Nadezda Andreevna Petrosjan

4 kommentaari

Soe augustiõhtu, kohvik. Minuga ühe laua taga istub elegantne naine, hämmastav isiksus. Nadezda Andreevna – klassikabaleriin, talendikas ballett-meister, varjetee artist, särav täht, iluduskuninganna, tunnustatud diiva Eestis, Kreekas, Bulgaarias, Liibanonis, Türgis, Makedoonias ja mitte ainult… Vene kultuuri kandja. Ja selle suurepärase naisega toimus meie jutuajamine hiliste õhtutundideni.

Oksana Geimonen

oksana@buduaar.ee

 
 
Soe augustiõhtu, kohvik. Minuga ühe laua taga istub elegantne naine, hämmastav isiksus. Nadezda Andreevna – klassikabaleriin, talendikas ballett-meister, varjetee artist, särav täht, iluduskuninganna, tunnustatud diiva Eestis, Kreekas, Bulgaarias, Liibanonis, Türgis, Makedoonias ja mitte ainult… Vene kultuuri kandja. Ja selle suurepärase naisega toimus meie jutuajamine hiliste õhtutundideni.
 
Varjetee on… 
 
– Kõnnid õhtul mööda tänavat. Hakkab juba pimedaks minema ja akende taga süüdatakse tuled. Aga kardinad pole veel ette tõmmatud ning sa lähed mööda ja mitte ei piilu aknast sisse, vaid lihtsalt märkad midagi. Koheselt on selge, mis seal toimub. Seal, kus alles päeval, viis minutit tagasi, kõndisid ja midagi ei näinud. Samuti on varjetees: „Kui ma koostan tantse, lehitsen märgatut, kogemata pealtnähtut, välja toodut ja minu poolt lõpuni mõeldut.”
 
Nagu prantsuse filmides…
 
– Mulle meeldib sõita ühistranspordiga. Ma näen elu ja haaran sellest kõike. Näiteks mingi juhtum trammis: keegi istub ebamugavalt, kusagil seelik… Kuidas toimub prantsuse fimides? Mees ja naine istuvad autos. Sajab vihma. Kojamehed pühivad akent. Pühivad korra ja on midagi näha. Siis sajab jälle vihm klaasile, taas pühivad kojamehed – taas on midagi näha… Tükike. Minu tants oli samasuguse meelelise omandamise põhine – näha on vaid „A… B… I… A… O… I… G… G… A…” Arvake ära, mis sõna see on! Tähendab, arvake ära, mis juhtus. Varjetee oli see imeline koht, kus sai teha tööd just selliste teemadega. See tähendab koht, kus eksisteerib selline kuju, selline mõtete ja tunnete ettekandmise stiil tantsus.
 
Lüngad kasvatuses – ühiskonna tõsine mure
 
– Ma arvan, et kultuur on praegu köökus, sest vabadus on valesti seletatud. Aga see ei saagi olla õigesti seletatud ja omandatud kõikide poolt, sest kasvatuses on lünki. Sõnavabadus ei tähenda, et ma võin seista naise kõrval ja ropendada. Vaadake, mis toimub ühistranspordis. Jube! Aga kes on süüdi? Mina arvan, et lava on süüdi ja meedia on süüdi. See on see, kui avad tõsise ajalehe, soovides lugeda poliitilisi uudiseid ja siin samas, sama lehekülje peal, seisab poolpaljas neiu. Las ta seisab! Asi pole selles. Ma ei saa aru, miks siin. Mul on ebamugav, sest ma alustan ajalehe lugemist ja minu kõrval istub minu lapselaps…
Sõidame lapselapsega koos ühistranspordis. Õnneks elab ta Bulgaarias ja pooltest asjadest vene keeles aru ei saa, sest ta on veel väike. Ma panen talle kõrvaklapid pähe ja ta kuulab muinasjuttu. Me lahendasime olukorra. Kuid milleks? Ma ei saa ju terve elu olla kõrva – ja silmaklappides, et siin mitte kuulda, seal mitte näha…
 
Isad ja lapsed
 
– Kes kasvatab lapsi? Täiskasvanud. Kui lapsed on sandid, kes on süüdi? Vanemad. Vanematel pole laste jaoks aega. Selline on elu. Mõelge, kuidas organiseerida oma elu nii, et teil oleks aega. Või elage sellist elu, kus te saate oma lapsega käest kinni kõndida, nii et teil poleks häbi selle pärast, kuidas elate.
Mul on olnud nii mitu korda situatsioon, kus täiskasvanud mees tuleb strip-klubisse, aga seal tantsib tema tütar. Antud juhul jääb üle vaid istuda kõrvale ja öelda: „Kui te juba mõlemad selles olete, peate väärikust säilitades olukorra lahendama. Teie ei tunnista endale, et teie tütar siin on ning tema ei ütle teie naisele, et te siin olete.” Kas lepite viigiga, või hakkate mõtlema, kus teil kasvatusest puudu jäi. Miks ta siin on? Mis teda selleks sundis?
 
 
Kuidas Teil õnnestub nii suurepärane välja näha? Te väidate, et olete viiekümne seitsme aastane?
 
– Pass väidab. Ma olen sündinud 49-ndal aastal, tähtkujult skorpion. Kuidas õnnestub? Midagi ei tee. Võib-olla tervislik eluviis – see tähendab, et ma kunagi pole suitsetanud ja alkoholi tarbinud. Alkoholi ei kannata ma üldse. 
 
Tulevase põlvkonna kasvatus
 
– Kui ma sünnitasin neljanda lapse, lahkusin Riigiplaanist ja ütlesin iseendale: „Kõik, nüüd mul on õigus tegeleda oma lemmikalaga. Ainult lemmikuga!” Ma olin esimene, kes Tallinnas mõtles välja rütmika ehk õpetuse läbi liikumise, läbi tantsu – ja niimoodi igas koolis. Väikesed lapsed ei oska veel kõndida, aga juba reageerivad muusika peale. Seda kooli pole 18 aastat olnud, kuid nüüd see kool taas avab oma uksed. Ma olen taas tagasi Tallinnas, ja see on minu lõplik otsus. Minu kolmas laps abiellus ja samuti jääb siia elama. Ka minu neljandal lapsel on plaanis Kodumaale jääda.
„Ja sajandat korda kõike alustada taas… Kuni põleb veel tuli, kuni kustunud pole veel leek…”
 
200 õpilast
 
– Meenutades kõike, millega ma sain hakkama enne Euroopasse sõitu (töö Moskva televisiooniprogrammis „ABVGDEIKA”, etendused grupi nooremate õpilastega, Moskva teatrite ja tsirkuse liigetega, üle terve Nõukogude Liidu Euroopa-osa), sooviks kokku panna kogu oma kogemus ja alustada Eestis. Ma arvan, et see on veel vajalik. Sest küsimus, kuidas kasvatada lapsi, miks nad peavad midagi teadma kunstist, teatrist, kinost, tsirkusest ja sellest, kuidas tuleb käituda ning riietuda, on aktuaalne igal ajal.
 
Emigrant on igalpool emigrant
 
– Praegu on mul vene pass. Ma ei vaheta seda meelega välja. Mul on ju vene kasvatus.
Kuid katastroofon see, et olen oma võõrate keskel ja võõras omade keskel. Kohanemispüüd? Jah! Kuid kaua sa suudad seda rolli mängida? Laval – jah. Aga elus? Tuleb välja, et oleme inimesed ilma Kodumaata.
 
„Verd ei vala üle!”
 
– See on üks minu lemmikväljenditest.
Ükskord ma pidin tegema show, milles osales Kreeka laulja Notis, kes muidu elas Ameerikas, aga käis igal aastal Kreekas esinemas. Viis päeva trenni ning kolm ja pool tundi etendust. Intensiivsed proovid toimusid elusa muusika järgi koos orkestriga. Notis’e häält kuulame kasseti pealt. Ma koostan programmi, kuulan häält ja mulle tundub, et midagi on viltu. Aga mis,  ei saa aru. Ise Notis jõudis lennujaamast lõpuproovile ja siis lavale –  vot, kuidas osad töötavad! Elegantne mees: silmad, juuksed, kasv – kõik on super! Ei mind ega minu balletitruppi pole näinud. Tuli, suudles minu kätt, kummardas orkestrile ja hakkas laulma. Millline hääl! Milline ilu! Hakkas laulma, aga nii, kui jõudis refräänini, tegi sellise käeliigutuse, et ma võtsin lausa peast kinni: „Ta on ju mustlane!” Vot, miks mul välja ei tulnud: mina koostasin programmi Kreeka päritolust ameeriklasele, aga tema on mustlane. Hotelli omanik oleks äärepealt tooli pealt maha kukunud: „Nadja, ta 20 aastat tagasi vahetas oma nime, võtis uue passi, elab Ameerikas… No kuidas sa said aru, et ta mustalne on?!” Aga seda on kohe näha liigutustest ja emotsioonidest. Verd üle ei vala.
 
Kultuuridevaheline dissonants
 
– Ma arvan, et Eestis elamise  tragöödia pole mitte selles, et ei räägi eesti keelt, vaid selles, mida sa selles keeles räägid! Eestlaste ja venelaste vahel pole mitte keeleline barjäär (see on ainult nägemus), vaid psühholoogiline. Lihtsalt kokkusobitamatus, sest eestlased ja venelased tunnetavad elu erinevalt. Ega siis ilmaasjata ka usud  erinevad ole! Katoliiklus ja õigeusk – palju erinevaid reegleid. Kas te olete näinud katoliku kiriku juures vaeseid, kes sirutavad käsi ja kellele annetatakse? Aga õigeusu templi juures on aastasadu olnud armetuid, kes on alati kaitstud, keda alati haletsetakse.
Bussipeatuses buss sulgeb uksed, aga pole veel liikuma hakanud ja inimene, kes maha jäi, palub, et teda sisse lastakse. Ja ei lasta. Sama positsioon – kord. Aga see, et ta jooksis, et ta hilineb? Mis see sinu asi on, las järgmine kord jookseb kiiremini. Bulgaarias buss tagurdab, et sa peale saaksid. Ja peatab seal, kus vaja, kui midagi juhtub. Ja kõik bussis mõistavad, et sellel inimesel on praegu nii vaja, kõik tunnetavad tema olukorda.
 
„Et poleks piinlevalt valus mõtetult elatud aastate pärast!”
 
– Ma pidevalt mõtlen, kas see oli õige otsus, et ma välismaale ära sõitsin? Aga kui ma poleks ära sõitnud? Kuidas siin oleks olnud? Hakan fantaseerima – kuidas oleks? Kus jalutaksid minu lapsed?.. Ja ma jõudsin veendumusele, et see oli õige valik. „Olemise määrab kindlaks mõistus.” Minu lapsed kasvasid üles armastuses ja see tavaliselt vormib inimeses hea aluse. Arvan, et nüüd miski ei suuda neid kusagil ära rikkuda, nad on võimelised tegema õigeid valikuid ja ma ei pea nende pärast muretsema.
 
Edu valem
 Rääkida tõtt.  „Milles on jõud? Jõud on tões. Kellel on tõde, see on tugevam.
 Ja loomulikult pole jõud rahas. Otsin tantsijaid vaid konkreetsete nubrite jaoks. Sama, mis proov rollile kinos. Tantsijate isiklikud omadused, pluss minu idee, pluss hästi valitud muusika – kõik see kokku on just see tõde, mis on kõigile arusaadav.
 
Armastuse kunst
 
– Ma siiamaani määran oma mehele kohtinguid kohvikutes. Mõtlen välja igasuguseid lollusi. „Aga mina siin istun, sa tule mulle järele…,” ütlen. 35 aastat koos, ikka sedamoodi. Leiutan igasuguseid ülesandeid. Tema saab suurepäraselt aru, et ma väljamõtleja olen. Mina mängin ja tema mängib kaasa! Keegi meist pole ideaalne. Kuid peamiste väärtuste eest – korralikus, tarkus, hea kasvatus, suhtumine pereliikmetesse, aus kodanikupositsioon – võib kõike andestada ja olla koos palju aastaid.
 
Demokraatiat koreograafias pole!
 
– Laval, kunstis – demokraatia? Mis te nüüd – diktaat! Mingil määral ma võin praegu eksida. Ma saan aru. Kuid laval ei saa teistmoodi. Inimene väsib, keeldub kuuletumast, tal kõik jäsemed valutavad, ta kukub ja ütleb: „Kõik, laske mind maha – ma ei suuda.” Siis heidad tema kõrvale pikali ja alustad sõnadega: „Sa tead… (edasi sosinal) Valgus… Muusika… Eesriie kerkib… Ja terve saal! Ja sina oled saalis!!! Kas sa suudad üldse seda ette kujutada?!.. Selle eest võib ju elu anda. Sellise naudinguhetke eest – ja sina oled selles, ja kõik ootavad, et sa midagi teed. Ja sina kõneled, ja sa oskad kõneleda, ja sulle on antud luba! Selle eest võib elu anda… ”