Piret, Lenna, Katrin: Kaunitarid, kes ei armasta seelikuid

Piret, Lenna, Katrin: Kaunitarid, kes ei armasta seelikuid

Need kolm tegusat ja kaunist naist ei vaja tutvustamist. Piret, Lenna ja Katrin on Eesti kuulsaim ja edukaim tüdrukutebänd Vanilla Ninja. Kuid see pole kaugeltki kõik – neid kaunitare jagub nii teleriekraanile kui muusikalilavadele, rääkimata igapäevastest ajaleheveergudest. Muide, just erinevad kohustused ja väljakutsed on ka põhjuseks, miks Lennat, Piretit ja Katrinit on peaaegu võimatu korraga kaamera ette ja intervjuuks laua taha saada. Aga meil see siiski õnnestus. Kuna ninjadest on iga korralik Eestimaa ajakiri ja ajaleht kümneid lugusid kirjutanud ning internetiotsingus viskab “Vanilla Ninja” kohta vähemalt 1,6 miljonit tulemust, siis võib tunduda, justkui kõik vastused oleks teada. Vaatamata sellele sai Buduaar teada palju uut ja huvitavat, äkki õnnestub meil Sindki üllatada…

Need kolm tegusat ja kaunist naist ei vaja tutvustamist. Piret, Lenna ja Katrin on Eesti kuulsaim ja edukaim tüdrukutebänd Vanilla Ninja. Kuid see pole kaugeltki kõik – neid kaunitare jagub nii teleriekraanile kui muusikalilavadele, rääkimata igapäevastest ajaleheveergudest. Muide, just erinevad kohustused ja väljakutsed on ka põhjuseks, miks Lennat, Piretit ja Katrinit on peaaegu võimatu korraga kaamera ette ja intervjuuks laua taha saada. Aga meil see siiski õnnestus. Kuna ninjadest on iga korralik Eestimaa ajakiri ja ajaleht kümneid lugusid kirjutanud ning internetiotsingus viskab “Vanilla Ninja” kohta vähemalt 1,6 miljonit tulemust, siis võib tunduda, justkui kõik vastused oleks teada. Vaatamata sellele sai Buduaar teada palju uut ja huvitavat, äkki õnnestub meil Sindki üllatada…

BÄNDIST JA MUUSIKAST

Kuidas te tuttavaks saite?
L: Alguses oli nii, et plaadifirma Topten kutsus kohale Maarja Kivi ja helilooja Sven Lõhmus pidas bänditegemise plaane Pireti ja Katriniga. Kuna visioon oli neljast tüdrukust, siis Maarja tegi ettepaneku kutsuda mind. Kuna olin plaadifirmale ka silma jäänud Fizz Superstaari konkursilt, siis võetigi mind punti. Esimest korda saime neljakesi tuttavaks plaadifirma nõupidamiste laua taga: “Tere, hakkame nüüd bändi tegema!”

Kas saite algusest peale hästi läbi?
L: Jah. Alguses oli kaks sõbrannade paari, mina suhtlesin rohkem Maarjaga ning Piret ja Katrin, kes olid kooli ajal pinginaabrid, suhtlesid rohkem omavahel. Samas oli kohe väga hea klapp.
P: Jah, kõik sujus kohe. Kõik tahtsid teha samasugust muusikat. Ei olnud ka stiili poolest erimeelsusi.
K: Olime kõik rebelid. Kohe oli superklapp.

Kas teil on ka erimeelsusi sel teemal, et millist laulu võtta kavva ja millist mitte?
P: Otseselt mitte. Enne iga kontserti tuleb analüüsida, milline publik meid ees ootab ja millised nende ootused võiks olla. Selle järgi saabki kõige paremini otsustada, et millised lood esitusele võiks tulla.
L: Vahel, kui mul näiteks hääl ära on, siis vahetame mõne loo ümber ja raskemaid lugusid ei tee näiteks. Aga see ei ole kindlasti erimeelsus.

Milles olete sarnased ja milles erinevad?
K: Juuksevärvilt ja esinemisriietelt oleme sarnased ning meil on samad visioonid seoses bändiga.
L: Me oleme nii kokku kasvanud, et tundume kui üks inimene, samas oleme totaalselt erinevad.
P: Olemuselt oleme mingil määral sarnased, aga kindlasti seejuures ka väga erinevad. Mõni meist on temperamentsem, teine rahulikum. Me oleme nagu üks musterpere – Kati on majanduslikult mõtlev isa, Lenna on laps, väike sahmerdaja, ja mina olen see rahulik pereema. Meie peremall toimib ilusti.

Kas tunnete, et tuhanded noored neiud tahavad teiega sarnaneda? Kas see meeldib teile või on see pigem häiriv?
K: Mul ei ole selle vastu midagi. Hea on olla eeskujuks. Seda enam tekib tunne, et tahaks olla veel targem, veel ilusam, veel edasipüüdlikum, veel seiklustejanulisem jne.
P: See on tegelikult väga meelitav, kui keegi sinust inspiratsiooni saab. On ju äärmiselt tore mõelda, et saad mõne noore inimese arengusse omapoolse panuse anda ja jälje jätta. Usun, et oleme kõik kolmekesi oma elustiili ja suhtumise poolest väga positiivseks eeskujuks.
L: Ma ei tunne, et tuhanded noored tahavad meie moodi olla. Samas, kui ma loen fännide kirju, siis läheb väga hinge, et inimestele läheb korda, mida me laval teeme ja kuidas meil läheb. Mõju inimestele on vahest suurem, kui me ise arvame. See on tore.

Milline näeks välja teie ideaalne karjäär?
L: Oleks tore uus album teha, uuesti välismaale minna ning jõuda veel kaugemale ja kõrgemale. Teha koostööd nende inimestega, kellega tahame.
P: Sellise karjääri, millest ma kunagi aastate eest unistasin – läbimurre väljaspool Eestit ja sajad tuhanded müüdud albumid – selle me ninjadega saavutasime. Käisin ära oma unistuste maal ja nägin, et tipus ei olegi kõik nii roosiline, kui eemalt paistab. Nüüdseks olen endale uued sihid seadnud ja unistan natuke targemalt ja läbimõeldumalt. Aga unistama peab suurelt, sest unistused viivad meid elus edasi ning mis kõige parem – ükski unistus pole võimatu!

Kas oleksite nõus reality show’s otsima oma bändile neljandat liiget (nagu Pussycat Dolls)?
L: Meil on olnud selline mõte. Mõnes mõttes oleks tore, kui leiaksime liikme, kes oskaks hästi laulda, bassi mängida ja meiega klapiks, aga teisalt pole meil otsest vajadust uue inimese järele. Saame ka nii edasi minna.
P: Reality show’s bändiliikme otsimist on meile pakutud. Ilmselt aga ei saaks sellisest asjast head nahka. Las saatus otsustab, kas meile on kedagi neljandat vaja või mitte – saatust tagant sundida pole mõtet. Usun, et võimalus reality show abil õiget inimest leida pole just kuigi suur.

Kas olete viimasel ajal (mil olete olnud kuulsad ja edukad) esinenud kuskil tasuta?
P: Tasuta promoesinemisi on ikka aeg-ajalt vaja teha. Näiteks kahel esimesel aastal ajast, mil tegutsesime Saksamaal, esinesime alati täiesti tasuta.
K: Teles oleme tasuta esinenud.
L: Ei ole eriti. Pole heategevusüritusi pakutud. Aga neid ettepanekuid võiks rohkem tulla, sest alati on tore selliseid pakkumisi saada ja kellelgi pole heategevuse vastu midagi.

Te kõik jõuate lisaks bändile tegeleda veel paljude muude asjadega. Kas teete muud tööd raha pärast või on selleks teised põhjused?
K: Ma ei ole igapäevane töölkäija inimene, kuid päevaplaan on mul kohati üle mõistuse tihe. Sellest hoolimata meeldib mulle igat oma tööasja põjalikult ja mõnuga teha. Kui asi mulle huvi ning enesearendamisvõimalust ei paku, siis pole see minu jaoks.
P: Kõik tööd, mis ma olen siiani teinud, eelkõige erinevad teleprojektid (“Meeletu maailm”, “Malaisia”, “Laulukarussell”, saated MTV-s jne), on mulle endale midagi pakkunud ja olnud huvitavad väljakutsed. Seega on mul alati õnnestunud oma töid ja tegemisi nautida. Raha ei ole kunagi olnud peamiseks motiveerijaks.
L: Mina jõuan tegeleda bändi kõrvalt päris paljude asjadega. Ma näitlen seriaalis “Kodu keset linna”, mängin teatris NO99 kaasa tükis “Perikles”, siis teen Sky plussis soovisaadet ja sinna juurde igasuguseid ühekordseid eriprojekte, mida on päris palju. Jõuan teha küll ja ei tee ainult raha pärast. Muidugi on vaja ära elada ja raha on üks põhjus, miks pakkumisi vastu võtta, aga see pole peamine. Põhiasjadega tegelen ikkagi selleks, et ennast arendada.

Kas muusika on teie elu või vaid üks eluetapp?
L: Ma arvan, et on ikkagi elu.
K: Muusika on meie elu. Me oleme iga päev muusikaga seotud. Ma ei saa ühtegi päeva elada ilma muusikata. Ma otsin seda igast päevast ning muusika loob minu meeleolu.
P: Muusika on üks väheseid asju, millele võiksin iga kell armastust avaldada ja truudust vanduda. Mina ja muusika oleme kokku kasvanud ja ma ei tahaks uskuda, et miski meie vahele suudaks tulla.

Mida arvate eesti muusikast?
K: Mina arvan, et eesti muusika pakub kõike head ja paremat ning usun, et eesti muusikast võib igaüks leida endale oma.
P: Eestis on häid ja on ka piinlikult halbu tegijaid. Oma võimaluste poolest oleme läänemaailmast veel kaugel maas, ometigi aga leidub siin küllalt neid, kellel on häid ideid ja annet. Kahjuks ei osata neid tegureid veel maksimaalselt rakendada.
L: Minu meelest on muusikamaastikul seisak hetkel, pole uusi põnevaid projekte. Samas kvaliteedi poolest hakkab Eesti läänele järele jõudma ja läheb paremaks, aga see veel pole samal tasemel, kui on näiteks Euroopa tipp-produktsioonid.

Kas eestlasel on Euroopa edetabelitesse raske jõuda sellepärast, et ta on eestlane, või pole muusika piisavalt hea? Või on hoopis mingi muu põhjus?
K: Ma arvan, et rahvus ei loe midagi siin. Loeb see, et oled õigel ajal õiges kohas. Loevad tutvused. Ja muidugi on vaja ka natuke õnne.
L: Peab tegema midagi hoopis uut, teistsugust, silmapaistvat, mis tähelepanu ärataks. Aga kindasti ei ole põhjus see, et oled eestlane, pigem see, et ei ole originaalsust.

Kas nõustud väitega, et kuulsatel nägudel on palju raskem end vabalt tunda?
K: See, et mind tähele pannakse, mind ei häiri, kuid siiski armastan end “vabalt tunda” Eesti- ja välismaa ekstravagantsetes ning privaatsetes rannaäärsetes paikades. Siis saan rahulikult harrastada ekstreemseid veehobisid, teha hommikuti rannas joogat ning tšillida-grillida lõbusa seltskonnaga.
P: Kindlasti on raskem. Aga sel suvel sain ka paari väga meeldiva kogemuse osaliseks. Oli inimesi, kes tulid juurde ja soovisid mind kallistada. Seejuures ei olnud tegemist tulihingeliste fännidega, vaid lihtsalt inimestega, kes tahtsid natuke juttu puhuda ja toetust avaldada. See oli tore ja südantsoojendav.
L: Üldiselt ma ennast väga ei piira, sest ei saa ju jätta asju tegemata sellepärast, et oleme tuntud. Ma pole seetõttu jätnud küll midagi tegemata. Olen teinud kõike, mida olen tahtnud.

 

PEREST JA LAPSEPÕLVEST

Kelleks tahtsid lapsena saada?
K: Oh, neid ameteid oli palju – barbinukkudega mängides tahtsin saada juuksuriks, hiljem advokaadiks ja supermodelliks.
L: Ma tahtsin saada juuksuriks, arstiks ja printsessiks. Oli igasugused lapseunistusi. Veidi vanemana, kui hakkasin maailma paremini tajuma, tahtsin saada lauljaks või näitlejaks.
P: Mina tahtsin lapsena avada koertehotelli. Mõte oli, et kui inimesed lähevad näiteks reisile, siis mina pakuksin nende koduloomadele majutusvõimalust. See oli 15 aastat tagasi tegelikult üsna progressiivne idee. Aga tahtsin saada ka Miss Universumiks.

Kas oled kunagi päevikut pidanud?
L: Oojaaa… See oli mingis vanuses eriti oluline asi, aga ma olin suht laisk seda tegema. Ma üritasin olla järjepidev, aga ei õnnestunud pidada seda igapäevaselt. Ka praegu kirjutan vahel üles häid ütlemisi.
P: Mina pidasin küll, aga hooti. Hiljuti leidsin oma vanad kirjapanekud sahtlisügavustest üles – üsna piinlik oli lugeda. Aga sain vähemalt adekvaatse ülevaate sellest, millised poisid mulle viiendas klassis meeldisid jne.
K: Jah, olen päevikut pidanud periooditi tänase päevani.

Kas Sul on õdesid-vendi? Kuidas said lapsena nendega läbi? Aga nüüd?
L: Mul on vanem vend. Meil oli klassikaline läbisaamine. Kuna ta oli vanem, siis mingi periood ei kõlvanud oma titest õega ju sõprade ette ilmuda. See oli jah selline raskem periood, aga reeglina sain ja saan siiani temaga väga hästi läbi. Ta on minu suurim fänn.
P: Mul on nii vanem õde kui noorem vend. Õega tuli meil teinekord ohtlikke kaklusi küll ette, samas praegu on meil väga hea klapp. Vennaga sain ja saan ka nüüd hästi läbi.
K: On 18-aastane õde Triin-Ketlin, kellega kaklesime väiksena pidevalt. Nüüd saame väga hästi läbi ja koos on meil alati tohutult lõbus

Mida oled oma emalt õppinud?
L: Kõiki elu põhiväärtusi. Ekstra tooksin välja, et olen õppinud temalt väga hea värske kurgi marinaadi.
P: Kõike, alates söögitegemisest kuni selleni, kuidas olla mõistev ja hea inimene.
K: Stiilset maitset nii riietumisel kui ka kokkamisel ning praktilist mõtlemist.

Kas oled rohkem ema või isa moodi?
L: Vist rohkem ema moodi.
P: Rohkem emasse. Nii välimuselt kui suhtumiselt.
K: Mõlemat, aga kõige rohkem olen ikkagi iseenda moodi.

Kas Sind tõmbavad pigem suurlinnad või vaiksed väiksemad kohad?
K: Mina elan küll Tallinnas, aga vaiksemas kohas. See tasakaalustab minu igapäevaelu, sest tööasju tuleb ajada enamjaolt lärmaka linna vahel.
P: Mind lummavad vaieldamatult mõlemad. Linnakärast tahan mingi hetk puhata, samas pärast rahu ja vaikust ihkab hing jälle melu. Mina vajan igas asjas tasakaalu.
L: Muidugi suurlinn tõmbab rohkem, aga pikas plaanis tahaksin olla rohkem maal. Ideaalne oleks talu koos kümne lambaga.

 

ASJADEST
 
Kui olulist rolli mängivad Sinu elus asjad? Kas oskad rõõmu tunda uuest riideesemest, kellast, autost?
K: Loomulikult pakuvad ilusad asjad elus rõõmu, aga nendest ei tohiks sõltuda sinu hea tuju.
L: Ei tee. Esemed ei tee kedagi õnnelikuks, see on nii hetkeline õnn. Asjad on vaid vahendid, millega elu mugavamaks muuta. Tegelikult saab ka väga vähesega hakkama ja neid “asju” polegi nii palju vaja…
P: Korras suhted lähedastega ja hea tervis trumpavad kindla peale kõik materiaalse siin ilmas üle. Ma saaksin väga edukalt elada ilma luks- ja nipsasjadeta – ilma oma pere ja sõpradeta oleksin aga õnnetu. Samas ei saa väita, et ma näiteks uhiuue Mustangi või stiilse Cavalli kleidikese üle rõõmu ei tunneks.

Kas Sulle meeldib pigem saada või teha kingitusi?
L: Mulle meeldib pigem teha. Saada on ka tore, aga anda on parem.
K: Mõlemat. Mulle väga meeldib nii kingitusi teha kui neid saada.
P: Ma olen väga halb kingituste väljamõtleja. Aga ma üritan endast alati parima anda, sest näha kedagi minu tehtud kingi üle siiralt rõõmustamas on omamoodi vastukingitus mulle. Olen saanud ka ise kingitusi, mis on mind pisarateni liigutanud.

Kui peaksid loobuma oma asjadest ja saaksid jätta endale vaid kolm eset, siis mis need oleksid?
K: Ei ütle.
P: See on suhteline. Üksikul saarel kuluks ilmselt nuga marjaks ära. Kui oleksin aga linnas sunnitud oma asjadest loobuma, siis jätaksin alles mobiiltelefoni.
L: Külmkapp, telefon ja tikud.

Kas Sinu lavastiil ja vaba aja stiil on sarnased? Mis on erinevat?
L: Ma võin küll otse tänavalt lavale minna ja vastupidi. Ei ole erilist vahet.
P: Minu puhul on küll sarnased. Vahel pean jälgima, et ei läheks linna peale nii, nagu olin paar päeva tagasi laval.
K: Mul ei ole samuti vahet.
P: Esinemisvärvid on meil paigas: punane, must, valge ja hõbedased aksessuaarid. Neid hilpe on kogunenud meie kõigi kappidesse kõige rohkem.

Mis on selline riie või moeasi, mida Sa kanda ei armasta?
L: Nahkpükse ei meeldi kanda. Need on paksud ja need teevad paksuks.
K: Väga lühikesed seelikud ja tikk-kontsad.
P: Mulle ei meeldi eriti kontsakingi kanda. Vahel, kui olen terve päeva kontsade peal ringi liikunud, tunnen end lõpuks koju jõudes tõelise sangarina, sest jalgadele on kõrgete kingade kandmine ikkagi tõeliselt kurnav.

Milline kehaosa meeldib Sulle enda juures kõige rohkem?
K: Terve keha.
P: Ma olen rahul kõigega, mis mulle looduse poolt antud on. Aga kui midagi kindlasti esile tuua, siis ütleksin, et silmad.
L: Jalalabad.

Kas tarbid alkoholi ja mis on lemmikjook?
K: Kokteili rüüpan haruharva, vaid mõnel korral aastas.
L: Oleneb tujust ja meeleolust, aga ikka väike vein vahetevahel.
P: Aeg-ajalt on lõõgastav juua mõni mojito.

TUNNETEST JA KÕIGEST MUUST

Kas Sulle läheb korda, mida inimesed Sinust arvavad?
K: Ainult lähedaste arvamus.
P: Mulle läheb samuti korda see, mida minu lähedased arvavad. Aga kõige rohkem usaldan siiski ennast ja oma sisetunnet, sest suudan enda suhtes olla piisavalt kriitiline ja tahan pidevalt paremaks saada ning olen alati valmis selle nimel kõvasti pingutama. Netikommentaare ma ignoreerin. Neil sapipritsijail on ilmselt endal elus midagi väga valesti ja neile tasub seetõttu pigem kaasa tunda.
L: Ma ei vaatagi netikomme üldse. Korda läheb vaid lähedaste inimeste arvamus ja nende inimeste arvamus, kes teavad, millest nad räägivad. Nende öeldut võtan kindasti arvesse.

Mis on valusam, kas füüsiline või hingeline valu?
K: Oleneb, mis juhtub. Kui ikka pool keha küljest lendab, siis on ikka väga valus. Siiani on aga hingeline valu kõvasti suurem olnud.
P: Olen tundnud nii füüsilist kui hingelist valu. Valu on valu – nii- või naapidi teeb haiget.
L: Eks ikka hingeline on valusam. Füüsiline on üks hetk, aga hingevalu võib kesta aastaid.

Kuidas saad valust üle?
K: Sellele mitte mõeldes.
P: Aeg parandab haavad. Siin polegi paremat retsepti.
L: Elu läheb edasi. Tuleb püüda oma tunnetest lahti öelda ja need vabaks anda. Olen püüdnud siiani nii elada, et võtan kaasa ainult positiivset ja ei mõtle tagasi halvale.

Kummad on keerulisemad, kas naised või mehed? Kumba usaldad rohkem?
K: Minu jaoks ei ole sugu määrav selliste asjade otsustamisel.
L: Oh issand! Ma arvan, et omad keerud on mõlemal. Ma üldse usaldan inimesi liiga palju ja olen seetõttu ka vastu näppe ka saanud. Aga ma usaldan vist rohkem mehi.

Mehed armastavad öelda, et naised tulevad ja lähevad, aga sõbrad jäävad. Mis arvad sellest mõttest? Kas ka naistel on ka nii, et mehed tulevad ja lähevad, aga sõbrannad jäävad?
L: Tahaks loota. Sõprus on pikaajaline side.
K: Ma ütleks pigem, et ka sõbrannad tulevad ja lähevad.
P: Mul on seljataga üks tõsisem purunenud suhe – samas aga pean ma oma eksi endiselt enda jaoks hindamatuks ja ülioluliseks sõbraks, kellele võin tänase päevani ja ilmselt ka tulevikus alati loota. Seega ei saa väita, et mehed tulevad ja lähevad. Valin oma mehi eriti hoolikalt ja ei viska neid väärtuslikke inimesi pärast suhte purunemist oma elu prügikasti.

Kas usud, et üks mees suudab pikkadeks aastateks kuni vanaduspõlveni teha ühe naise õnnelikuks?
K: Usun.
P: Kindlasti usun. Võin kas või oma suguvõsast tuua näiteid, kus inimesed elavad mitukümmend aastat õnnelikult koos. Seega elu ise on tõestanud, et selline asi on täiesti võimalik.
L: Ikka usun, aga see on tohutult raske. Kui tekivad probleemid, siis on ju lihtsam ära minna ja leida keegi uus, aga ma väga austan neid, kes suudavad probleemid ületada ja koos lõpuni minna.

Kui Sinu kallim oleks moslem, kas oleksid nõus astuma tema usku?
K: Ei, mina küll ei tahaks võtta omaks moslemi usku. Mina olen pööranud jooga usku.
L: Ei. Ma ei võtaks omale moslemist meest.
P: Õnneks me kallimad ei ole moslemid.

Kas oled ristitud?
L: Ei
K: Jah. Vene õigeusku olen.
P: Jah. Luteri kirikus olen ristitud.

Kas jumal on olemas?
L: Mulle meeldib mõelda, et on. Vähemalt keegi on kindasti seal olemas.
K: Usun, et paljude inimeste mõtetes kindlasti.
P: Jumal on iga inimese enda sees. Jumal on moraal, taktitunne ja südametunnistus.

Kas oled mõelnud sellele, mis tuleb pärast elu? Kes see hirmutab Sind?
K: Mina olen suur õudukate gurmaan. Mind ei ole see kunagi morjendanud ja ma pole selle peale mõelnud.
L: Mind ei hirmuta. Elu on elu ning seni kuni me siin oleme, pole vaja mõelda, mis tuleb.
P: Loomulikult mõtlen ma sellele. Kuna aga ükski teooria sellest, mis juhtub inimesega pärast tema surma, pole mind 100%-liselt veenda suutnud, siis pean tunnistama, et tunnen teadmatuse ees ka päris parajat hirmu.

Kas Sulle tundub, et naiselikke naisi peetakse tibideks ja see sunnib naisi rohkem meeste moodi olema. Mis on Sinus mehelikku?
L: Hmm…Võib-olla riietus, käin väga palju pükstega. Aga see pole ju mehelikkus ometi? Kõik naised käivad pükstega.
P: Tibid on need, kes oma naiselikkuse rõhutamisega liiale on läinud. Kombinatsioon push-up-rinnahoidjast, megasuurest dekolteest, liiga lühikesest seelikust ja krohvikihist näos ei tee veel kedagi naiselikuks. Nii nagu püksid ja tennised ei tee kedagi ilmtingimata mehelikuks. Naise teeb naiselikuks eelkõige tema käitumine.

Merlyn Uusküla
Buduaar Shopping, No.10