Katrin Lust: Kas sina võtaksid varjupaigast koera?

Soovid omale neljajalgset sõpra, kuid pelgad teda varjupaika otsima minna? Seltskonnareporter Katrin Lust rääkis Buduaarile südamliku loo, miks ta armastab õnnetuid loomi aidata.

Kui olin väike tüdruk, oli minu kõige suuremaks unistuseks saada endale koduloom. Nõukogude ajal võis meie maja juures tänaval tihti näha hulkuvaid koeri, keda ma püüdsin igasuguste nippidega tuppa meelitada. Seisin värava peal, vorstitükk käes, ja hõikusin neid endale lähemale. Mõni tuli isegi korraks ligi, võttis vorsti mu näpu vahelt ja tormas siis taas nelja tuule poole minema. Ühe väikese krantsi sain ükskord mingi imenipiga isegi tuppa meelitatud, aga kui isa koju jõudis ja võõrast koera köögi laua all nägi, sain endale kirsipuu okstega esimesed triibulised. 

Isa selgitas veel pikka aega, kui ohtlik on võõrast koera endale lähedale lubada ja et koer võib mind hammustada nii, et saan endale eluks ajaks armid või külge mõne haiguse. Aga tänavakoerad meeldisid mulle triibulistest hoolimata. Tuppa ma neid enam ei kutsunud, kuid mõte üht armsat elukat aidata ei jätnud mind kunagi. Mulle meeldis idee pakkuda loomale turvalist kodu, hoolitseda tema eest ja anda talle kogu oma armastus. Kuigi ma palusin vanematel end koerte varjupaika viia, ei teinud nad seda kunagi. Vanasti ja ilmselt osaliselt ka praegu on inimeste seas levinud mõtlemine, et varjupaiga loomad on metsikud ning neid on võimatu treenida ja õpetada. Pealegi on paljudel inimestel hirm, et sealt võetud loom võib hammustada ning teadmata nende tausta, võivad nad käituda ettearvamatult. 

Varjupaiga koerad on õpivõimelised

Täiskasvanuks saamise juures on kõige mõnusam osa see, et inimene saab teha ise otsuseid ja ta ei pea enam vanemate sõna kuulama. Kui ma kümmekond aastat tagasi Londonisse kolisin ja end seal kodusemalt sisse seadma hakkasin, viisin lapsepõlve kauge unistuse lõpuni. Läksin Londoni Battersea varjupaika ja valisin sealt endale väikese sõbra, kellele panin sellise kummalise nime nagu E.T. Found A Home.

E.T. on must Inglise minibullterjer, kelle kohta teadsid varjupaiga töötajad ainult seda, et looma oli hoitud peaaegu kogu tema kahe aasta pikkuse elu väikeses korteris, kust ta pääses välja harva. E.T. ei osanud rihma otsas kõndida ja kui me ta varjupaigast tänavale tõime, värises ta nagu haavaleht. Mäletan seda päeva justkui oleks see olnud eile. 

London oma tavalise sügisese vihmaga ja E.T. punase rihma otsas kümnes suunas mind tirimas. Kui ta koju viisin, ei osanud loom isegi talle valmis sätitud pesas olla. Kui ma ühel õhtul teatrist naasin, leidsin ta köögilaual magamas. E.T. oli varjupaigas harjunud kõrge aseme peal olema ja seetõttu oli see ainus koht, kus ta oskas olla. Hirmunud loom eelistas seda isegi mugavale lambavillasele asemele. 

Ta oli harjunud inimeste kiusamisega ja käis kogu aeg saba jalge vahel, kartes kõike enda ümber. Kui me ta päikselisel hommikul Buckinghami palee lähedal asuvasse St. Jamesi parki viisime, oli loom õnnest uimane. See oli silmaga näha, et E.T. ei olnud mitte kunagi varem üheski pargis käinud ja ta ei osanud isegi rihma otsast lahti lastuna liikuda. Ometi ta teadis, et ma olen tema elupäästja ja seetõttu ei läinud ta minust kunagi kaugemale kui paar meetrit. Ajani, mil ta julges tennisepalliga mängida ja sellele pargis järele joosta, läks veel nädalaid. Ometi õppis E.T. kiiresti. Kõigest paari päevaga oskas ta rihma otsas jalutada ega tirinud enam. Ta küsis õue ja õppis oma uues pesas elama. Vaid nädalaga sai temast võrratu pereliige, kes ei teinud mitte kunagi mitte ühtegi pahandust.

Mäletan, kui kaotasin ükskord koduvõtmed ära ega saanud korterisse üle kümne tunni sisse. Olin veendunud, et väike E.T. on oma häda tuppa teinud, aga kui teda lõpuks nägin, oli tuba täiesti puhas. 

Ainus, mida ma tema pilgust välja võisin lugeda, oli rõõm selle üle, et ma ei jätnud teda maha. Viisin koera kiiresti õue ja hakkasin pargipingi peal nutma – varjupaiga koerte silmades on kirjeldamatu armastus. Igast nende liigutusest paistab välja emotsioon, kui väga nad ei soovi oma uut omanikku ja kodu kaotada. See on ainus, millest nad püüavad hingehinnaga kinni hoida. 

Ja kui vahel juhtuski nii, et sain E.T. peale pahaseks, jooksis ta kiiresti oma voodisse ja vaatas mind selliste silmadega, nagu paluks ta ilma sõnadeta minult armu, et ta uuesti varjupaika või tänavale ei peaks sattuma. 

E.T. peab praegu vanaduspõlve minu ema juures Tartus. Ka seal on ta kõikide minu pereliikmete südame võitnud just oma kombekuse ja korralikkusega. Kuigi varjupaigas oli ta kaheksa aastat tagasi, võib tema silmadest tänase päevani välja lugeda tänutunnet. Varjupaiga koer ei unusta mitte kunagi heategu, mille uus omanik on tema heaks teinud, ja see on imetlusväärne.

Võtsin koera tänavalt

Kui ma viis aastat tagasi talviti Argentinas hakkasin elama, märkasin taas kodutuid loomi tänavatel just nagu lapsena. Ja taas paelus mind ammune unistus nende heaks midagi teha. 

Ühel päikselisel pärastlõunal olin oma hobuse Maasikaga parasjagu ratsutamas, kui märkasin põllu ääres skelettkõhna noort koera. Ta võis siis olla kõige rohkem aastane. Hüppasin hobuselt maha ja püüdsin koerale lähemale saada. Tegin talle korra isegi pai, aga koer pani jooksu. Tema usaldus inimese vastu oli nullilähedane. Järgmisel päeval ratsutasin samasse kohta ja nägin seda imearmast kirju karva ja roosa ninaotsaga kutsut uuesti. Siis julges ta mulle juba rohkem lähemale tulla. Edaspidi viisin talle süüa ja võitsin tasapisi tema südame. Nädal hiljem tõin ta endaga koos koju ja panin talle nimeks Tormi. 

Kui ma telefonis emale uuest koeravõtust rääkisin, olid kodused esimese hooga šokis. Ma olin leidnud tänavalt koera ja ta enda juurde tuppa toonud. Eestlase jaoks kõlas see kõik hulljulgelt ja hirmsalt. 

Tormi oli aga paljus E.T. sarnane. Ta oli minu armastuse ja hoolimise eest nii tänulik, et ka tema ei soovinud mitte ühtegi viga teha. Iga sammu järel vaatas ta mulle oma pruunide nööpsilmadega otsa, justkui küsides: „Kas ma võisin seda teha? Ega sa pahane ole?“ Nii nagu E.T., õppis ka Tormi kõike käigult ja kiiresti. Ta oli küll haavatav ja ettevaatlik, kuid minu põlve kõrval olles harjus ta kõigega. 

Mäletan, kui tõin Tormi suure äikese ja tormi tõttu enda kõrvale voodisse ning kuidas ta ei osanud voodis käituda. Ta oli terve öö üleval ja lihtsalt istus minu kõrval, silmad lahti. Püüdsin teda uinutada igal võimalikul moel, aga ta kartis teha vale liigutust, ja nõnda oli ta terve öö üleval, ja seda ka siis, kui torm oli ammu vaibunud. 

Möödunud jõulude ajal andis keegi Tormile mahlasel lihatükil umbrohumürki ning ta suri. Ma ei ole elus vist kunagi nii palju nutnud kui Tormit kaotades. Ta oli üks kõige suurema ja tänulikuma südamega loom. Nüüd kasvab tema haua peal mandariinipuu ja minu südames igatsus.

Varjupaiga loomi ei tasu karta

Eelmisel talvel olin terve päeva tööl Raadi linnaosas asuvas Tartu loomade varjupaigas. Pean kohe alguses märkima, et seal töötavad inimesed on väärt suurt kummardust. Loomade eest hoolitsemine on füüsiliselt raske ja lõpmatu töö. Seda enam, et seal elavad loomad, kelle teised inimesed on hüljanud.

Samal ajal kui ma puhastasin kasside puure, rääkis varjupaiga töötaja mulle iga kassi varjupaika sattumise loo. Need olid nii kurvad, et raske oli pisaraid vältida. Elavalt meenub üks imearmas sünnidefektiga kurt kass Silver. Lumivalge karvaga kiisu ei olnud kunagi elus kuulnud ühtegi häält, kuid tema soov inimese armastust tunda oli suurem kui ühelgi teisel kassil, keda olen elus kohanud. Temas puudus igasugune agressiivsus ja kui ta oma käpaga mu kätt puudutas, oli tunne, justkui tahaks ta mulle tema puuri puhastamise eest pai teha. 

Pärast kassimaja koristust, mis kestis muide tunde, näitasid töötajad mulle ka varjupaiga koeri. Kohe tuleb elavalt silme ette põlvekõrgune Darja, kes oli päästetud Tartu linna alkohoolikutest abielupaari käest. Minu kui naisterahva vastu oli Darja soe, kuid kui silmapiirile ilmus mees, jooksis Darja värisedes kuudi taha peitu. Varjupaiga töötaja sõnul pole ta ainus koer, kes mehi kardab, sest mehed on üldjuhul olnud need, kes on koeri kodus väärkohelnud ja peksnud. 

Veel võitis mu südame suur valge koer nimega Jeti. Kuigi oma kehalt oli ta nagu minihobune, hakkas ta minu paitamist tundes oma nina mulle sülle pistma ja vaatas mind suurte tänulike silmadega. Oi, kuidas ma oleksin tahtnud Jetit endaga koju kaasa viia …

Samal päeval kui varjupaigas tööl käisin, toodi sinna suures pappkastis pesakond pisikesi kutsikaid. Keegi oli nad öösel ühe koolimaja staadionile viinud, kust üks möödakäija nad hommikul leidis. Kuna minu külastamispäeval olid miinuskraadid, olid varjupaiga töötajad hämmingus, kuidas nii väikesed loomad sellise pakasega üldse ellu jäid.

Kuigi varjupaik on oma lugudega kurbust tekitav koht, oli seal minu jaoks ka positiivseid üllatusi. Näiteks olid varjupaiga kapid täidetud tekkide, linade ja käterättidega. Tuli välja, et inimesed annetavad neid varjupaigale pidevalt. Samuti pakuti näiteks varjupaiga kassidele kõige kallimat Go kassitoitu, mis tuli samuti sponsoritelt, kes hüljatud loomi aidata soovivad. Jääb ainult loota, et loomi aidata soovivaid inimesi on rohkem kui neid, kes neid hülgavad ja väärkohtlevad.

Teeme ise maailma paremaks

Paljud minu tuttavad on vahel öelnud, et nad ei taha varjupaika minna, sest seal on kurb ja kole. Mina kutsuksin seda ignorantsuseks, sest kui probleemi eirata, ei tähenda see, et probleemi pole. 

Oluline on teada, end harida ja püüda oma raasukese aitamisega maailma paremaks muuta. Minul ei olnud võimalik ühtegi koera koju kaasa võtta, aga aidata sain ma vähemalt sellega, et aitasin puure puhastada. Varjupaiga töötajad teevad seda hommikust õhtuni ja iga abikäsi on teretulnud!

Varjupaiga loomad, kellega mina kokku puutusin, ei ole ohtlikud. Kui neile jagada oma aega, õpetusi ja kõige tähtsam – oma armastust –, on paremat sõpra raske leida! 

Mulle meeldib, et varjupaiga loomadele jagavad tähelepanu ka maailma staarid, kes annavad suurepärast eeskuju. Varjupaigast on endale koera võtnud näiteks Orlando Bloom koos supermodell Miranda Kerriga, Cameron Diaz, Justin Timberlake ja paljud teised. Kindlasti on ka meil kodumaiseid kuulsusi, kes on varjupaigast endale parima sõbra leidnud. Kui oled korra varjupaiga looma aidanud, siis ei taha tõukoera peale enam raha kulutada. Varjupaiga looma armastusväärne tänutunne on see, mis mind sinna ikka ja alati tagasi saadab. Võimalus kasvõi ühe õnnetu looma elu paremaks teha on seda väärt!