KIRSTI TIMMER: seisin nagu tummahamas ja vaatasin seda tühja platsi

"See tähendab, et 15 aastat jalutanud nendel mõnusatel vaiksetel tänavatel ja saanud jälgida elu muutumist ajas. Kuidas mõnda aeda võetud kutsikast on saanud vana koer või mõni istutatud puukene suureks kasvanud. Aga kõige suurem muudatus on ikkagi majadega. Vanad, suurtel kruntidel asunud ühepereelamud, on lammutatud ja asemele kerkinud kandilised 6-8 boxiga ridakad. Samale krundile on mahtunud veel mänguväljak ja parkimisplats. 
Mul oli üks lemmikmaja, nimetaks seda isegi villaks. Tüve tänaval, uhke häärber. Kõik need 15 aastat on ta seisnud tühjalt. Purskkaev kujudega kadus mõne aastaga, laternapostid valgustitega enam ei valgustanud. Esmalt käis ikka aednik ja hoidis aia korras, mõne aasta möödudes vajus kõik rääma. Väravas seisnud valvuriputka (mis rääkis ehk natukenegi omaniku kohta, ju teda tuli valvata ja turvata) vajus lössakile.
Midagi selles majas võlus mind nii, et igal jalutuskäigul kõndisin sealt mööda, käisin seda kummitusmaja vaatamas. Ühel päeval avastasin, et maja pole! Mitte midagi peale laotud aiapostide ja longuvajunud köiel ilutseva sildi “Eramaa” ei olnud alles. Auk! Nagu poleks seda uhket häärberit seal kunagi olnudki. Seisin nagu tummahammas ja vaatasin seda tühja platsi.
Täna kõndisin jälle koeraga sealt mööda. Nii kurb. Pettumuse tunne. Anna Jumal, et selle salapärase filmimaja meenutanud tühja villa asemele ei kerki valged, isikupäratud kandilised boxid!"

Loe ka Kirsti blogist SIIN.