Katarina Padar ei taha meenutada oma lapsepõlve

Üdini stiilne Katarina Padar on viimased paar aastat olnud eriti just kollase meedia tähelepanu keskmes. Kuulus naine, alati kohal glamuursetel pidudel, alati stiilne seltskonnahing oskab aga olla igasugune: „Kui vaja, magan kasvõi põrandal ja kui vaja, siis võin olla säravaim täht fotokaamerate ees.“ Katarinat on elu väga karastanud.  Tore on vaadata ilma vanemateta kasvanud lastekodutüdrukut, kes suutis vaatamata raskustele minevikust välja murda. 

Kadi Jüriado

kadi@buduaar.ee

 Üdini stiilne Katarina Padar on viimased paar aastat olnud eriti just kollase meedia tähelepanu keskmes. Kuulus naine, alati kohal glamuursetel pidudel, alati stiilne seltskonnahing Katarina oskab aga olla igasugune: „Kui vaja, magan kasvõi põrandal ja kui vaja, siis võin olla säravaim täht fotokaamerate ees.“
Katarinat on elu väga karastanud.  Tore on vaadata ilma vanemateta kasvanud lastekodutüdrukut, kes suutis vaatamata raskustele minevikust välja murda. 
Katarina ütleb, et talle ei ole vaja vanas eas luksusjahti või mitmeid maju üle maailma. Talle piisab armastavast perekonnast ning sellest, et saaks tegeleda alaga, mis on kõige hingelähedasem – maalimisega. Omasid ta hoiab ning ta ei tunne tülisid, mis murraksid sõpruse.
 
Kas Sa naudid praegu oma elu ja kas oled õnnelik?
Olen väga õnnelik. Naudin praegu iseennast, olemist ja seda, et mul on piisavalt vaba aega. Ma ei planeeri midagi ette (tegelikult ei ole ma seda kunagi teinud). Samas olen väga kohusetundlik ja nõus kõige väärtusliku nimel vaeva nägema.
Kui ma jään millestki ilma, siis ma ei põe ja ei võta südamesse. Minu põhimõte on alati jääda iseendaks- ma ei saa olla see, kes ma ei ole. Ja praegu olen ma väga rahul enda ja oma eluga.
 
Mida pead enda suurimateks vigadeks?
Ma ei usu, et tahaksin midagi nt oma välimuse juures muuta. 20 aasta pärast kindlasti ja olen muidu igasuguste ilulõikuste poolt.  Minu üheks veaks võib aga mingil määral kindlasti pidada seda, et minult on väga kerge võtta, kuna ma olen andja. Keegi nt ütleb: ”Oi issand kui ilus!” Ma siis koha vastan: ”Ok, võta endale.”
Ma olen lihtsalt selline – andja.
 
See on ju lausa voorus.
Mulle meeldib aidata inimesi. Tunnetan kohe ära kui inimesed ei ole endas kindlad, kui neil on mingid häired, kui nad ei armasta ennast, vajavad abi.  Igas inimeses on midagi ilusat ja mitte keegi ei peaks põdema. Olen hästi positiivne ja alati näen inimseses seda head- tahaks neid kohe aidata. Aitan ka ja seda võib pidada küll minu suurimaks plussiks. Olen väga kohusetundlik.
 
Samuti hoian ma omasid. Sõprus on minu jaoks ääretult tähtis. Hoian oma sõpru enda juures ja ei vea neid mitte kunagi alt. Oma sõpradega ma ei oska tülli minna. Kuigi sõpru on mul vähe, on nad mulle erilised ja eluaegsed.
 
Sinu eeskujud?
Ma ei imetle inimesi ja ma ei kadesta kedagi. Elan iseenda elu. Mulle meeldib väga indiaaniteema – olen käinud rituaalidel nii Ameerikas kui ka siin Eestis ning mulle meeldib nendega suhelda. Mingil määral võtan nendest eeskuju.
Ma loen palju.
 
Millised raamatud Sulle meeldivad?
Meeldivad raamatud budismist ja mis tulevad elukogemusest. Muinasjutte ma ei loe. Loen peamiselt inglise keeles. „Happyness for life” oli raamat, mille viimati läbi lugesin.
 
Millised on Sinu ambitsioonid tulevikuks?
Ütlen ausalt, et seda päris õiget asja pole ma veel leidnud. Aga ma tean, et kunagi tuleb aeg, kui ma vaid maalin ja teen joogat.
 
Aga Sul on ka praegu väga huvitav töö ja tundub, et see sobib Sulle väga. Naudid Sa oma tööd?
Jah, olen stilist ning põhikohaga olen tööl ka ühe kataloogi juures. Ma naudin oma tööd. Palju on mul erakliente, kellele annan nõu riietuse kohta pealt. Tihti kutsutakse mind appi enne mõnele üritusele minemist. Olen hingelt kunstnik ja see amet on mul veres.
Palju tuleb ka igasuguseid muid pakkumisi.
 
Milline on eestlaste riietumisstiil? Kuidas Sulle tundub?
Mulle meeldivad julged inimesed. Kahjuks on meil vähe neid, kes julgevad eksperimenteerida. Kõik on ühes stiilis.
Hästi stiilselt oskavad riietuda nt Marge Rahu, Electra, Piret ja Katrin ninjadest, Maret Soom, kes on alati stiilne ja täiusliku meigiga.
 
Aga mehed?
Ma arvan, et Eesti mees üldiselt oskab riietuda. Kahjuks nad häbenevad liiga palju ja kardavad, et näevad nö pedekad välja. Julgemad võiksid olla, eksperimenteerida. Miks mitte ka solaariumid, maniküürid, kosmeetikakuurid – õnneks hakkab selles suhtes ka midagi muutuma.
Eesti meestest ma ei oskakski kedagi nimetada. Välismaalt küll: Johnny Depp, David Beckham, Brad Pitt.    
 
Milline oli Sinu lapsepõlv?
See on valus teema ja ajakirjandusele ma pole sellest eriti rääkinud. Ma ei taha mäletada ega lobiseda oma lapsepõlvest. Olen lastekodulaps ja see oli karm aeg.
Olin mitmes lastekodus. Seal terroriseeriti ja alandati tohutult, nt pidi vanemate laste sokke pesema jne. Mina hakkasin vastu, ma ei allunud üldse korrale ja olin paras huligaan. Ma ei teinud neid asju, mis kästi teha.  Alguses sain vanematelt lastelt peksa, aga lõpuks laabus kõik enam-vähem normaalselt.
 
Ma saan aru, miks peetakse pühasid kõige nukramateks aegadeks ja miks just siis toimub kõige rohkem enesetappe. Ma ei sallinud jõule ja muid pühasid, sest just siis tuli kõige selgemalt välja, et mul ju pole perekonda.
Aga kõigil oma oma karma kanda. Sellepärast ma ka mitte kunagi ei vaata teisi inimesi, ei taha olla teiste sarnane, ei kadesta kedagi.
 
Millised olid sellel ajal Sinu unistused?
Mu eluunistus oli minna Tartu Kunstikooli. Kahjuks sellel ajal oli aga lastekodulastel võimalus minna kas lüpsjaks või mingit muud imelikku eriala kusagile tehnikumi õppima. Mulle see ei sobinud, olin hingelt teistsugune.
Kooliajal olid kõik vihikud ja päevikud mul täis joonistatud. Osalesin ka mitmetel võistlustel, nt käisin Armeenias joonistusvõistlusel ja võitsin selle. Mulle meeldis väga ka käsitööd teha, kududa ja õmmelda. Siiani ma naudin ja teen seda.
 
Mis sai edasi, pärast lastekoduaega?
Kaheksandas klassis sain tegelikult kunstikooli sisse, aga kahjuks ei olnud mul mitte mingisugust raha ja ma ei saanud Tartusse üksi elama jääda. Tulin Tallinnasse õe juurde. Õppisin mõnda aega tehnikumis kassapidajaks, siis pärast käisin ühes erakoolis.  
 
Ja siis läksid Ameerikasse?
Jah. 18-aastaselt läksin USA’sse modellikonkurssile.
Üldiselt ei ole mõtet sellest eriti kirjutada. Paljud läksid siis välismaale midagi otsima. Oleksin vist praegugi seal, kui Tanel ei oleks mind siia toonud.
 
Mida seal veedetud aeg Sulle andis?
Väga palju. Ma muutusin tugevaks. Tean täpselt, mis on elu, millised on minu vaated elule.
 
Sul on 8-aastane poeg Andrei. Milline laps ta on ja kuidas te omavahel läbi saate?
Olen nõus ta nimel kõike tegema. Ta on mu elus esimesel kohal; vaatamata sellele, mida kirjutatakse ja arvatakse. Loomulikult on ta palju kannatanud ja haiget saanud. Laps ei saa ju ka aru, miks issid vahetuvad, mis toimub. Siiani ütleb ta vahel kogemata Taneli kohta issi. Siis kiiresti parandab ennast.
Aga ta on mul väga tubli. Käib Kalevi spordiklubis Erki Noole juures kergejõustikus. Tulevikus tahab saada ärimeheks. Ta tahab mind aidata. Unistab sellest, et elaksime suures majas õnneliku perena.
Tahan talle pakkuda palju armastust, õpetada õigeid väärtushinnanguid, et poiss saaks tugeva põhja alla. Soovin, et ta saaks elus edasi, et ta saaks ise hakkama.
 
Kas soovid veel kunagi lapsi saada?
Kindlasti tahan tütart.
 
Kas oled juba leidnud selle inimese, kellega luua õnnelik pere ja saada tütreke?
Kahjuks ei ole. Ja ma ei taha olla ka üksikema. Oleks tore, kui mu lastel oleks kunagi isa.
 
Naljakas on see, et kõik praegu mõtlevad, et mul on keegi. Tegelikult ei ole mul kedagi.
Olen kaksik, armastan inimesi, kallistan neid tihti, saan inimestega hästi läbi ja mul on palju meessoost sõpru. Aga mul ei ole hetkel kedagi. Kui mina lähen mehega voodisse, siis mul on vaja väga palju enamat.
 
Milline on Sinu jaoks ideaalne mees?
Mees, kelle pärast katus võib ära lennata, on arvatavasti kusagilt mujalt. Ta peaks olema tegelane minu maailmast, olema samasuguste huvidega nagu mina. Peaks olema ühiseid valdkondi, millest rääkida ja arutada. Natukene vanem – selline inimene, kes on juba kõik saavutanud. Lihtsus loeb.
Välimusest meeldivad mulle ühed kindlad tüübid – tõmmud, sellised  indiaanlase tüüpi.
 
Mida Sa oled nõus õige mehe nimel tegema?
Kõike
 
Oled Sa seda kõike ka juba teinud, oma endiste meeste juures?
Siiani ma ei ole ühegi oma suhte puhul tundnud, et vot see on nüüd see õige. Minu eelnevad kogemused näitavad seda, et olen läinud lihtsalt millegagi kaasa ja pildi iseendale ilusamaks muutnud. Olen alati sellele tõelisele pildile paar puud juurde joonistanud, paar ilusat majakest – pannud palju oma fantaasiat juurde…
Aga ma tean, et ta tuleb. Iga inimese jaoks on olemas keegi.
Õnneks olen juba ka piisavalt vana, jagan asja ja hulludesse seiklustesse enam nii lihtsalt ei lähe. Enam ei hakka pilti joonistama. Nüüd las mees joonistab pildi minule.
 
Aga loomulikult ma igatsen ja tahan armastust.
 
Kas on midagi, mida Sa tahaksid ümber lükata, mida meedia on Sinust valesti kujutanud?
Ei. Ma ei taha midagi ümber lükata.