KURB AGA TÕSI: Kirsti Timmer ütles nii nagu asjad on

Selline ühiskondlik surve on paljudele aga koormus, mida on liiga palju ja neil kaob eluisu. "Kui sul ei ole perekonda, kui su sõbrad on vaid su töökaaslased, kui kontorid on asendatud kodus töötamisega, siis jääd sa üksi. Kui kolleegist sõbral on lapsed koduõppel, samas vajab töö tegemist ja mees tahab süüa, siis ei julge üksindust tundev inimene teda tüüdata, nii nad räägivad. Ja siis istudki kodus, pea pesemata, silmi ei ole ammu värvinud, hommikumantel on ainus kasutuselolev riideese … Samas on teised, kes pikaajalises suhtes teineteisest võõrdunud, nüüd jälle päevast päeva koos … Kõik käib närvidele, väljaütlemistest saavad alandused ja mõnitused, sa ei ole perfektne ema, kaaslane, kokk, koristaja, õpetaja, oma firma juht jne … Nii mõnigi inimene tunnebki ühel hetkel, et ta on läbikukkunud. Kehakaal, mured, raha, suhted … Kõik põimuvad suureks mustaks palliks. Inimeste hinged on nii katki ja haiged, julgen seda öelda, sest näen seda igapäevaselt. Ma tahan öelda sulle, kes sa praegu tunned, et sind see jutt kõnetab, et ole hea, hakka kohe abi otsima, ära jää oma kurva meelega üksi.  Sind ei aita õnnekoolitaja, kes räägib rõõmsal häälel, et kleebi oma elamine täis post-it’eid, millel kirjas, et “ma olen ilus ja tubli!”, sa vajad päris abi ja see on tegelikult alati lähemal kui oskad arvata. Lihtsalt tõsta korraks pilk maast ja küsi abi," tõdeb Timmer. Loe ka Kirsti blogist SIIN.