ANITA SIBUL: VÄLJATEGEMINE ≠ ISESEISVUSETUS ehk miks mõned mehed on kinkide vastu?

ANITA SIBUL: VÄLJATEGEMINE ≠ ISESEISVUSETUS ehk miks mõned mehed on kinkide vastu?
Meisi Volt

Käi korra Maldiividel ära ning kogu postkast ja artiklite kommentaariumid on furoori täis!

Minu puhkusest paradiisisaartel ilmus mitu artiklit. Enamik kommentaare läks aga ühte auku: ”Issand, kui kallis Maldiividel on!”, ”Kes selle kõige eest maksis?”, ”Sa ei oleks suutnud ise selle eest maksta!’”. Kuigi mind ei heiduta inimeste uudishimu – näitab see ju lihtsalt nende huve ja kombeid – pani selline luksuslikust reisist tingitud plahvatuslik reaktsioon mind hoopis mõtlema, kust päriselt nii tugevad emotsioonid tulevad.

Ühele provotseeriva alatooniga küsimusele otsustasin Instagram’i storys siiski vastata. Kõlas see nii: ”Käisid mingi rikka mehega reisil, kes kõik kinni maksis?” Esiteks tahaksin muidugi vastu küsida, miks endale nii negatiivseid emotsioone sisendada ja need veel omakorda rahaga siduda. Negatiivsus sünnitab negatiivsust ja positiivsus positiivsust. Mõeldes rahast nii halvasti, tuuakse enda ellu järjest rohkem rahaga seonduvat halba. Mõtete ja tunnete jõud on aga teise korra teema. Panin küsija mure ka teistele vastamiseks üles: ”Kas naine peaks end tundma halvasti, kui mees soovib talle välja teha/midagi kinkida?” – just nii püüdis küsija mind tundma panna. Muidugi vastas 90%, et see ei tohiks nii olla. Seejärel küsisin naistelt: ”Kas oled end kunagi tundnud kehvasti (kasvõi korraks), sest mees maksis millegi eest? ”, millele vastas jaatavalt lausa 56%! Olimegi jõudnud suure vastandumise ja probleemini – kinkide/välja tegemine ei ole halb, aga halvasti pannakse meid sellegipoolest tundma.

Pole halba ilma heata

Pärast tulemuste avaldamist oma storys vallandus järgmine furoor, kuid seekord hoopis viisakam. Sain tohututes kogustes kirju naistelt, kes jagasid nii häid kui halbu lugusid seoses kinkide saamisega. Need kõik olid päris lood ning andsid edasi päris probleeme, äratundmisi, soove ja mõttekohti. Iga jagatud lugu on üks samm edasi, et ühiskonna survet vähendada – läbi üksteise soovide hindamise vähendada topeltmängu või vähemalt ise sellest mängust paremini aru saada ja reeglid enda kasuks pöörata. Muugime nüüd koos meisse surutud normid läbi erinevate mõttekäikude lahti.

Väljategemine EI VÕRDU iseseisvusetusega

”Sa pead olema iseseisev naine!” tuuakse tihti põhjuseks, miks kingid võiks üldse ära unustada. Tegelikult ei pea naine ühelgi deidil mitte kellelegi midagi tõestama. Seda, kui iseseisev naine on, näeb mees naise elustiilist ja muudest valikutest. Poole arve tasumine näitab seda äärmiselt vähe ja pole ka tegelik põhjus, miks kogu arve tasumine mõnele kohtingule kutsujale vastukarva on. Pigem käib meeste peast läbi mõte: ”Jess, saingi kergemalt hakkama! Naine sai kohtingule viidud, näitas mu vastu huvi üles ja tagatipuks sain hea üllatuse soodsama arve näol.” Siinkohal tekib küsimus, kui palju selline mees sind üldse tahab? Kas ta on sinuga seni, kuni ei ole erilist vahet, kas olla koos või üksi? On ta sinuga ka siis, kui sul on päriselt abi vaja?

“Ükski naine ei seisa püstol käes ega käsi partneril endale ehteid ja reise osta.”

Mina olen iseseisev naine – kolisin kohe pärast gümnaasiumi üksi teise linna elama, kõikide kulutustega saan ise hakkama ja olen ka ise oma ärid üles ehitanud. Sellegipoolest pole ma kunagi ühelgi kohtingul arvet maksnud! Kas olen sellepärast vähem edukam, targem või ilusam? Kindlasti mitte! Iseseisvust ja väljategemist lihtsalt ei saagi omavahel võrrelda. Need on täiesti erineva tähendusega sõnad! Üks näitab, kui hästi tuleb inimene oma eluga toime, teine hoopis viisakat žesti.

Mees teeb otsuse, naine saab karistada!

Olgem ausad, ükski naine ei seisa püstol käes ega käsi partneril endale ehteid ja reise osta. Mees teeb kinke siis, kui mees tahab! Seega on see tema enda otsus. Miks siis meid, naisi, teise inimese otsuse pärast pannakse end halvasti tundma? Ka mina olen end halvasti tundnud ja sügavamalt uurides mitte kingi pärast, vaid sellepärast, et kellelegi teisele ei meeldinud selline žest. Kas probleem on siis kingis või selles, et teine tahtis ka kinki teha või saada?

Järjekordselt tuleb mängu mehe ja naise olemus. Näeb välja nagu sõda muistsel aal – iga mees püüab oma võimetega naist endale saada. Arusaadav, et ajab marru, kui konkurendil endast rohkem võimeid on. Ja eriti siis, kui teise naise ukse taga on järjekord meetrite pikkune, kuid enda uksele kostub vaid mõni harv koputus. Fakt on aga see, et tunded, ükskõik mis teemal, kerkivad esile vaid siis, kui teema meid puudutab või millegi varasemaga seostub. Toob see üles positiivsust või negatiivsust, on juba meie endi märgata.

”Tunnen end kui võlgu,” kirjutasid mitmed naised

Kõige enam sain nördinud sõnumeid, kuidas algul tehakse naisele üllatusega rõõmu, kuid hiljem vihjatakse, et nüüd on aeg selle eest ka tasuda. Tahaksin kirjutada suurelt ja punaselt: kingid ega väljategemine EI OLE altkäemaks, vaid siiras tegu, mis tuleb südamest!

Ükski kink ei tohiks tekitada selle saajas kohustust. Kui tekitab, on mängus ebasiirus. Ebasiira mehe võid rahus enda potentsiaalsete kaaslaste listist maha tõmmata – altkäemaks on illegaalne ja illegaalid olgu omaette!

Mul on eredalt meeles lugu, kui olin vaid 19aastane ning mind kutsus õhtusöögile Eestisse reisinud noormees. Peetud kõnede põhjal tundus ta igati sümpaatne ja kombekas ning olin nõus temaga kohtuma. Noobli restorani laua taga istet võtnud, tõstis kutsuja lauale kingituse: ”Väike üllatus minu poolt. Imetlen seda, millega tegeled ja kuidas end naisena ”kannad”.” Tänasin armsa žesti eest ja panin kotikese kõrvale. Hiljem kodus pakki avades sain aru, et sõna ”üllatus” oli rohkem kui asjakohane – disainerprillid, hinnaline lõhn ja kell! Ja ta ei üritanud mind isegi mitte kallistada, võrdlesin mõttes kogemusi, kus kinki peetakse makseviisiks. Lausa elumuutev kogemus, kuidas asjad võivad käia!

“Kitsikuse romantiseerimine ei ole progressiivne.”

Ühiskonna surves ei ole süüdlast ega süüdistajat

Pole kaua aega möödas sellest, kui meie vanavanemad ja isegi vanemad pidid elama kitsikuses. Millegi muu kui hädavajaliku soovimine kõlas lausa naiivselt, sest elati defitsiidis. On tõestatud, et ühe inimese kannatused/traumad võivad kanduda edasi veel mitu põlvkonda. Kui oleme üles kasvanud, nähes oma vanemate sugulaste alandlikkust, mis tollal oli vajalik ja kuuldes seda kõnepruuki, võib sama käitumisnorm meile alateadlikult külge jääda. Olgugi, et meie tänapäev on hoopis teistsugune ja vajab ka teistsugust mõtteviisi. Süütus ei anna aga õigustust süüdimatusele. Täna ei ela me puuduses ja kitsikuse romantiseerimine ei ole progressiivne. Kohe kerkivad silme ette muinasjutud lapsepõlvest, kus tihti juba alateadlikult anti edasi mõtet, et kõige siiramat armastust tunneb vaid siis, kui elad sõna otseses mõttes peost suhu. Justkui tööalased saavutused välistaks võimaluse saavutada tõeline kestev suhe. Kõlab nagu: ”Ära liialt pingutama kipu, kaotad veel oskuse armastada!”. Mis kirjeldabki teost ennast – muinasjutt!

Ainult heaga saab tuua püsivat muutust

Kõige tähtsam on aru saada, mida me ise südamest soovime! Kui maailmas ei oleks ühtegi kurja pilku ega kriitikanoolt, siis millisena me päriselt oma suhet või kohtinguid ette kujutaks? Ilmselt käituksime kõik veidi erinevalt, kui seda hetkel teeme. Kui anname endale aru, kust tulevad nii enda kui teiste käitumis- ja mõtteviisid, leiame endas rahu. Ja rahust saab alguse rahulolu ja julgus. Seisame enda südamesoovide eest ning oleme valmis neid ka lahti seletama. Ainult heaga saab tuua muutust!