, kuna ta tunneb Taani olusid hästi, valdab keelt, maksusüsteemi ning omab sidemeid nii Taani kui ka rahvusvaheliste ettevõtete võrguga.

Eelmisel kevadel sai Inge väga hea pakkumise Londonist ja jälle tuli kolida – nüüd töötab ta ravimi- ja biotehnoloogiafirmas GlaxoSmithKline ning vastutab Taani, Rootsi, Norra ja Soome GlaxoSmithKline’i tütarettevõtete maksude eest. Seekordki kolis ta koos tütrega, Dennis jätkas Taanis oma sportlaseelu. Inge on vaatamata keerulisele elukorraldusele rahul: „Ainuüksi Londoni peamajas töötab 6000 inimest. See on väga suur, rahvusvaheline ja huvitav ettevõte. Õpin ja arenen iga päev. See on olnud minu unistus kombineerida oma maksualaseid ja keelelisi teadmisi – peale eesti keele valdan vabalt taani, vene ja inglise keelt. Saan aru ka rootsi ja norra keelest. See võimaldab mul teha tööd eri keeltes olenevalt olukorrast.“

Mind huvitab, milliste isiksuseomadustega peab inimene olema nii suures firmas töötades. Inge vastab: „Olen julge, enese- ja sihikindel, oskan andestada ja kibestust mitte edasi kanda. Positiivne, hea suhtleja olenemata vestluskaaslase positsioonist. Olen paindlik – meeldivad kultuuride erinevused, eelarvamuste puudumine, kohanen kiiresti uue olukorraga. Näiteks eri riikides on mõned asjad sarnased ja mõned erinevad. Erinev ei tähenda, et üks on hea ja teine halb. Inimesed on erinevad ning neile meeldivad erinevad asjad, valik oleneb olukorrast, ajast ja erinevate maade kultuurist.“

Igaüks on oma õnne sepp

Oleme vestelnud kogu fotosessiooni aja ja jõudnud ühe tähtsaima küsimuseni ehk selleni, kuidas olla õnnelik: „Väga palju oleneb meie mõtetest ning kuidas ja kuhu meie neid suuname. Igas asjas, inimeses ja olukorras on alati positiivne ja negatiivne külg ja meil on valik, kas keskenduda positiivsele või negatiivsele. Mulle ei meeldi virisejad, kitsa silmaringiga ja eelarvamustega inimesed. Samas, pidevalt ei saa olla positiivne ja naeratav, vahest võib ka viriseda. Kuid kunagi ei tohi virisejaks jääda. Kui miskit ei meeldi, siis tuleb olukorda hinnata ja vaadata selle positiivseid ja negatiivseid külgi. Kas meie ise saame seda muuta ja mõjutada? Kui saame ise midagi ette võtta, tuleb tegutseda, mitte viriseda. 

„Olen paindlik – meeldivad kultuuride erinevused, eelarvamuste puudumine, kohanen kiiresti uue olukorraga.“ Kui mitte, tuleb rahulikult ära minna ja otsida uusi võimalusi. See on ju täielik aja ja energia raiskamine jääda sinna, kus on halb.

Iga tagasilöök, raske olukord või tunne, et ei lähe hästi, teeb tugevamaks ja viib edasi. Sellest ei pruugi kohe aru saada, alles hiljem, kui vaatad tagasi, näed ja saad aru, miks see „halb“ hea oli.

Minu motoks on alati leida parim, midagi positiivset, ka kõige halvemast olukorrast. Ülimalt tähtis on tegeleda sellega, mis meeldib. Töö on töö ja mõnedel eluetappidel võib ette tulla, et tuleb teha vähem meeldivat tööd. Kuid see on ajutiselt, üks elu etappidest, mis edasi viib. Kui on eeldused ja võimalused, peab kindlasti edasi liikuma.“ 

Mis teeb Inge praegu õnnelikuks? „Et lastel, endal ja lähedastel hästi läheb. Näen, et minu eelnev töö on vilja kandnud.“

Inge: “Olen oma laste üle uhke – nad on targad, tublid ja ilusad”

Lapsed on mind väga palju aidanud, elus edasi viinud ning elu õpetanud. Ma ei poolda seda arvamust, et lapsed muudavad karjääri tegemise raskemaks. Laste olemasolu õpetab aega planeerima. Lastega ärkad ka nädalavahetusel vara ja oled tegus. Lapsed vajavad palju energiat, kuid see, mis nendelt tagasi tuleb, on mitu korda suurem.

Dennis (18) hakkas juba 15-aastaselt üksi elama. Tal on annet ja ta tegeleb kõvasti kergejõustikuga. Dennise põhialaks on kolmikhüpe ja ta on Taani üks parimaid kolmikhüppajaid ning Taani noorte kergejõustikukoondises. Eelmise aasta suvel võitis ta Rootsis rahvusvahelise võistluse kolmikhüppes. Viimane aasta on kahjuks olnud vigastusterohke, kuid edaspidiseks jääme ikka häid tulemusi ootama. Eelnevalt mängis Dennis 11 aastat jalgpalli ja oli Taani jalgpallitalentide tiimis. Üksi elama hakates sai ta algusest peale kõikide praktiliste asjadega ise hakkama – tegi süüa, pesi pesu jne. Samas õpib ta Marselisborgi gümnaasiumi spordiklassis, teeb trenni kaheksa korda nädalas, töötab noorte kergejõustiku abitreenerina ning kooli raamatukogus.

Nana (17) elab minuga Londonis. Eelmisel suvel lõpetas ta Taani põhikooli. Aastaga Londonis saavutas ta nii häid tulemusi, et sai stipendiumi kaheks aastaks sealses gümnaasiumis õppimiseks. Ka Nana on spordis tubli, mängib jalgpalli ja tegeleb kergejõustikuga.

Minu jaoks ei ole tähtis, et neist saaksid maailmameistrid spordis või et nad jõuaksid tippu mingil muul alal. Näitasin neile võimalusi, kuidas saab eeldusi kasutada ja valikuid teha. Tähtsaim on see, et nad on õnnelikud, naudivad elu ja tegelevad sellega, mis neile kõige rohkem meeldib. Nüüd on nad juba nii suured, et saame paljusid asju arutada ja nad on nii mõnigi kord mind üllatanud oma arukuse ja tarkusega keeruliste olukordade lahendamisel – saan nendega arvestada. Lastega olen alati ainult eesti keelt rääkinud, nad valdavad taani, eesti, inglise ja vähemal määral saksa keelt. Igal suvel vähemalt kuus nädalat on Dennis ja Nana veetnud alati Eestis Võrumaal. Talve jooksul käime ka paar korda. Neile Eestis väga meeldib ja siin on neil ka väga palju sõpru.

Nana ja Dennis – tähelepanuga harjunud

Kuni Inge fotograafile poseerib, räägime Nana ja Dennisega nende Eesti puhkusest ja sõpradest. Uurin, kas nad saavad Võrus oma teistsuguse nahatooniga ka palju tähelepanu? Noored naeravad, et kuna nad käivad seal nii tihti, ollakse nendega juba ammu harjutud ja kui mõnikord ongi mujalt tulnutega probleeme, siis sõbrad panevad riiukuked kohe paika. 

Dennisel on olnud eesti tüdrukutega ka meeldivaid arusaamatusi: „Selliseid olukordi on Eestis ette tulnud tihti, et tüdrukud piiluvad ja sosistavad omavahel, et vaata, kui ilus poiss. Ma lasen neil siis alguses arvata, et ma ei saa eesti keelest aru, aga pärast lähen juurde ja ütlen tere! Siis on nad üsna ehmunud ja saab nalja.“

tekst: Marget Haug

meik ja soeng: Epp Kärsin

fotod: Mirjam Veisner

Artikkel ilmus Buduaari ajakirjas Sügis 2014.