ANNI RAHULA KOOLIAJAST: “Mulle tegelikult õppida tohutult meeldib!”

September ei jäta külmaks kedagi meist. Osade jaoks tähendab see kuu ühtlasi lapse esimest koolipäeva ning teistele meenub jällegi, kuidas kunagi ammu sai ise kooliteed alustatud. Buduaar küsis jalgpallikohtuniku ametit pidavalt Anni Rahulalt, millised on tema mälestused kooliajast ning milline õpilane Anni kunagi ise oli. 

"Kooliaega meenutan väga positiivsel noodil. Ma alustasin kooliteed viiendast klassist, enne seda olin koduõppel. Selle tõttu oligi mul veidi rohkem aega lapsepõlve nautida. Koduõppel saab tihti kõik poole kiiremini, kui mitte isegi veel kiiremini, tehtud. Aega jääb avastamiseks, mängimiseks ja lugemiseks rohkem kui küllalt üle.

Viiendasse klassi astusin Tallinna balletikooli, mis oli imearmas kool. Mõni õpetaja oli muidugi selline ka keda kartsid, aga üldjoontes oli kool väga tore koht. Mul oli tollel ajal (eesti keelses) klassis ainult 7 õpilast (paralleelis oli venelasi tunduvalt rohkem). Natukene raske oli harjuda sellega, et laupäeval pidi koolis käima ning esmaspäev oli vaba. Kõik sõbrad said ju varem nädalavahetusele," rääkis ta.

Anni oli koolis pigem nelja-viieline õpilane, hiljem balletikoolist tavakooli minnes tuli aga ka juba kolmesid sisse. "Klass oli neli korda suurem, keskenduda oli keerulisem ja individuaalset tähelepanu oli vähem. Aga kool oli muidugi ikkagi suurepärane. Olin põhikoolis väga vaikne õpilane. Ma ei küsinud ka kunagi midagi ja näiteks mäletan, et ühel etteütlusel toodi mind näitena, et kõik küsite mis see lause oli, aga Anni saab alati ilma küsimata tehtud.

Toredaid hetki oli koolis palju. Balletikooliga kaasnesid esinemised Estonias ja kõik need proovid ja esinemised jäävad eluks ajaks meelde. Hilisemalt nautisin keskkooli asukohta. Looduses, mere ääres ja võimalust mõned tunnid õues teha. Kõige eredamaks mälestuseks peakski äkki esimesi septembreid, mil igal aastal läksid kerge positiivse ärevusega kooli. Mulle tegelikult õppida tohutult meeldib, siiani," tunnistas ta.