Noor ja andekas Sass Henno

24-aastane andekas kirjanik Sass Henno on seniajani noorim romaanivõitluse võitja. Tiitli võitis ta teatavasti raamatuga “Mina olin siin. Esimene arest” – kes lugenud, see teab, et raamat on väärt tunnustamist. Samuti ka kõik teised Sassi poolt kirjutatud raamatud.
Juba sel sügisel plaanib noor kirjanik koos Eesti Televisiooni ja filmitootja Amrioniga vändata romaanivõistuse võidu raamatu ainetel mängufilmi. 9. aprillini on eesti noortel võimalus aadressil www.minaolinsiin.ee kandideerida vädatavasse filmi.
Sass Hennost endastki võiks kirjutada raamatuid ning vändata filme. Ehk ühel päeval seda tehtaksegi. Hetkel on aga kõigil Buduaari lugejatel võimalus lugeda sellest, mis Sassil endal käsil ja tulevikus plaanis.


2004-ndal aastal kuulutati Sinu romaan „Mina olin siin. Esimene arest“ parimaks. 3 aastat on sellest ajast möödas – mis on vahepeal muutunud?
Tegelikult oli see 2 aastat tagasi, kui nüüd praegu mõtlema hakkan. 2005nda aasta märtsis. Praegu valmistavad ETV ja Amrion Productions ette sellel samal raamatul põhinevat noortefilmi, mille võtted peaks algama septembris. See on päris lahe, et see filmiprojekt töösse läks. Hoiame pöialt, et tuleks ka hea asi. Aga suurimad muutused on arvatavasti seotud mu enda suhtumistega. Olen viimastel aastatel paljud väärtused enda jaoks ümber hinnanud. Ja olen rohkem hakanud mõtlema vastutusest, mida oma sõnade ja tegude eest kandma peab. Võibolla viib see mõte välja selleni, et ma ei suuda enam üldse kirjutada. Kurat seda teab. Eks näis. Praegu on selline suurte muutuste periood, nagu mul tavaliselt iga 2 aasta tagant on. Pole õrna aimugi, millega see kõik seekord lõppeb.

Kuhu pürgid edasi?
2007nda aasta jooksul tahaksin kindlasti kooli ära lõpetada. Augustis tahaksin Balti Filmi- ja Meediakooli magistriõpesse astuda. Ühe uue raamatuga tahaks ka avalikuks tulla. Kui need kolm asja juhtuvad, siis see määrab suuresti ka edasised plaanid.

Olles lugenud Sinu seniseid raamatuid, tekkis mul tunne, et oled kirjutanud millestki, millele oled isiklikult väga lähedal olnud. On see nii?
Jah, ma ei oskagi isiklikult kaugetest teemadest kirjutada.

Kuidas sünnivad Sinu lood? Mis või kes inspireerib?
Tundub, et kõik mu lood on sündinud suht ühe retsepti järgi. Igas loos on teatud osa kogemusi, teatud osa fantaasiat, natuke tekstitehnilisi oskusi ja päris korralik kogus isiklikku valu. Garneeringuks ka paar hullumeelset mõtet. Lisatud veel kõikvõimalikke emotsioone. Ja see kõik on segatud omakorda mingi täiesti irratsionaalse edevusega kokku kompotiks, et teistele näidata. Kusjuures inspiratsiooniks on need samad komponendid. Nagu poissmehe hommikeine. Et valmistad sellest, mida sul parasjagu on. See on jama metafoor, aga mul paremat ka praegu pähe ei tulnud, millega seda seletada.

On Sul eeskujusid? Kes?
Kui kirjutama hakkasin, siis kõige rohkem õppisin Kenderilt ja Palahnik’ilt ning samastasin end noore Balzaciga.

Mis Sa arvad, kas noorus on hukkas või pigem on tegu lastega, kes on tihti hooleta ning armastuseta?
Kui nii küsida, siis pigem see teine variant. Paljude jamade algus on see, et sünnivad lapsed, keda siia maailma keegi ei oota. Kellele ei ole kohta. Nad kasvavad üles selle nimetu ebakindlustundega hinges ja pole vaja olla eriline psühholoog, et mõista, et nad hakkavad suureks saades seda turvatunde puudumist mingil alateadlikul moel kompenseerima. Selles on paljude suuremate sotsiaalsete probleemide tuum. Mida kuradit sul on selles elus võimalik head teha, kui oled isiksuseks kujunenud teadmises, et sinust ei sõltu midagi?

Millal võib oodata Sinu uut raamatut?
2007nda jooksul, ma väga loodan.

Millega uus raamat lugejaid üllatab?
Kui üllataja ütleb, millega ta üllatab, kas ta on siis üllataja? Või kas see siis on üllatus? Igavikuline paradoks.

Millega igapäevaselt tegeled?
Tegelen igapäevaselt loovate müügilahendustega. Töötan meedia- ja reklaamialal. Ja ka televisooni- ja filmimaailmast pole siiamaani suutnud kaugeks jääda. Kui mu kirjastaja seda lugema juhtub, siis see viimane lause on talle pühendatud. Kirjutan ka.

Milline on naine, kellele Sa kindlasti järele vaatad?
Kui ma ikka veel naistele järele vaataks, oleksin end juba ammu mingi posti otsa surnuks sõitnud. Saan vanemaks, muutun ettevaatlikumaks. Liikluses ja elus ka.

Kas on midagi, mis Sind enda juures häirib? Mis see oleks?
Mind häirib, et pööran sageli liiga palju tähelepanu ebaolulistele asjadele ja jätan tähelepanuta need asjad, mis mu elus tegelikult olulised on. Ja mõnikord häirib ka see, et kusagil sügaval on minus ikka veel peidus mingi ebakindlus. Vahel tahaksin kellelegi teisele toetuda. Ja vahel tahaksin kedagi teist enda asemel lahingusse saata. Mul on mõned lähedased inimesed, kes asendavad oma hindamatute nõuannetega mu olematut alalhoidlikkust. Kuid mõnedel ebakindlatel perioodidel tahan, et mul oleks keegi, kes juhtimise üle võtaks, nii et ma võiksin ainult gaasipedaali vajutada. Kindel olles, et kõik toimib. Ja ei midagi muud.

Palju Sa lõpukirjandi eest punkte said?

2001. – 75, 2003. – 85 :)

Kui Sa poleks just see kes oled ning ajaruumis, milles hetkel viibid, siis kes, millisel ajal ning kohas Sa olla tahaksid?
Kui see oleks võimalik, siis tahaksin käia tulevikus. Korraks ringi vaadata, mis toimub 600-700 aasta pärast.

Kas heaks kirjanikuks sünnitakse või saab ka õppida?

Heal kirjanikul peavad olema mingid eeldused. See ei ole mingi kategooriline kindlate kvaliteetide summa, vaid lihtsalt mingid omadused, mis teevad temast hea kirjaniku. Eks igaüks teab, mis tema lemmik-kirjanikus erilist on. Ja nii ongi. Mõned neist eeldustest on sünnipärased, mõned on õpitavad. Kui eeldusi ei ole, siis ei ole ka õppimisest abi.

Millesse Sa usud?
Usun, et kõik mis sa teistele teed, tuleb sulle tagasi.

Kas Sa oled õnnelik inimene?
Ei.

Miks nii? Mis on puudu, et võiksid nimetada end õnnelikuks inimeseks?

Õnn ei tule minusuguste jaoks lihtsalt.



Kertu Jukkum
[email protected]