ILUSALT ISEKAS HIIGLANE– Hanna- Liina Võsa

Cappuccino ja karamelltoonides, trendikas espressobaaris Hanna- Liinaga kohtudes on ta mõelnud palju sellele mida rääkida kavatseb ja tundub, et on seda analüüsides jõudnud taipamiseni, et on oma elus lõpuks väga õiges kohas. Universum annab sulle kõike, aga sina pead lihtsalt hakkama saama- just nii võiks võtta kokku Hanna- Liina lähiaastad. Kord lasi naine omale teha viisaastaku kaardi astroloogias, millel ei jooksnud sugugi vaid piimajõed ja pudrumäed. Nüüd hakkab aeg täis tiksuma. „Itsitangi siin omaette et mis nüüd edasi saab,“ ütleb Hanna- Liina, kel on selja taha jäänud „väga külluslik periood“. Sinna on mahtunud palju emotsioone, palju detaile ja loomulikult ka elumuutvalt suuri asju- emaks saamine, oma ema kaotus, kodu soetamine („mul on nüüd koht, mis on päris minu enda oma,“ on Hanna- Liina silmnähtavalt uhke ja õnnelik.) elukaaslase leidmine ja pere loomine, omanimelise kooli asutamine ja loomulikult hulgaliselt etendusi mainekates ja suurtes ooperiteatrites, millega kaasnes elu jagamine ka üle lahe- Rootsis ja Soomes. [caption id="attachment_3052632" align="aligncenter" width="580"] Foto: Laura Nestor[/caption] Show must go on... “See kõik on olnud väga pöörane aeg,“ ütleb Hanna- Liina ja kerib ajaratast vaid aasta võrra tagasi, mil töö viis ta pooleks aastaks Rootsi etendusi andma. „Suured saalid ja tähtsad lepingud, väga vastustusrikas töö, aga samal ajal oli mu ema suremas.“ Kuidas see aeg üle elada ja kuidas see kõik üldse käima peaks, seda ei kujutanud Hanna-Liina toona ettegi. „Ma polnud kunagi sellise asjaga kokku puutunud“, meenutab naine, kes on harjunud, et mis iganes ka ei juhtuks, siis show must go on! „Ikka teed ja särad, aga see oli nüüd see hetk kus sa said aru, et olulisem on olla mujal.“ Olenemata sellest, et Hanna- Liina oli nii palju kui võimalik end selliseks raskeks sündmuseks ette valmistanud, oli siiski raske öelda, et ei saa nüüd järgmises kümnes etenduses enam kaasa lüüa, sest teda vajatakse mujal rohkem.

“Nüüd pean ma seda perioodi, ema voodi veerel, ,tema viimastel päevadel, oma elu üheks väärtuslikumaks. Kogu elu sai justkui uude perspektiivi ja mitte midagi ei jäänud hinge kripeldama.”

Samal ajal nõudis tähelepanu ka Hanna –Liina enda nimeline muusikalikool. „Ka koolist vaadati mulle otsa- anna meile nüüd väljakutseid – me tahame minna New Yorki!,“ meenutab Hanna- Liina ja lisab vaid talle omase #teemeärahäälega „Ahsoo, ega siis muud kui teeme ära!“ naerab ta ja tunnistab, et kogu see aeg oli üle elatud „natuke läbi hammaste natuke läbi pisarate“. Universum annab, sina saa hakkama! ...Just see mentaliteet, on Hanna- Liinat lähiaastatel saatnud. Keerulisest ajast aitas naise üle sõbranna ja mõttekaaslane, lauljatar Maria Listra. „Elasime samal ajal läbi sarnaseid asju, tegime pikki öiseid jalutuskäike ning lihtsalt rääkisime.“ Loomulikult oli toeks ka poeg Otto Eliel (3), kelle tulekut oma ellu naine siiani ei usu. Mõni aasta tagasi, arvas ta, et on väga isekas ja elabki ainult endale ning palus universumilt- vastutust. “Ja kujutad sa ette, ma sain selle,“ ütleb Hanna- Liina, viidates emarollile. Koos vastutusega tuli ka rutiin, mida Hanna- Liina varem pidas täiesti võimatuks. „ Ma ei uskunud, et see on võimalik – ärgata 7.50 ülesse, olla 8.30 lasteaias ja kell 17 jälle järgi minna,“ naerab vabagraafikuga harjunud Hanna- Liina, kes kunagi unistas lausa kuuest lapsest! Siis tuli aga aeg, mil naine oli veendunud, et ei saagi emaks.

„Arvasin, et ju ma olen lihtsalt selline tüüp, et ei tule ühtegi,“ naerab Hanna- Liina nakkavalt. Seega oli Otto tulek nii Hanna- Liinale tõesti üllatus. „Olen tänulik, et ta meie juurde tuli, aga olen siiani ka sama üllatunud.“

Hanna- Liina, ei ole kindlasti see ema, kes elu poja ümber tiirlema paneks. Pigem on Otto ise see, kes on harjunud ema tegemistes kaasa lööma. „Olen algusest peale Ottot usaldanud inimeste hoolde ja see on alati ka toredasti välja kukkunud.“ Näiteks meenub kord kui poeg oli vaid aastane ning hea sõbranna Liisi (Koikson- toim.) palus Hanna- Liinat end ühel hommikusel kontserdil asendama. „Mul oli ju Otto ka! Mida siis teha? Ütlesin, et teeme ära ja lootsin sellele, et keegi saab teda hoida,“ naerab Hanna- Liina. Jõudnud kontserdipaika, skaneeris ema seltskonna kiirelt üle, kuni märkas: „Oo kokatädi, tema tundub usaldsväärne!“ Nii säraski ema rõõmsalt laval ja aastane Otto kokatädi süles. Ottol, Hanna- Liinal ja perekoer Tacol on ka juba oma väljakujunenud traditsioon-koos käiakse metsamatkadel. „Mulle on oluline, et Otto metsas orienteeruks kuigi ma ei tea ise ka miks.,“ mõtiskleb Hanna – Liina. Niisiis läheb kolmik metsa, kaldub rajalt kõrvale ja Hanna Liina muudkui juhendab, kuidas loodusemärke kuulates ja märgates õigele rajale tagasi saab. [caption id="attachment_3052641" align="aligncenter" width="580"] Foto: Laura Nestor[/caption] „See on mingi minu kiiks, et kui ta peaks kunagi kusagile ära eksima, siis ta oskaks looduse märkide järgi tagasi tulla,“ ütleb ta ja lisab mõtlikult, et „kui siis veel on üldse on meil metsad.“ Toonane astroloogiakaart näitas ühe osana ka seda, et Hanna- Liina seob end keskonnateemadega. Toona ei arvanud ta sellest midagi ja ega osanud seda kuidagi endaga ka sobitada . Kuid siis mõistis, et tegelikult on ta alati olnud väikestviisi maailmaparandaja ja keskkonnakativist- korjanud rannast prügi, vaadanud, et vesi ikka ojakeses ikka ilusti liiguks ning päästnud- kalu! Juba väikse tüdrukuna, mere lähedal elades, kui isa kalasaagiga koju jõudis ja korraks kuuri alla kadus , jooksis väike Hanna- Liina kalade juurde ja viis osad tagasi merre, ise möeldes, et : „elage veel!“ “Ma tunnen praegu metsale nii kaasa. Mul on "oma mets" ja ma tean, mida tähendab kui sa lähed sinn maha rahunema ja looduse stiihiat nautima. Seal kaovad kõik mured ja ühtäkki saad aru, et oled vaid osa mingist suuremast organimist. Ja kui näed, mis tempoga metsa maha võetakse, et keegi võtab metsa maha, siis see on nagu nuga südamesse,“ kurvastab ta. Ei, Ameerikale! Viisaastakuks tehtud astoroloogiline kaart ei ole Hanna- Liina ainus kokkupuude esoteerilise maailmaga. Teatud eluperioodidel on ta ostsinud abi paljude esoteerikute ja ka indiaanlaste juurest. „Mul on olnud pikalt see victim mentality (ohvrimentaliteet- toim.), mõeldes et miks minuga need asjad juhtuvad? Miks jälle? Ja see, et kõik on hästi õnnetu koguaeg.“ Hanna- Liina viitab, et peamiselt on need küsimused olnud seotud minevikusuhetega.

Täna, tagasi vaadates, tõdeb ta, et suurim õppetund on olnud lihtsamast lihtsam- teadmine, et kõik, mis juhtub on õige!

Näiteks toob ta kümne aasta taguse supersuhte Ameerikas. „Kõik oli lihtsalt imetore, aga ma ei näinud oma tulevikku seal. Ma ei näinud, kuhu ma oma lapse sinna lasteaeda paneks, kuigi püüdsin näha. Mõni teaks kindlasti kohe, et oo! sinna Sunset Bulevardi nurgapeale lasteaeda võiks laps minna, aga mina ei osanud seda ette kujutada ,“ mõtiskleb Hanna- Liina, kes siis elas kõigi võimaluste linnas Los Angeleses. „Kõik oli nii ilus, inimesed olid ilusad, lilled lõhnasid hästi, kõikide võimaluste maa- kõik on käeulatuse juures, aga see polnud minu jaoks õige.“ Nii lõpetaski naine suhte, mis tundus isegi tema jaoks absurdne, rääkimata siis teisest poolest. „Alles nüüd olen aru saanud, et kõik see, mis mul praegu on, kaalub selle üles, mis sinna jäi- seega kõik on olnud õige!“ Teise „ei“ ütles Hanna- Liina Ameerikale veel. Kümme aastat tagasi õnnestus tal saada roll kuulsas Ameerika politseisarjas Law and Order ning jagada teleekraani koos Sharon Stonega. „Kui me siis pausi ajal seal omavahel juttu ajasime ja nad peaosalised Chris Meloni ja Mariska Hargitay küsisid minult, kust ma tulen, vastasin, et Eestist. Ja siis küsisid nad, et mis mu edasised plaanid on. Mina vastasin, et lähen tagasi ja mäletan tänaseni selle meesnäitleja nägu! Ta silmist peegeldus täielikult „dont be a fool!“, naerab naine hämmingut vestluskaaslaste silmis. „Sorry, aga ma lähen tagasi- mul on seal ka mõned uksed lahti." See tundus taaskord absurdne, ka mulle endale.“ Rollimängud Ja mitmed uksed said sõna otseses mõttes avatud ka Eestis. Nii oma nimelisel muusikalikoolil, kus Hanna-Liina kanda on loovjuhi roll ja möödunud aastal loodud bränd nimega Roosa Uks, mis sündis kurbusest ja trotsist selle vastu, et tema muusikalikooli uks oli liiga roosa, liiga pilkupüüdev, liiga nunnu, et sobida Tallinna vanalinna miljööväärtuslikku keskkonda. Tänaseks elab ja särab uks edasi riidebrändi näol! Disaineriks Hanna-Liina end ei nimeta, seal olid tal teised abiks, aga loovujuhi rolli naudib ta väga! „Mul on isegi spetsiaalsed riided, mis seda rolli võimendavad. Need on sellised....kirjud ja artsy- stiili“ ,kirjeldab ta plikalikult, malbe häälega hiljuti leitud pärlitest tikitud silmamotiividega seelikut „ kus on natuke roosat, natuke kollast, natuke kuldset ja türkiissinist. Juurde sobitasin ka roosa kampsuni!“ Portugalist leidis ta komplektile täienduseks justkui pintslitõmmetega üle kaetud suure kilejope. „Kui selle selga panen, tunnen nagu oleksin ....KÕIKVÕIMAS!“ pahvatab ta naerma. Hanna Liina(kes muide pole üldse shoppaja ja enda peale kulutaja!) tunneb end hästi lõbusates ja kirevates riietes, mis on hoopis vastupidine meie kaaneseeria neutraalsetele värvidele ja naturaalsetele materjalidele. „Absoluutselt! Aga see seeria oli jälle hästi mina, aga ilma selle loovjuhi rollita,“ sõnab ta, lisades: „See on selline niiöelda nähtamatu mina.“ Nähtamatu Hanna-Liina Ja kui just ei pea kooli ees seisma, eelistabki peategelane seda viimast. Suured peod ja glamuuriüritused teda ei kõneta. Ja kui peab minema, siis ootab ta pigem õhtu lõppu. “Inimesed ootavad minult seda säravat naiselikku rolli ja kui vaja oskan ma seda ka etendada,“ sõnab Eesti üks malbemaid, säravamaid ja naiselikemaid artiste ning tunnistab ootamatult, et õpib hetkel tegelikult hoopis naiselikum olema! „Tänapäeva saavutuspõhises maailmas ,seetõttu veidi ka meesnergias elades on paljud naised endale võtnud mentaliteedi , et kõigega peab ise hakkama saama. Kaasa arvatud mina.“ Nii õpibki ta hetkel hell olema, laskma ennast aidata ning ise mitte kõike ära tegema. „Tuleb veidi kõrvale suruda see, et saan kõigega ise hakkama, ise teen ja tahan, aga tegelikult võiks hoopis võtta aega, et lasta kellegil enda eest hoolitseda ja teada, et see pole nõrkuse näitamine,“ soovitab ta.

Nähes minu hämmastunud nägu, kuidas habras ja naiselik Hanna-Liina soovib seda poolt endas teadlikult arendada, sõnab ta kiirelt lisaks: „Ma olen kuke aastal sündinud, jäär, seega selline eriti põikpäine. Ma võin olla üsna selline...noh, isekas hiiglane!,“ sõnab ta laginal naerdes.

Samal ajal annab naise telefon, kotis, endast üha pikamalt märku. Jutulõnga katkestab see, kui palun tal vastata, ehk on ikka midagi olulist- ja ongi! Teda juba oodatakse, tagasihodlikuma kuue saanud uste taha, kus juba 15 minutit tagasi pidi algama tund. Kuid ka armastud Roosa Uks ei ole kusagile kadunud- ta elab ja ilutseb- just nii nagu selle ellukutsujagi! [caption id="attachment_3052642" align="aligncenter" width="580"] Pilt: Laura Nestor[/caption] Soovide väljendamise meistriklass „Üldiselt arvan, et saan endaga hästi läbi, aga on hetki, kui tekib see tunne, et kõikidel teistel on õigus. Ma küll mõtlen midagi, aga kui keegi tuleb ja veenvalt oma tõde räägib, siis ma pigem võtan selle kohe omaks ja mõtlen, et „Ajaa, sul on õigus!“ Sama on ka konfliktiolukoradega. „Kui ma soovin midagi, aga teine pool ei kuula mind, sest tal on oma agenda, siis mul lihtsalt sõnad ei tule suust välja, et ennast kehtestada. Pigem surun selle alla ja mõtlen, et okei, ma saan hakkama, aga tegelikult on mul palju öelda!,“tunnistab Hanna-Liina, kes hetkel tegeleb teadlikult oma soovide väljendamisega.