Reklaam sulgub sekundi pärast

Meeli lugu: ma tahan oma vastikust 2aastasest tütrest lahti öelda

Olen 36-aastane õnnelikus abielus olev ühe lapse ema. Mu tütar on kahene. Kuna oleme mehega abielus olnud juba pea kümme aastat, siis oli väike tüdruk meie peresse juba pikalt väga oodatud, kuid paraku pidime aastaid vaeva nägema selleks, et meie unistus oma lapsest ka viimaks teoks saaks. 

Olen 36-aastane õnnelikus abielus olev ühe lapse ema. Mu tütar on kahene. Kuna oleme mehega abielus olnud juba pea kümme aastat, siis oli väike tüdruk meie peresse juba pikalt väga oodatud, kuid paraku pidime aastaid vaeva nägema selleks, et meie unistus oma lapsest ka viimaks teoks saaks. 

Kogu rasedusaeg kulges rahulikult ning ka sünnitusel ei tekkinud mingeid probleeme. Paraku, vaatamata sellele, et olin last juba nii kaua oodanud, ei tabanud mind mingi joovastav õnnetunne, millest kõik värsked emad räägivad, kui laps mu kätele pandi. Vaatasin teda ja ma ei tundunud mingeid emotsioone. Tundsin, et tahan lihtsalt puhata ja eeldasin, et olingi lihtsalt sünnitusest väsinud ning peagi hakkan kõiki emalikke tundeid tundma. 

Paar päeva hiljem, kui olime ennast juba kodus sisse seadnud, ei olnud paraku minu emotsioonid lapse suhtes muutunud. Veelgi enam, tundsin pigem, et mul hakkas tema suhtes teatud vastikustunne tekkima. Kogu see tähelepanu, mida mu abikaasa varasemalt oli mulle pööranud, paistis nüüd põnnile minevat ning mina olin lihtsalt nagu mingi piimajagaja. Peale selle karjus laps pidevalt ning pidin paaril korral lihtsalt karjuva lapse koju jätma ja ise ära minema, kuna kartsin selle pärast, mida talle teha võiksin.

Paari aasta jooksul on minu vastikus tema suhtes ainult süvenenud ning tunnen, et varsti ei suuda ma seda enam ei lapse ega oma abikaasa eest varjata ning muretsen, et siis jätab mu mees mu maha. Ma tean, et see ei ole normaalne, et ma oma last ei armasta, aga ma ei oska midagi muuta ning enamikel päevadel soovin, et me poleks teda kunagi saanudki ning võiksime siiani õnnelikult kahekesi elada. Nüüd räägib mees juba järgmise lapse saamisest, kuid kardan, et uus laps ei muudaks asja. Siis oleks mul lihtsalt kaks last, keda ma endale ei taha.

Tean, et selline lugu kutsub esile suure pahameele, kuid mul oli vaja see enda südamelt ära saada, et saada teada, kas keegi on kunagi veel midagi sellist tundnud ning kas sellest on kuidagi võimalik üle saada.

 

Buduaarile Meelilt

 

PS! Kui sul on rääkida oma põnev või õpetlik lugu, siis saada see aadressile [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.