Tiit Trofimov: “Ma ei tahtnud, et inimesed ärkaks alles siis kui pidu on läbi”

“Seekord polnud enam pääsu, pidin kohale tulema ja panustama,” tunnistas Trofimov, et oli ammu mõelnud osalemisele, aga oli siiski tänavu festivali esmakordne külastaja ja kaaslooja. “Ma ei tahtnud, et inimesed ärkaks alles siis, kui viimane lugu mängib. Ma tahtsin, et nad elaksid ja naudiksid juba esimesest hetkest. Tegin rahvale natuke raputust, hingasime, häälisime. Et ei oleks nii, et eestlane ärkab viimase loo ajal ja ütleb, et ülikõva pidu, hakkame nüüd pidutsema. Samal ajal on pidu juba läbi”.

Enesearengutreener rõhutas, et just selliseid julgustavaid ja loovaid keskkondi on Eesti inimestel väga vaja. “See on sündmus, kus erinevad maailmad saavad kokku. Need, kes on endaga rohkem sina peal, ja need, kes pole veel julgenud päriselt end avada,” ütles ta. “Me ei vaja üldse alkoholi ega narkootikume, et nautida. Kristjan Järvi on loonud just sellise ruumi, kus saab tunda end vabalt lihtsalt olles, lauldes, hingates, tantsides.”

Ta nimetas Meelte Videvikku kultuurivaimsuse lipulaevaks ja võrdles selle vaimsust  laulupidudega: “See ongi nagu vabaks laulmine, aga vabamas vaibis. Siin saab riietuda natuke teistmoodi ja ennast ägedalt tunda. Ma arvan, et siin ongi see, mida tegelikult iga inimene taga otsib, seda vabaduse tunnet iseenda sees. Et ma saaks olla vaba iseendana,” mõtiskles Trofimov. 

Trofimovi sõnul on Meelte Videvik tõeline elamusfestival, kus on midagi igale maitsele, nii neile, kes on harjunud kindla programmiga, kui ka neile, kes otsivad midagi spontaanset ja ootamatut. “Siin puudub heas mõttes igasugune korrapärasus. Aga just see kooslus, muusika, valgus, inimesed ja energia, see hakkab tööle. See avardab maailma, näitab, mis kõik on võimalik,” ütles ta. “Me loome siin nagu Eesti oma Caesari salatit. Head koostisosad, mis kokku panduna sünnitavad midagi väga head. Ma arvan, et siit sellest sündmusest võib sündida midagi maailmakuulsat,” lisas Trofimov. “Spontaansus, usaldus, elu usaldamine ja kohalolu, see ongi see, mis siin sünnib. Ja võib-olla ongi see kõige vajalikum asi, mida me täna inimestena otsime.”