Villu Parvet: Kiskja. Lugu naistele hoiatuseks.

Villu Parvet: Kiskja. Lugu naistele hoiatuseks.

Järgnev lugu räägib sellest, mis võiks toimuda ka meie väikses armsas vabariigis. Lapsepõlvest alates on inimesed enesele palju illusioone loonud – vahel need purunevad ja elukaared muutuvad planeeritust hoopis erinevaks. Meie loo peategelane on Kiskja – see on nimi, mis iseloomustab tema mõttelaadi ja käitumist.

Järgnev lugu räägib sellest, mis võiks toimuda ka meie väikses armsas vabariigis. Lapsepõlvest alates on inimesed enesele palju illusioone loonud – vahel need purunevad ja elukaared muutuvad planeeritust hoopis erinevaks. Meie loo peategelane on Kiskja – see on nimi, mis iseloomustab tema mõttelaadi ja käitumist.

 

Kiskja on tavamõistes väga edukas noormees: jõukad vanemad, väga hea haridus ja liikumine õiges seltskonnas. Ta on seotud mitme ettevõttega ning omab erinevaid investeeringuid nii Eestis kui välismaal. Teda võib pidada edumeelseks ja suure saavutusvajadusega nooreks ärimeheks. Suure osa oma ajast elab ta Eestis – tal on oma maja ja ainult kaks aastat vana auto. Kiskja näeb välja küllaltki kena – ta pole küll maailma parimate võrgutajatega võrreldav või üleüldine naiste lemmik, kuid võib öelda, et ta on üle keskmise sümpaatne. On isegi veidi veider sellist heatahtlikku ja armsat noormeest Kiskjaks kutsuda, pigem võiks öelda “Mõmmi“.

 

Esimesed deidid

Nad kohtusid kolmapäeval, sest Kiskjal ei olnud lihtsalt varem aega. Kiskjasse on sisse juurdunud vanemate poolt kaasa antud perekondliku kasvatuse tulemus – loomupärane viisakus – ja seetõttu viiski ta naise härrasmehelikult sööma. Peenesse ja kallisse restorani. Kiskja jaoks pole see probleem. Talle meeldib kulutada, sest kallid asjad kuuluvad ta elustiili juurde. Samuti meeldib talle välja teha, sest teise eest maksmine on justkui mingil veidral moel inimese enesest sõltuvaks tegemine.

Kairi oli lummatud – nagu võis ka arvata. Tüüpiline tore, kena ja Kiskjaga umbes ühevanune ausameelsena tunduv eesti tüdruk. Kiskja lasi naisel rääkida – see aitab alati – ning kuulas teda, silmad siirad. Ta ei rääkinud kunagi endast liiga pikalt, ainult siis, kui küsiti. Tavaliselt piisas, kui ta vaid mõne faktiga näitas, mis valdkondades, mis mahtudega ja isikutega ta äri ajab. Ilmselt oligi lisaks rahale tema trumbiks autoriteet ja usaldusväärsus. Naistele meeldib selline teatav varjatud võimukus, tunne, et mees saab mingeid protsesse juhtida. 

Pärast söömist viis ta naise koju – naise koju, üürikorterisse kesklinna ääres, kus naine koos kahe sõbrannaga elas. “Masendav proletariaadi-elu,“ mõtles Kiskja, kui naise ukseni saatis – väga iganenud komme, kuid naistele avaldab millegipärast muljet. Kiskja nautis seda, et teda peetakse viisakaks meheks. Ja ainult põsemusi, mitte midagi enamat. 

Nad olid koos väljas käinud juba neli korda ning Kairi tundis, et ta meeldib Kiskjale. Tegelikult mõlemad teadsid seda, aga just pausid töötasid Kiskja kasuks. “Las idealiseerib oma peas ja mõistab, kes ma tegelikult olen – ideaalne rüütel,“ mõtles Kiskja. Kairist mõeldes tuli ta näole tavaliselt ikka selline poolmagus irve, nagu mingil miljonärist rahaahnel Wall Streeti hail. Aga seda muidugi alati siis, kui Kiskja üksi oli.

 

Esimene kord

Seekord kutsuski Kiskja Kairi enda juurde külla. Tema ilusas ja küllaltki kallis korteris joodi koos ära poolteist pudelit kallist veini. Kiskja tundis täpselt, kui purjus ta oli. Tähtis on juua ennast nii purju, et tunduksid naisele piisavalt ohutu ning samas jääda piisavalt kaineks juhtimaks mängu. Just mängu juhtimine oli oluline osa Kiskja plaanist. Ta polnud küll eriline psühholoog, kuid oma kogemusest ta teadis, millal naised “kätte annavad“.

Ilmselt oligi peamine põhjus, miks naised Kiskjaga seksisid, tema usaldusväärsus ja väline ohutus. Ta oli ülimalt hoolitsev ja käitumiselt siiras, Kairi tundis seda. Oma olemisega näitasid mõlemad noored välja seda, et meeldivad teineteisele. 

Kell oli saanud juba üks ja koos naerdes jõudsid nad ka esimese suudluseni. “See muudab meie elu,“ mõtles Kairi ja mõtles Kiskja. Mõlemad olid õnnelikud – erinevatel põhjustel. Aga kas sellel ongi vahet? Tähtis on, et noortel oleks võimalus kvaliteetselt aega veeta ning üks viks ja viisakas poiss leiaks endale ilusa tüdruku. Kairi jaoks oli kõik müstiline nagu Tuhkatriinu muinasjutus. Kiskja jaoks oli olukord samuti põnev, eriti siis, kui nad lõpuks kergelt taarudes magamistuppa ja voodisse jõudsid, kus noor üliõpilane kohusetundlikult riided seljast võttis. “Väga hea, et lits lõpuks ise ka aru saab, milleks teda vaja on,“ mõtles Kiskja. Ta vihkas naisi, ta vihkas naisi rohkem kui midagi muud siin maailmas. “Räpased, vastikud, värdjad hoorad!“ käis ta peast läbi rohkem kui ühel korral. Ta oli korduvalt mõelnud isegi selle peale, kui ilus oleks elu ilma naisteta – tõsiselt, nii et maailmas on kas või kõik ainult mehed. See kõikehõlmav ja pead valutama panev viha oli alguse saanud juba aastaid tagasi, täpsemalt ligi neli aastat ja mõned kuud peale. Tuled olid kustunud ja Kiskja tõmbas lahti voodi kõrval oleva öökapi sahtli ning võttis sealt kondoomid. Ta tahtis alati, et naine näeks ka enne vahekorda astumist tema korrektsust. Las veendub, et Kiskja on tegelikult väga normaalne ja korralik karumõmm, mitte mingi uisapäisa ringitõmbaja. Kiskja avas kondoomipaki ja rullis peale esimese ilusa Durex Pleasuremaxi. Head, piisavalt õhukused ja libedad kondoomid. “Ideaalsed selliste hoorade panemiseks,“ mõtles Kiskja. 

Veidi aja pärast tuli moment, mis tegi Kiskjast Kiskja. Ta oli seda hetke oodanud juba ligi kuu. See oli Kiskja jaoks kõige tähenduslikum asi üldse. See juhtis ta elu ning andis kõigele allesjäänule veel mingisugusegi mõtte.

Osavalt, kiiresti ja vasaku käega eemaldas ta õhukese roosa kondoomi, surus selle oma pihku ja lükkas peenise Kairele tagantpoolt sisse naturaalselt, ilma mingisuguste takistavate lisadeta. See oli soe, taevalik ja emalikult hea tunne. Nagu alati, ei saanud naine midagi aru. Kiskja tundis meeletut naudingut, see oli midagi enneolematut, ta sai aru, et just see tunne, see moment oli väärt kõigi Kairi heietuste kuulamist tema tulevikuplaanidest, õpingutest ja muust saastast. Kiskja hoidis ennast tagasi, ta teadis, et tuleb käituda targalt.

 

Kohutav tõde

Loomulikult on Kiskja positiivne, tal on tänapäeva noorte populaarne haigus HIV. Ta teeb endamisi selle üle nalja, kuid tegelikult on see muutnud ta elu. Tehes endast oleneva, et kaasata Kairi positiivsete klubisse, jooksevad tema silmade eest läbi tüüpilised kujutluspildid. Ta mäletab hästi, kuidas ta viiruse sai. See juhtus umbes neli aastat tagasi suvel. Ta kohtus tüdrukuga klubis Hollywood. Too tundus igati mõistlik tüdruk, polnud üldsegi väga purjus, ütles, et on tantsija, ja tantsida ta oskas. Tüdruk hõõrus siis oma peput Kiskja vastu ning pärast lahkusid nad klubist koos. Samal õhtul nad isegi ei seksinud, ainult suudlesid. Mõni nädal hiljem läksid nad autoga sõitma ja jõudsid lõpuks ilusasse looduskaunisse kohta, kus naine ise seksida tahtis. Eks see tundus natuke imelik, et naine ise seksida tahab, aga mis sellest, Kiskjal olid juba siis kondoomid alati kaasas. Ta oli saatuslikus vahekorras oma eelmise auto tagaluugi kõrval. Nad olid püsti, ta pani kondoomi peale. Kõik oli ilus, aga kondoom purunes. See oli Eesti tootja kondoom, kusjuures. Nimi oli lahe, aga kvaliteet mitte eriti.

Kiskja mäletab sellest saatuslikust suvepäevast absoluutselt igat momenti. Ta tundis kondoomi purunemist ja tõmbas ennast kohe naise seest välja. Ta võttis maha katki läinud kondoomi ja lõpetas blondi suhu. Selles polnud mitte midagi erilist, naine võttis asja loomulikult ega teinud vahejuhtumist probleemi. Juba siis teadis Kiskja, et midagi on imelikku. Ta tundis ennast kummalisena juba vahekorra ajal, vahetult pärast seda, kui HIV tema verre tungis. Sellele ei saa olla mitte mingisugust anatoomilist põhjendust, sest Kiskja on lugenud sadu ja sadu lehekülgi meditsiinilist infot selle kohta, mida viirus inimesega teeb. See ei saanud olla isegi ärevusest tingitud tunne, sest sel hetkel ei osanud ta veel viirusest mõelda. Ometi ta TUNDIS seda juba siis. 

Pärast viiruse saamist ei olnud Kiskjal mitte mingisuguseid nähte, ei palavikku, löövet, lümfisõlmede suurenemist, kurguvalu – mitte midagi. Ometi tundis ta ennast pisut teistmoodi. Ta jätkas oma elu ning unustas selle sündmuse. Enese rahustuseks võttis ta blondiga veel mõnel korral ühendust, peamiselt sõnumi teel. Ilmselt Kiskja tundis, et peab ennast rahustama, sest iga kord, kui ta blondi kätte ei saanud, hakkas teda närima suurenev sisemine ärevus.

Talvel blond enam sõnumitele ei vastanud, kõnedele ka mitte. “Ah, suva sellest blondist, neid on terve maailm täis,“ mõtles Kiskja. Ometi muutus ärevus järjest talumatumaks. Lõpuks ta lihtsalt otsustas lõpetada enese piinamise ning testid ära teha. Ta polnud ennast kunagi suguhaiguste osas testinud ja kunagi polnud selleks ka põhjust olnud. Kiskja läks erakliinikusse, kus talle tehti esmalt tavalised testid. Küllaltki malbe näoga tädi ajas talle mingi kosmeetilise vatipulga peenisest sisse ja keerutas seda. Korraks oli valus. Kiskja mõtles, kui masendav see on, et ta peab siin olema. Erakliinikus oli sellel ajal krooniliste viiruste vastu testimine keerulisem, sest nad oleksid pidanud vere niikuinii mingisse laborisse saatma. “Aidsikeskusest saab kiiremini vastuse,“ öeldi. 

Järgnev oli nagu vastik õudusunenägu, millele mõeldes Kiskjal siiani külmvärinad koos külma higiga ihule tulevad. Ta tegi kõik nii, nagu peab. Ennetuskeskuses võttis teda vastu kuivetunud onu (tegelikult noormees), kes tegi viieminutilise vestluse sellest, kuidas haigus levib. “Mida sa targutad, ma olen välismaal ülikooli lõpetanud, ma tean elementaarseid asju HIVist“, mõtles Kiskja siis. Onu aga ehitas edasi, rääkis, kuidas viirus süstlanõelas ellu jääb, aga näiteks laua peal õhuga kokku puutudes ära sureb. Kiskja oleks hea meelega onu jutule kiirkerimise nuppu pannud. Lõpuks saadeti ta tagatuppa, kus paks tädi ta emalikult naeratades vastu võttis. Too ei osanud isegi korralikult eesti keelt. Korrutas, et kui kondoomi ei ole, siis on ka ilus tüdruk krokodill. Idioot. 

Kiskja mäletab hästi, kuidas mänguauto rattavõlli jämedune süstlanõel ta veeni torgati ja vereproov võeti. “Helistage neljapäeval, number öelge, siis tulemused teada,“ ütles tädi ja andis kiskjale väikese paberilipiku. 

 

Kiskja sündimine

Vastuse ootamine oli Kiskja jaoks vastik, nagu see ikka on. Pidevalt sisendas ta endale, et tal pole midagi viga ja ega pealtnäha olnudki. Ta tundis, et on füüsiliselt sama tugev kui enne või tugevamgi, trenniga on paranenud jõunäitajad, vastupidavus jne. Ainult uinuda oli nendel kahel ööl raske, mis lahutasid teda tulemuste teadasaamisest. 

Tulemuste saamiseks tuli helistada ja oma number öelda. Saatuslikul hommikul oli Kiskja terav ja täielikult valmis. Selleks, et oleks kuidagi parem ja kindlam tunne, tegi ta kõne autost, sõidu ajal, teeseldes iseenda jaoks, et teeb seda justkui möödaminnes. Tädi ütles teiselpool toru: “Süüfilis – negatiivne, HIV – tulge palun kohale, peame teid uuesti testima.“ Kiskja oli segaduses, kuid tema küsimustele telefoni teel ei vastatud. Ta sõitis kohale, kohe. Ta saadeti kõrvalmajja teise, noorema tädi juurde, kes tegi talle uudise teatavaks: “Teie veres olid antikehad, tuleb uuesti testida, sest see test oli positiivne.“ Need sõnad, tädi ja kõik see olukord ei unune iialgi. Ta ei mäleta, kuidas ta andis uue vereproovi, kuidas ta sealt mingite haigla aadresside ja hoiatavate voldikutega välja sai. 

Pärast seda muutus kõik, kuigi ta sellest mitte kellelegi ei rääkinud. Ta mäletab, kuidas istus kodus ja vaatas tuima näoga üle seina ulatuvat lamedat televiisorit, lapsepõlves võidetud karikaid, arvutit ja tundis lõputut tühjust. Ta oli vihane iseenda peale, blondi peale ja kogu maailma peale. Sisimas sai ta väga hästi aru, et oleks olemas olnud kõik, aga nüüd on ta üks HIV-positiivsetest, ta on üks nendest imelikest, kellest kogu aeg räägitakse. Ta ei suutnud uskuda, et see on temaga juhtunud. 

Pärast seda leidis ta loomulikult konfidentsiaalse eraarsti, kes teda ilusti lohutas ja püüdis olukorda normaliseerida. Kuna haigus oli alles algusfaasis, ei saanud ta veel mingisuguseid ravimeid, lihtsalt pidi poole aasta tagant oma rakunäitajate loendamiseks verd andma. Arst toonitas talle, et mitte midagi ei muutu, tuleb lihtsalt kondoomiga vahekorras olla ning oma partnereid informeerida. “Hui,“ mõtles Kiskaja. “Kas see blond libu informeeris mind? Kas ta ütles, et kuule, ma olen tantsija ja HIV-positiivne?“ Seda blond ju teinud ei olnud. Kiskja tundis viha kõige, eriti naiste suhtes. Ei ole midagi erakordset, et just see tõigi ta teiste naiste nakatamiseni. Ta lihtsalt tundis, et mingil veidral moel aitab just see tal haigusega kergemini toime tulla. Mingil imelikul moel tundus talle, et kui ta saab veel täiesti tavalisi korralikke inimesi “enda poolele“, siis on nad ühes paadis. Talle meenus vanasõna: jagatud mure on pool muret – ja just sellest ta lähtuski.

Lisaks oli seal veel lootus, et haigus jõuab sel viisil ka meesteni. Just seda soovis ta hinges veel rohkem. Kui juba tema oli selline, siis las olla sellised ka teised mehed. Oli küll momente, mil Kiskjale tundus säärane mõtlemine imelik ja veidi enesekeskne, kuid ikka ja jälle jõudis ta selle juurde tagasi.

Alates sellest ajast on ta tegelenud tüdrukute nakatamisega ning seda just täpselt samal viisil. 

 

Kiskja ja Kairi

Tagasi vanalinna korteri hämarasse magamistuppa. Kiskja tundis, kuidas ta on hakanud Kairit jõulisemalt tagant tõukama. “Sääraste mõtetega kaldub ikka päris palju teemast kõrvale,“ muigas Kiskja endamisi. Ta teadis, et praegu on käes võit ning väga suure tõenäosusega on naine nakatatud. Edasi on vaja alibit, et naine teda mitte mingil juhul mitte kunagi säärases asjas süüdistada ei saaks. Kiskja teadis, et sellise teo eest on välja mõeldud isegi mingid haiged karistused. Kõige lihtsam viis enese taandamiseks kõikvõimalikest süüdistustest on see, kui naine arvab, et kasutad endiselt kondoomi. Kiskja toimib nagu alati, teeskleb orgasmi, tõmbab peenise välja, haarab vasaku käega, mille sees on kondoom, peenisest ja keerab ennast külili naise kõrvale. Nüüd on oluline silma vaadata, sest siis ei vaata naine allapoole, kui ta seal vaikselt oma käsi liigutab. Kiskja imiteerib veidi rullivaid liigutusi ja asetab kasutatud kondoomi voodi kõrval olevast salvrätikukarbist võetud salvrätiku sisse, et see pärast ära ise visata. Naine ei aima midagi ja poeb püüdlikult mehe kaissu. 

Kiskja suhtleb veel tulevikuski vahel Kairiga ja ülimalt sõbralikult. Ta teab, et kui naised haigusest teada saavad (nagu tal on elus juhtunud), siis tõmbuvad nad ise eemale. Üks oli isegi pisarsilmil sellest talle rääkinud ning soovitanud kontrolli minna. Põhjuseks oli öelnud, et sai selle oma endiselt poisilt. Selle peale teeskles Kiskja kontrollis käimist ning teatas, et temal on kõik korras. Parem tegutseda varjatult.

 

Eelnev pole nali ning HIV on Eestis levinud oluliselt ulatuslikumalt ja teistmoodi, kui me seda ise arvame. Selle kandjad – sõltumata sellest, kas nad on Kiskjad või mitte – ei avalda seda enamasti. Samuti suur osa neist lihtsalt ei teagi seda, sest neil pole olnud “ühtegi kaitsmata vahekorda suvalistega“. Kuigi lugu on väljamõeldis, elab Kiskja meie hulgas ning on päris populaarne viisakas mees.

 

 

Villu Parvet
ajakirjast Buduaar Shopping

 

* Loo tegelased ei ole reaalsed inimesed.