PULMAPIDU BUDUAARIS: Keiu ja Igor

Teie eesnimed ja vanused

Keiu (33) ja Igor (32)

Kust tulete?

Mina olen pärit Viljandi külje alt imearmsast väikealevikust Ramsilt ja Igor on põline pealinna poiss. Hetkel elame koos Tallinnas.

Millega igapäevaselt tegelete?

Mina töötan Tallinna Tehnikaülikoolis koolikoostöö ja vastuvõtuturunduse koordinaatorina ning Igor on FC Kuressaare ja U-21 jalgpallikoondise abitreener.

Kohtumislugu

Kuna olen suur jalgpallihuviline, siis teadsin Igorit nimepidi juba ammu, sest ta mängis Eesti koondises ja oli selles valdkonnas väga edukas. Mäletan, et küsisin veel koondise mänge vaadates enda isa käest, mis mehega tegu on! Aastal 2016 kolisin Tallinnasse ja käisin tihti kohalike klubide mänge vaatamas. Tol hetkel FCI Levadias mängiv Igor oli juba silma jäänud ja nii ma ühel õhtul tegin selle otsustava sammu ja kirjutasin talle Instagramis. Vastuse saamine aga venis ja oma peas ma suurt lootust temaga isiklikult kohtuda ja rääkida ei hellitanud. Hiljem selgus, et Igor viibis sellel ajal Türgis treeninglaagris ja sealne internetiühendus paraku meie omavahelise suhtluse algust ei soosinud. Küll ei jäänud minu sõnum talle märkamatuks ja alles siis, kui kõik ühendused olid taastunud saime aru, et olime mõlemad pea samal ajal üksteisele kirjutanud, lihtsalt universum arvas, et meie ilus lugu saab alguse mõne päevase viivitusega. Oleme selle eelneva olukorra endale omavaheliseks naljaks kujundanud arutades aeg- ajalt kes ikka oli see julgem pool tänu kellele me naudime elu siiani täiel rinnal. Ma patsutan siinkohal ikka endale õla peale 😊 Meie lugu jätkus aga juba siis kui Igor Eestisse tagasi jõudis. Otsustasin aega mitte raisata ja kutsusin ta enda juurde, et koos Eesti laulu finaali vaadata. Loomulikult ei olnud mul eesmärk kellegagi koos käsi plaksutada ja lemmiku poolt hääletada, vaid pigem õppida tundma inimest, kes oli mulle selle lühikese aja jooksul sümpaatseks saanud. Nii ta mul ukse taga oli- käes maitsev vein, gurmeejuustud ja imeilus potilill, mis siiani uhkelt meie esmast kohtumist aknalaual meenutab. Ega sellest õhtust laule me ei mäleta, vaid hoopis meie jutuajamist kõigist ja kõigest kella neljani hommikul. Nii meie jutuajamised on kestnud kuni tänaseni.

Kui kaua koos olnud olete?

Koos oleme olnud 4 aastat ja kasvatame koos meie imearmsat 2aastast tütart.

Lemmikmälestus koos

Raske on valida ühte kindlat, sest kui inimene sinu kõrval on sinu lemmik ja ainuõige, siis on kõik kogemused ja mälestused lemmikud. Paljukuuldud mõte? Võimalik, aga teisiti ei oska ega tahagi mõelda 😊. Siinkohal aga tooksin siiski välja meie esimese suudluse. Oli krõbe talvehommik ja Igor oli juba uurinud, mis kell ma tavaliselt tööle sõidan. Mantlit selga pannes tuli mulle sõnum, et Teie transport ootab maja ees. Ta oli hommikul vara sõitnud Tallinna teisest otsast minu juurde, lihtsalt sellepärast, et ma ei külmetaks. Kaasa oli ta toonud sooja kohvi ja hommikusöögi, lihtsalt sellepärast, et ma tühja kõhu ja oma päeva esimese kohvita tööle ei peaks minema. Minust oleks olnud rumal, isegi südametu teda selle eest meie esimese suudlusega mitte tänada. Ja nii alustasime uut peatükki oma eluraamatus. Aga pole kahtlust ka, et kogemus ja mälestus, mis andis meie kooselule täiesti uue tähenduse on meie kalli tütre sünd. Ma olin väga vapper naine, sest minu kõrval oli super tubli ja tugev mees! See on kindlasti mälestus, mis tugevdas meie ilusat liitu veelgi rohkem ja nii algas järjekordne peatükk, mida kirjutame veel pikalt :).

Kihlumislugu

Igor küsis minu sõrmuse suurust umbes aasta aega tagasi. Teadsin, et millalgi see samm tuleb, aga jätsin selle teema kõrvale ja meie tavapärane elu läks edasi. Veebruari keskel oli meil aastapäev. Kuna minu ema pidi nädalavahetuseks külla tulema, siis arvasin, et saame kahekesi õhtust sööma ja kinno minna (kinos käimine on meie üks ühine lemmiktegevus). Paraku selgus, et ema jäi haigeks, kuid Igoril oli kindel plaan ja ema asemel oli ta juba minu õega kokkuleppele saanud. Seega üllatuseks oli sellel nädalavahetusel ukse taga mu õde ja lisaks eelnevale selgus, et me Igoriga läheme hoopis ööseks kodust eemale, et koos aega veeta. Nimelt oli ta meile broneerinud romantilise paketi hotellis ja ette valmistanud suure üllatuse! Esimene mõte mis mulle pähe kerkis oli hirm selle ees, et pean oma lapse esimest korda ööseks kellegi teise hoolde jätma. Suure veenmise peale pakkisin ma siiski oma asjad kokku ja sõitsime hotelli. Kohale jõudes ja sviidi ust avades ootas mind ees üks suur lillekimp, maitsev šampanja ja suur pildigalerii meie ühistest mälestustest. Seni, kuni mina vaatasin piltide pealt meie teekonda oli üks hetk Igor minu selja taga põlvele laskunud hoides käes imelist sõrmust, mis tähendas vaid üht. Sellest hetkest saab minu järjekordne lemmik hetk oma lemmik inimesega. Ma tõesti ei mäleta mida Igor sellel hetkel mulle rääkis, sest pisarad lihtsalt voolasid ja ma jäädvustasin enda mõtetes kõike seda ilusat, mis hetkel juhtumas oli. See oli just see hetk, mida sadu kordi filmides näinud ja enda ellu igatsenud olin ja sel päeval mängisin mina selles filmis peaosalist!
Selle hetke tegi veelgi erilisemaks see, et Igor oli kogu protsessi põiminud terve minu pere. Ta oli nõusolekut minuga abiellumiseks küsinud nii minu isa, ema kui ka õe käest. Ja nii saan olla õnnelikult kihlatud, oodata oma ilusaid pulmi teades, et mind toetavad sellel teel minu kõige kallimad mu lapsepõlvekodust, minu armas tütreke ja inimene, kes mängib minuga koos pearolli meie loos.

Miks peaksite just teie endale unistuste pulmapeo võitma? 💕

Võimalus kirjutada oma lugu justkui elades neid hetki uuesti läbi, meenutada seda, kuidas kõik alguse sai ja arenes läbi aastate, olles kihlatud inimesega, kes on minu elu armastus ja suurim tugi ning ühildada see kõik minu perekonnaga on juba võit omaette. Meie lugu on siiras, lihtne ja kõikehõlmav ja meie soov on seda kinnitada sündmusega, mis aitaks kõigil meie lähedastel olla kohal kui hakkame kirjutama peatükki ainult meile kahele.