Kõik räägivad, aga vähesed teavad: kas tänapäeval peab igaüks olema ekspert?

Eksperdi roll kui kuvand

Tähelepanu on muutunud valuutaks. Inimesi on palju ja paljud neist on üksi – kui mitte füüsiliselt, siis vaimselt. Sellises keskkonnas on arvamuse avaldamine muutunud lihtsaks viisiks tähelepanu saavutamiseks. Võrgu sõnul on sotsiaalmeedia loonud võimaluse ka neile, kes varem avalikult sõna ei võtnud. „Arvata avalikkuses on lihtne,“ lausub ta. Arvamused toovad reaktsioone, teisi arvamusi või lihtsalt tähelepanu. „See tekitab elusama tunde.“

Võrgu hinnangul on eksperdiks olemise usutavus ajas muutunud. Oluline murdepunkt saabus tema sõnul koroonapandeemia ajal, kui avalikku ruumi tekkis palju sõnavõtjaid, kes esitasid oma seisukohti kui „teaduslikult tõestatud“ teadmisi. „Hiljem selgus, et teadmised arvamuste taga olid küsitavad.“ Selle tulemusena sai kannatada ka päris teadlaste maine.

Tänaseks on avalikus ruumis tema sõnul palju „eksperte“ – inimesed, kes kommenteerivad rahvusvahelisi konflikte, majandust või sõjandust, kuid kelle teadmiste piirid ei ole alati selged. „Räägitakse huvitavat juttu, aga tegelikult ei teata, mis edasi tuleb. Ei saagi teada, aga seda peaks ka rõhutama.“

Võrgu hinnangul on vaja rohkem fakte ja ausust – ka selles, kui palju tegelikult teatakse ja kui palju lihtsalt arvatakse.

Nähtavus kui vajadus

Miks inimesed võtavad sõna teemadel, milles nad ei ole pädevad? Võrk näeb siin laiemat muutust. „Tähelepanust ja nähtavusest on saanud vajadus, inimõigus, eksistentsi eeldus. Kui sind ei nähta, siis pole sind olemas,“ kirjeldab ta.

Sotsiaalmeedia võimendab seda tunnet. Kui kunagi võis inimene nautida elu ilma vajaduseta seda teistele näidata, siis nüüd otsitakse reaktsioone ja kinnitust. „Kunagi varem elas inimene metsas ja nautis looduse ilu, nüüd ta tahab, et keegi kirjutaks „oi, kui ilusas kohas sa elad“ või „sa oled selle foto peal nii ilus/äge“. Samas võid sa täna elada ka suure kivimaja väikses korteris, peaasi, et suudad teha mõne foto või avaldada arvamuse, millele tekib kiitev reaktsioon ükskõik kelle poolt,“ tõdeb Võrk.

Ta lisab, et teatud valdkondades – nagu äri, kunst ja looming – on nähtavus loomulikult vajalik. Kuid see ei tähenda, et igas teemas peaks avalikult sõna võtma.

Ausus kui alternatiiv eksperdile

Võrgu hinnangul oleks alati aus öelda, kui midagi ei tea. „Seejärel võib viisakalt jätkata, et sa arvad asja kohta midagi,“ ütleb ta. Sellisel juhul ei püüa inimene esineda eksperdina, vaid jääb mõtleva inimese rolli.

Samas tunnistab ta, et eksperdiks olemine on atraktiivne. „„Ekspert“ on ju cool olla.“

Infomüra ja usalduse kadumine

Pealiskaudne ekspertsus mõjutab otseselt avalikku arutelu. Võrgu sõnul on infomüra muutunud valdavaks ning selle kõrval tegutseb ka teadlik propaganda. „Inimesed ei saa enam reaalsusest aru,“ leiab ta. „Avalik info genereerib õiged vastused ning sisulist arutelu pole enam lihtne pidada.“

Sellises olukorras muutub ka usaldus. See kas tekib pimesi või kaob täielikult. „Usaldus muutub kas vastuvaidlematuks või olematuks.“

Ekspert, kes suudab kahelda

Võrk kinnitab, et ekspertlusel on oma koht. Tema hinnangul on väärtuslik just see ekspert, kes esiteks teab fakte, suudab neid analüüsida ja vajadusel oma seisukohti muuta. „Sellist eksperti on nauditav kuulata.“

Kui kõik räägivad, aga vähesed teavad

Võrgu hinnangul on olukord, kus kõik räägivad, kuid vähesed päriselt teavad, juba käes. Ta kirjeldab ühiskonda, kus erinevad osapooled tegutsevad üksteisest eraldi. „Valitsejad teevad oma asju, inimesed neile korda ei lähe, nemad on valitsemise „eksperdid“. Inimesed teevad omi asju, valitsejad neile korda ei lähe, sest „eksperdid“ on kaotanud usutavuse,“ selgitab ta.

Võrgu sõnul on eksperdid kaotanud usutavuse, mis mõjutab ka ettevõtlust. „Ettevõtjad ei võta igaks juhuks ette või teevad seda kuskil mujal, sest kunagi ei tea, mida kohalikud eksperdid taas välja mõtlevad.“

Osa inimesi mõtleb lahkumise peale, osa teeb seda. Enamik elab lihtsalt oma elu ja avaldab aeg-ajalt arvamust.

Mida teha survega sõna võtta?

Neile, kes tunnevad survet igal teemal arvamust avaldada, annab Võrk praktilise soovituse: enne tuleks teha tööd, et oma teemat päriselt mõista. „Tuleb teha pidevat tööd, et aru saada oma lemmikteema seostest ja sündmustest,“ leiab ta. Abiks on vestlused targemate ja kogenumatega.

Samas rõhutab ta oma mõtte lõpetuseks, et tegemist on isikliku vaatega: „See kõik eelnev on minu isiklik arvamus. Tegelikult ma ei tea, kas asjad on sellised, aga ma pole ka ekspert.“