Katrin Karisma alustab hommikut jõusaalis

Vaatan meie operetikuningannat, mõtlen, kuulan ning imetlen - sellelt inimeselt on küll palju õppida ja eeskuju võtta. Särtsakust, nooruslikkust ja ilu lihvib ja hoiab Katrin Karisma igal hommikul jõusaalis tegutsedes. „Tuleb liikuda, liikuda ,liikuda, et energiat oleks ning stressi ei tuleks,“ teatab Katrin eriti neile, kes unustavad end terveks päevaks arvuti taha.

 

 

 

 

Tema ainuke ja suurim viga on see, et peaaegu eluaeg on ikkagi olnud mõnus suitsu teha. „Ei saa ju ideaalne inimene ka olla,“ lisab Katrin ja läidab pika  sigareti, mis talle isegi sobib.

 

 

 

 

Katrin usub saatusesse ja endasse. Ta usub sellesse, mida teeb: „See on kõige olulisem. Kui mul on eesmärk või ma tahan midagi saada, siis annan endast kõik.“ 

 

 

 

 

Ma arvan, et on. Paljudel asjadel olen lasknud minna isevoolu, aga ma ei nurise millegi üle. Olen aru saanud, et kõige tähtsam on tervis. Kuigi see võib kõlada vanainimeste jutuna, et tervis on kõige tähtsam, see tegelikult ongi. Kui tervist ei ole, siis ei saaks ma teha seda, mida ma tahaksin.  Hommikut alustan jõusaalis. Olen sellest sõltuvuses. Ma kohe tahan minna igal hommikul trenni ja saan sealt alati positiivse energia. Kui seal ei käiks, siis jään vist tõesti haigeks.

Eriti tore on ka see, et seal on lahe seltskond. Trennist võib väga häid sõpru leida.

 

 

 

 

 

 

 

Hästi läheb. Olen praegu nii Estonias kui ka Vana Baskini Teatris. Just tulin proovist. Vene Draamateatris mängime Vana Baskini Teatriga naistetükki „Väljaspool hooaega“. Meil on seal nii tore naistekamp koos. Tulge kõik vaatama. Lugu räägib hoolimisest. Palju on suvega meelest muidugi läinud, aga tekst tuleb õnneks kergesti meelde.

 

 

 

 

 

 

Ma ei saa öelda, et juba väiksest peale unistasin saada näitlejaks. Kõik on juhuste kokkulangevus.  Arvatavasti ma oleksin hambaarst, kui näitleja ei oleks, sest just selleks ma tahtsin peale keskkooli saada. Aga lavakasse läksin sellepärast, et ema käskis. Lõpetasin keskkooli küllalt noorena, 11 klassiga. Lavakast oli välja kukkunud 2 inimest ja ema palus seal ära käia. Võeti vastu üks mees ja üks naine. Mind ja Andres Otsa võeti vastu. 17. aastaselt kohe teisele kursusele.  Pidime siis tegema kõik esimese aasta eksamid ära. Andres oli muidugi palju targem kui mina, ma ei teinud Linda Rummol ja Ita Everilgi vahet. Noor inimene aga jõuab palju - ja ära tegin.

Juhtusin ka jube heale kursusele: Jaan Tooming, Raivo Trass, Helle-Reet Helenurm, Mari Lill, Tiiu Randviir, Mari Urbsoo, Peeter Jakobi, kes oli ka minu esimene abikaasa ja paljud teised andekad näitlejad.

 

 

 

 

Ja siis jällegi õnnelike juhuste kokkulangemisega seoses kutsuti mind Estonia teatrisse ning jäingi sinna 30. aastaks.

 

 

 

Võibolla oleksin olnud palju parem hambaarst kui näitleja, kindlasti palju rikkam.

Aga rikkus pole kõige tähtsam.

 

 

 

 

Hästi oluline eelis teatri juures on ka see, et kunstiinimesed on lahtisemad, hoolivamad ja inimlikumad inimesed võrreldes paljude teiste erialade esindajatega. 

 

 

 

 

 

 

Ei tea. Minu meelest läks see 30 aastat kõik nii kiiresti. Kogu aeg oli töö ja vahepeal mängisin Estonias ja Draamateatris korraga, ka puhkepäevadel.

Oli küll periood, kui tulin sealt  ära ja mõtlesin, et ei lähegi tagasi -  aga harjumus oli ikkagi suurem. 

 

 

 

 

 

Kui on palju tööd, siis ei ole stressirikas. Kõige raskem ühele näitlejale on töötuks jäämine.

 

Kui näitlejad sageli virisevad, et palju on tööd, siis tegelikult on palju hullem, kui tööd üldse  ei ole. Tekib stress ja see hakkab sind allapoole vedama. Sellepärast on ka näitlejatel väga raske lavalt lahkuda.

 

 

 

Arvan, et praegu on noortel näitlejatel raskem kui vanasti minuealistel, sest nii palju on töötuid näitlejaid - seda  varem polnud.  

 

 

 

 

Aga noori on lahe vaadata. Just käisin Romeot ja Juliat vaatamas- väga kihvt. Nad on nii toredad ja rõõmsad, tegusad ja täis energiat. Ajad on muutunud.

 

 

Eestis võiks olla muusikalikool. Läheksin siis sinna noori õpetama. Muusikal nõuab nagu kolmepealist hüdrat: laul, liikumine ja näitlemine. Aga meie Eesti on nii väike. Tekiks jälle nii palju töötuid näitlejaid.  
 

Meie tegime Estonias kunagi muusikale nii, et polnud võimendust ja tuli laulda  kõik orkestriga.

 

Praegu jääb ikkagi ka paljugi raha taha, aga vaatamata sellele on kvaliteet hea.  Kuigi jah, muusikalide lavastamisega seoses on palju  kommertslikkust, aga see on hea kommerts: Hanna-Liina Võsa, Maarja Liis Ilus, Marko Matvere, Kaire Vilgats- vabalt võiksid nad ka välismaa muusikalides läbi lüüa. 

  

 

Minu meelest kõige raskem on laval korraga laulda ja tantsida. See nõuab suurt organiseeritust, trenni ja võhma ning see tuleb ainult suure tööga. Ilma mikrofonita laulda, tantsida ja teha veel ka nalja- see on väga raske ja väsitav.  Nüüd enam seda ei jõuaks.  
 
Milline on hea lavapartner? Nimeta mõned.

Helgi Sallo, Tõnu (toim: Tõnu Kilgas) , Jüri Krjukov oli väga hea lavapartner. Näitlemine on nagu tennisemäng. See on omavaheline suhtlemine, inimesed peavad arvestama üksteisega. See on meeskonnatöö.

 

 

 

 

 Ma ei oska seda öelda. Olen mänginud muusikalides nagu Minu veetlev leedi, Mees la Manchast, Viiuldaja Katusel, Pipi Pikksukk, Kuningas ja mina, Vampiiride tants  jne ja ma  usun, et see teeb nii mõnegi tüdruku kadedaks.  

 

 

 

 

Aga seda küll ei ole olnud, et samastun  tugevalt oma tegelaskujuga. See on teatud mõttes minu võit, sest ma pole kunagi tahtnud kellegi moodi olla.

 

 

Ehk just  selle tõttu olen just selline nagu olen,  vigade ja voorustega. Olen selline natuur, kes kogu aeg õpib. Kui midagi head näen, siis kohe uurin välja, mismoodi see käib.  Nüüd hakkasin nt Kloogaranda maja ehitama.

 

 

 

 

Kuidagi sellel suvel jõudis pärale, et on vaja hakata ehitama. Mul on maatükk olemas ja ei taha enam linnas elada. Praegu käib usinalt ehitustöö. Loodan juba järgmisel aastal olla majas sees. Kloogal möödus mu lapsepõlv ja hästi lähedane on kogu see kant. Olen elanud kesklinna korteris alates 1971. aastast. Nüüd tunnen, et tahaksin midagi muud.

 

Alguses oli ta küll vastu. Praegu tundub, et talle kohe päris meeldib. Oleme väikestviisi  ennegi ehitanud. Nüüd tahame oma ja miks siis mitte. Millal siis veel kui mitte praegu?

 

 

Mulle meeldib väga teha oma kätega. Mulle meeldib õmmelda, süüa teha jne, see on väga oluline. Ka majas panen kindlasti õmblusmasina püsti ja teen ise oma kätega nii palju kui jõuan.

 

 

 

 

 

Ma olengi seal maal. Olen rohenäpp. Kindlasti hakkan kasvatama enda jaoks maitsetaimi.

 

 

Tahan, et lapselapsed tuleksid ja leiaksid tee sinna.

 

Minu vanema tütre tütar ütles mulle: „Muta, mina tulen koheeeeeeeee.“ Ootan neid väga sinna. 

 

 

 

 

 

Poeg on 36.aastane ja tegeleb transpordiga. Vanem tütar töötab kindlustuses ja tahab hakata tegelema anragoogikaga.Noorem tüdruk on 17 , lõpetab Vanlinna Hariduskolleegiumi ja tahab teatrisse. 

Miks ei ole, ikka olen. Meil on ikka nii kriminaalne ühiskond. Muretsen, et keegi mu nooremale lapsele liiga ei tee. Meil oli väga raske periood, kui talle auto ülekäigurajal otsa sõitis. Autojuht pani kohalt minema ja ei tundnud huvigi. Sellised asjad panevad küll väga muretsema. Kui saaks midagi teha, et meie ühiskond läheks paremaks ja inimesed muutuksid abivalmimaks. Arvan, et meie ühiskonnas on vähe hoolivust.

 

 

Praegu ma hoian pöialt, et Tõnu selg paraneks. Tal oli just seljaoperatsioon.

 

 

Kuidas Sa raskustest võitu saad? 

Kui minul on raske, siis lähen trenni. Ja see väga aitab. Ning peab olema inimeste hulgas.

 

Kui on aega, siis võtan õmblusmasina välja ja õmblen kellelegi midagi kena. See annab ka hea tunde, kui saad kellelgi midagi ilusat teha, midagi anda.  

 

 

 

Aga stressi vastu tuleb ise võidelda. Nurka nutma jääda ei tohi,  tuleb leida endale uus väljund. Mul on meeles, kuidas kadunud Lennart Meri ütles samuti, et me peame leidma oma elu jooksul uusi väljundeid, võibolla isegi uue elukutse õppima, sest see on lihtsalt nii kapitalistlikus ühiskonnas. Mul on hea meel, et hakkasin õigel ajal arvutit õppima. Praegu mõtlen, et kui oleks aega, siis läheks rahvaülikooli ja õpiksin värvide kooskõla. Maja juures tuleb see väga kasuks.   

 

 

 

Käin netis surfamas küll, aga õnneks ei ole sõltlane. Lähen netti siis, kui tekib mingi probleem. Nt kummipuu ei taha kasvama minna ja siis lähen uurin, mida inimesed soovitavad.  

 

 

 

 

 

Jaa, see mulle meeldib. Vaatan Vogue’i ja muid moeajakirju. Mood annab julgust katsetada asju teisiti. Poemoodi eriti ei jälgigi ja shoppamas eriti ei käi. Lapsed kinkisid mulle sünnipäevaks kinkekaardi ja siis oli vaja minna kaubamajja. Läksin siis oma kahe kinkekaardiga spordiosakonda ning ostsin sealt endale hüppenööri. Siis ostsin veel Nike kindad, ilusa sportrinnahoidja ja läksin spordisaali – vat see mulle meeldis.

Aga ainult õmblemise ja moega tegeleda ka ei tahaks.  

 

 

 

 

 

Poliitika ei lähe ühestki inimesest mööda.

Arvan, et eesti rahvas on praegu sellest presidendivalimisest väga küllastunud ja asi läheb veelgi valusamaks, kui tulevad riigikogu valimised. See, et presidendivalimiste ajal nii inetult käituti, oli väga ebaeetiline. Mõlema kandidaadiga käituti väga inetult. Tegelikult oleksin südames tahtnud, et president oleks olnud naine. Tulevikus peaks presidenti valima kindlasti rahvas, sest presidendil peab olema rahva poolehoid. Aga üldiselt olen rahul ja nüüd peab meie uus president ennast tõestama.

 

 

 

Ise kuulun  reformierakonda. Ainukene töökoht, kus saan iga kuu kindlat püsipalka ongi Tallinna Kesklinna halduskogu.  Olen poliitikas sees ja mulle see meeldib.