Pisipere : Keha muutub

36 kommentaari

Väga vähe on neid naisi, keda rasedus ei muuda ning kes saavad kohe
peale sünnitust endise füüsilise vormi tagasi. Isegi need, kelle kõht
ja rinnad ei paisu mitu numbrit suuremaks, ei saa enam kunagi päris
endiseks.       
/Tekst: Veronika Raudsepp Linnupuu/

Väga vähe on neid naisi, keda  rasedus ei muuda ning kes saavad kohe peale sünnitust endise füüsilise vormi tagasi. Isegi need, kelle kõht ja rinnad ei paisu mitu numbrit suuremaks, ei saa enam kunagi päris endiseks.

Raseduse ajal muutusid mu juuksed ja nahk kaunimaks. Poissi kandes ei tulnud esimeste kuude hormoonimöllus isegi vistrike, plikaga mõni üksik isegi oli, kuid need kadusid ruttu. Juuksed ei langenud enam välja ning olid ühtlasemad ja kohevamad. Seda ehmatavam oli muidugi, kui peale sünnitust järgmise hormoonikõikumisega oli näonahk endisest rasusem – justkui satuks paariks nädalaks teismeaega tagasi – ning umbes neli kuud peale sünnitust hakkas juukseid lausa peoga tulema.

Kahjuks selgus, et lopsakamaks ei muutunud ainult juuksed vaid ka mujal laiutavad karvad. Lugesin tarkadest raamatutest, et kõhule tekib tumeda pigmendiga triip. Triipu ma ei leidnud, kuid oma õuduseks avastasin samast kohast üksikud võikalt pikad ja tumedad karvad, mida seal enne polnud. Ka jalad olid kohevamad. Süüdistasin rasedusaegses meeltesegaduses selles  abikaasat, kes oma mehelike karvageenidega mind ka nakatas. Pärdik selline! Olin üsna õnnetu. Kõik tuttavad emad rääkisid samast murest. Kuid keegi ei märganud lohutada, et tegelikult muutub asi ajapikku taas normaalseks – harjumatud karvaudemed kukuvad ära ning saavad oma loomuliku pigmentnatsiooni tagasi.

Esimene asi mida märkasin juba päris alguses olid suuremad rinnad. Nad  kasvasid jälle nagu kunagi puberteedieas – valu ja meeletu kihelusega. Pidin nii mõnigi kord end vabandama ning teise ruumi minema, et veidi kratsida. Paari nädalaga muutusid kõik olemas olevad rinnahoidjad kitsaks. Kõige paremad olid väikese pehmendusega polsterdatud rinnahoidjad, kuna nibud muutusid mõneks ajaks hellaks ja ülitundlikuks. Nibud ise paisusid ka suuremaks ja olid roosakamad, samas rinnanibu ümber olev tumeda pigmendiga ala tumenes veelgi. Mõnigi tuttav rääkis, et juba raseduse algusjärgus tekkisid neil rinnale esimesed venitusmärgid, mis piimapaisuga veelgi suuremaks muutusid. Paljudel hakkab juba raseduse ajal piima eralduma. Mul ilmnes see nähtus õnneks alles kolmandal trimestril. Esimene kord märkasin vaid paari veetilga sarnast täpet, kuid mida aeg edasi seda rohkem hakkas vedeliku eralduma. Nutvat imikut nähes olin hetkega eest päris märg. Eks see sõltub siiski naisest, kellel kui vara ja kui palju  rinnad „lekivad“. Mõnel ei teki ka lapse imetamise ajal sellist probleemi, samas teised peavad alati piisava hulga rinnapadjakesi kaasas kandma ning eriti kergesti tekkiva piima voolamise puhul lausa vahetussärgi olemasolu eest muretsema.

Kõht
muutus teistele märgatavaks kusagil neljanda kuu paiku. Selline punuke, et kõik ikka aru said, et tegu pole lihtsalt paksu naisega vaid rasedaga. Ma ise märkasin paisuvat vöökohta muidugi tunduvalt varem juba, sest rihmaga pükse ja muud soonivama keskosaga rõivaid oli ebamugav kanda. Kaheksandaks kuuks oli juba tunne, et lihtsalt pole rohkem ruumi suuremaks kasvada – ümbermõõt oli juba ligi meeter ja nabaalune rasedusjutte täis. Tõele au andes siis alles see õige „paisumine“ algaski. Lootust, et kunagine tütarlapselik kõht tagasi tuleb kahanes iga lillaka jutikesega.

Paljusid rasedaid painav kõhukinnisus läks minust õnneks mööda. See-eest emaka kasvamisest tingitud torkavat valu sain esimese raseduse ajal tunda lausa nii teravalt, et pidin NoSpa-d sööma ja sinise lehegi võtma. Teise raseduse viimasel kuul õnnestus mul jääda mingisse viirussesse, mis tekitas soolespasme, oksendamist ja kõhulahtisust. Tüdruk oleks suurest valust tingitud emaka kokkutõmmete tagajärjel võinud isegi varem sündida, kui viirus poleks arsti määratud ravimite mõjul kiiresti järele andnud.

Jalad ja tuharad said rasedusest enim kasu – nii head koormustrenni, kui need kehaosad raseduskuude jooksul läbi tegid, on ilma jõusaali külastamata raske leida. Eriti kui arvestada, et päris lõpus on mugavam ja kasulikum kükitada, kui kummardada.

Mõned muutused tundusid vägagi hirmuäratavad. Samas on iga triibuke ja karvake tühine, arvestades seda sõnul seletamatut tunnet, mida pakub üsas liigutav lapsuke. Teise lapsega ma olin nendeks valmis. Ma keskendusin teadlikult rõõmudele ja ignoreerisin häirivat. Vanus teeb niikuinii oma töö, olemas on erinevad kosmeetilised ja meditsiinilised vahendid, mis häirivast lahti aitavad saada ning lõppkokkuvõttes ei ole mees minuga vaid ideaalse kõhukese ja rindade pärast. Me elamegi selleks, et muutuda ning laps suudab seda meiega kõige kiiremini teha.

Veronika Raudsepp Linnupuu
veronika@buduaar.ee