Rahvamees Märt Rannamäega pidudest ja surmast

Kadi Jüriado
[email protected]

Märt Rannamäe - mees, kes 14 aastat raadiotööd teinud, umbes kolmkümmend aastat pidanud diskoriametit ning kunagi Afganistani sõjas pool aastat õudusi kogenud, on nii mõndagi näinud ja selle nähtu põhjal oma eluvaated ja suhtumised kujundanud.

Haapsalus sündinud ja Hiiumaal üles kasvanud mees oli juba kooliajal suur tegija. Kui ta diskoriametit ei peaks, oleks ta arvatavasti praegu jõuluvana või misjonär Aafrikas – jätkaks seal valget sugu.

Oma vanust Märt ei taha öelda, ta on täpselt nii vana kui pakutakse. Kunagi, kui ta Allan Roosilehega saab 80aastaseks, teevad nad suure reivipeo, las siis rahvas pakub, kui suurt juubelit nad tähistavad.

Kas oled teadlikult ka midagi teinud, et populaarseks saada ning populaarsust säilitada?

Mitte midagi. Rahvas on ise valinud, et olen nende lemmik. Mis sa ise arvad – 14 aastat iga päev eetris! Need aastad on jätnud oma jälje. Mõned inimesed teevad  elu- aeg saateid ja keegi ei teagi, et nad raadios töötavad – neid on palju. Meie sattusime kuulatavasse raadiojaama  tegema saadet kuulataval ajal. Kõik need aastad ei olnud mitte mingisuguseid nädalavahetusi, jaanipäevi, uut aastat – olin kogu aeg tööl. Sel ajal kuulasid  kõik  raadiot: alates suurte praamide meeskondadest lõpetades Kohtla-Järve kaevuritega. See mängiski suurt rolli minu nö rahvamehe imagos.

Millal Sa diskoriametiga alustasid?

Oi, ma polegi arvet pidanud. Ikka sügaval nõukaajal. Enne raadiotööd olin LNK ’s (Loominguline Noorsoo Koondis), mis kuulus komsomoli alla. Korraldasime tantsumaratone, mille võitjad sõitsid Rootsi - selle aja kohta oli see tähtis sündmus.  Tantsumaraton tähendas siis seda, et 12-tundi tuli järjest tantsida. Mina mängisin muusikat, aga vahepeal ka tantsisin.

Siis läksid Sa Raadio 2te ning saite Allan Roosilehega kõige kuulsamateks diskoriteks. Kuuldavasti saite ka palka rohkem kui keegi teine.

(nerab täiega) Ei saanud, Eestis need asjad nii ei käi, ole sa kui kõva tegija tahes, välismaal küll. Vahepeal juhtisid Raadio 2te rahvusvahelised ja populaarsed mehed, näiteks Timo Malinen  Soomest. Ta on koostööd teinud väga paljude rahvusvaheliste raadiojaamadega nii Põhjamaades kui ka Inglismaal. Tema ütles küll, et kuulge mehed, te peaksite ammu BBC’s olema ja nimelisi  Porsche’id omama. Eestis ei ole see võimalik.
Minul pole ka vajadust ennast kogu aeg tõestada nagu paljudel noortel - ollakse ükskõik mida ja mis kell nõus tegema. Mina teen seda, mida oskan.

Millistele pakkumistele ütled konkreetselt ei?

On teatud firmad, kellele ma ütlen kindlasti ei. Need on küllaltki suured ja lugupeetud firmad kusjuures.

Miks?

See on kinni  firma mikrokliimas – ei oskagi täpsemalt öelda. Mõned inimesed, kui neilt nõutakse hästi palju ja kui järsku saavad tasuta jooke juua, kujutad ette, tasuta jooke Eestis, ja kui keegi tuleb õhtul muusikat valima, siis kuidas mina ei allu nende provokatsioonidele.... Lastakse tatti lakke ja küsitakse, et kuule, kes sa oled üldse, kakeldakse omavahel täiega.  Ühesõnaga see suhtumine on niivõrd halb. Ma ei väldi firmapidusid, aga teatud firmade pidudele enam ei lähe jah.

Kuidas näiteks politsei suvepäevad välja näevad. Olen kuulnud, et ka seal oled neile muusikat mänginud?

Politseinikel on väga lahedad suvepäevad. Nad on tegelikult täpselt samasugused inimesed nagu kõik teisedki. Vahel teeb isegi nalja, kuidas üks konstaabel ajab teist noaga taga. Tuleb ka seda ette.

Oled  palju käinud firmade suvepäevadel. Millised inimesed on kõige reserveeritumad ja viisakamad?

Viisakas ei ole Eestimaal mitte keegi, kui midagi tasuta antakse. Viisakus tuleb kusagilt mujalt, mitte ametinimetusest. See algab peast . Nii ei saa võtta, et näiteks raudteetöölised on peol kõik juua täis või siis poliitikud kõik viisakalt lipsus, tagasihoidlikud ja kained, absoluutselt mitte. Hea on loomulikult nendel pidudel, kus inimesed tulevad lõõgastuma ja pidutsema, mitte ainult eesmärgiga juua võimalikult palju, panna kärss likku ja siis vaadata, mis saab. See on selge, mis saab.

Kas üldiselt Eestlaste peod lõpevad kõik ühte moodi?

Olen just käinud  mitmed  nädalad mööda suvepäevi ning asi pole tegelikult üldsegi hull. Väga toredad on olnud kõik peod. Nimi ei mängi rolli, see võib olla ka näiteks koolitus, treeninglaager või mis iganes - lõpeb ikkagi viisaka napsuvõtmisega. Firmast ei sõltu tegelikult midagi, inimestest sõltub.

Kas  sellisel peol oled olnud, kus üldse napsu ei võeta?

(väga pikalt mõtleb) Ei ole, meelde küll ei tule. Paar aastat tagasi oli aga üritus, kus terve klubitäis inimesi ei suitsetanud mitte kordagi. Ma täpselt ei mäleta, aga minu meelest oli tegu kas vähiliidu või südamekirurgidega. Nad võtsid napsu ja tantsisid, olid väga soliidsed inimesed ja mitte keegi ei suitsetanud.

Sa ise olid kunagi ahelsuitsetaja.

Jah, olin. Tõmbasin kangeid suitse vahel 4-5 pakki päevas. Loobusin äkki. Kui oled ahelsuitsetaja, siis enam edasi pole kusagile minna ning ainukene võimalus oligi  loobuda.  Kahe nädalaga võtsin 18 kilo juurde. Kaheksa aastat ei tõmmanud mitte ühtegi suitsu. Nüüd hakkasin uuesti, aga olen vaid pühapäevasuitsetaja.

Kas tahad veel  raadiosse tööle minna?

Ma ei igatse väga tagasi. Raadiotöö on selline, et vahepeal tuleb uusi mõtteid koguda.

Milline raadiojaam võiks Sulle pakkumise teha?

Olime Raadio 2s suht eelistatud olukorras ja tegime autorisaateid. Praegu Eestis mitte ükski EHR (European Hit Radio)- tüüpi raadiojaam ei saa tegelikult endale sellist asja lubada. Ehk nad teevad kella järgi saateid. Põhimõtteliselt ei olekski praegu sellist raadiot, et teha sama, mida  kunagi tegin Allaniga.

Paljud inimesed ajasid teid Allan Roosilehega segi, pidasid vendadeks ja kelleks iganes. Millised suhted on Sul temaga praegu?

Väga head – selles mõttes, et me ei näe üldse (naerab).
Tihti aeti meid segamini, kusjuures meil pole üldse sarnane hääl. Kui raadios olime,  tegime katseid - näiteks helistaja pidi arvama, kumb meist räägib. Välimuse poolest oleme ka täiesti erinevad. Naljakaid juhuseid on olnud pidevalt: tuleb vanem proua ja ütleb: „Oi, Allan Turu, te olete nii vanaks jäänud.“ Siis mõtled, et mitte üks nimi ei lähe täppi. Siis tuleb sama naine tunni aja pärast tagasi ja olen Märt Roosileht...
Allanit tegi see alati kole kurjaks, kui teda Märdiks kutsuti.
Ma ei tea, miks see nii on, sest tegelikult oleme nagu siga ja kägu. Nimevaraiante oleks kindlasti palju rohkem, kui veel kadunud Margus Turu veel elus oleks.

Oled igasugustes kohtades üle Eesti pidusid teinud. Kus sulle rohkem meeldib pidusid teha – suures linnaklubis või väikeses maakõrtsus? Kus on meeldivam rahvas?

Olen tõesti vist enamus kohti Eestis läbi käinud. Kunagi oli lahe aeg: on esmaspäev või teisipäev ning kultuurimaja juhataja helistab, et paneb ahjud sooja. Alguses ei saanud aru, et mis ahjud. Aga siis olid maa kultuurimajad hästi suured ja külmad ning ahjud pandigi juba varakult sooja pooleteistmeetriste puudega. Kui läksid kohale, kutsuti taharuumi, kus oli väga rikkalikult laud kaetud. Tuled sisse nagu valge inimene ja oodatud külaline. See oli nii kuni 90ndate keskpaigani, enam nii ei ole.
Väikestes kohtades on väga hea pidusid teha. Korraldasime hiljuti ürituse nimega Eesti Asi. Kolm kuud käisime mööda Eestit   väiksemates kohtades.  Mängisime ainult Eesti muusikat. Kõik on väga toredad kohad ning suhtumine on hoopis teine. Inimesed tulevad pidutsema ja tantsima. Loomulikult saab maakõrtsus ka palju komplimente. Suures Tallinna ööklubis ei huvita kedagi, et sa seal puldis oled. Tallinnas on valdav see homoego - tullakse kontrollima, et kas DJ ka ikka seda lugu teab, mida tema.
Maal aga on jälle oma probleemid. Seal sa pead kõigiga tuttav olema. Lihtsam on pasunasse saada. Maale minnes ei tea sa mitte midagi, mis seisus on tehnika ja olukord. Võibolla on seal kohalik Helmut ostnud parasjagu uue plaadi, mida terve alevik kindlasti teab ja nad tahavad just selle järgi tantsida. Suuremates kohtades on selles suhtes lihtsam. 

Kas sina oled ka pasunasse saanud?

No üldiselt meil ikka kehtib veel, et klaverimängijat ei tulistata. Tavaline ja palju räägitud reegel on see, et kui sa ise oled inimene, siis ollakse inimene ka sinu vastu. Kui sa aga tuled võõrasse kohta, jood ennast maani täis, kukud kõiki kallistama, siis kogemata kallistad vale naist või panend näpud kogemata kellegi vorsti sisse – muidugi saad pasunasse.

Kui sa ei oleks diskor, kes Sa siis oleksid?

Sellega on väga huvitavad lood. Teatavasti keskkooli lõpuklassis ikka küsiti, et kes sinust saab. Mina siis kirjutasin ankeeti, et lähen Aafrikasse valget sugu jätkama- seega misjonäriks. See vastus loomulikult ei kõlvanud kusagile, anti uus ankeet. Sinna kirjutasin, et lähen näärivanade kooli.  Jälle sama asi, direktor pahandas: „Kuidas te niimoodi ilgute, suhtuge oma tulevasse ametivalikusse tõsiselt.“
Nüüd on nii, et kingitusi ei jaga ja olengi...
Juba keskkooli ajal tegin tegusid ja  käisime sellel ajal populaarsete ansamblitega ringi. Hiimumaal oli kunagi nii hea bänd nagu Ajalik. Hiiumaalt oli pärit Oleg Sõlg ning Boriss Lehtlaanega oli meil sama hoidja.  Kuna kooliajal sai muusikat ja showd nii palju tehtud, siis ma oleksin väga imestunud, kui ma ei oleks praegu see Märt.

Olid Afganistani sõjas. Räägi sellest lähemalt palun.

See oli 1985. aastal. Saadeti meid sina grupiga, et käite ära ja see on teie viimane käik. Ma ise olin siis juba staa