Ott-Sander Palm teab, mis on koolivägivald

Tänapäeva noorte seas esineb üha rohkem koolikiusamist - tegu on probleemiga, millele on küll püütud lahendust leida, kuid siiamaani pole see õnnestunud. Buduaar uuris Getter Jaani elukaaslase Ott-Sander Palmi käest, millised on tema kokkupuuted koolivägivallaga ja kuidas tema arvates olukorda paremaks muuta saaks. 

Ott-Sander tunnistab, et ka tema on koolivägivallaga kokku puutunud. "Puutusin sellega kokku ainult nii palju, et nägin kõrvalt, et selline asi eksisteerib ja väga suures ulatuses. Ei olnud vahet kas see oli tüdruk või poiss, väike või suur, oli näha nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda. Nooremates klassides oli seda kiusamist rohkem," meenutab Ott-Sander.

Kusjuures Ott-Sander kuulus kooliajal organisatsiooni T.O.R.E, mille eesmärgiks oli koolivägivalla vastu võidelda. "Koolikiusamist on võimalik takistada ja selle takistamiseks on astutud väga konkreetseid samme juba aastaid. Ka mind kutsuti kunagi organisatsiooni T.O.R.E., mis koosnes siis tugiõpilastest koolides, kes võitlesid koolikiusamise vastu ja üritasid seda ka ennetada. Meil toimusid koolitused üle Eesti ja ka kohapeal. Minu teada tegutseb see organisatsioon siiamaani, aga ma ei tea, mis mahus. Eesmärk oli teha ennetuskampaaniaid ja väga konkreetsete situatsioonide lahendamine. Asja karmim külg oli see, et füüsiline vägivald ei olegi nii hull kui seda on vaimne. Vaimset vägivalda väga tihti otseselt oma silmaga ei näe või oma kõrvaga ei kuule," tõdeb Ott-Sander.

Kui Ott-Sander näeks täna pealt, kuidas kedagi kiusatakse, siis astuks ta vahele ning katsuks olukorda lahendada. Seda peaksid Ott-Sanderi sõnul tegema kõik, kes olukorda paremaks muuta soovivad. "Mis puudutab vahele minemist, siis kuna konkreetselt kaklemist on väiksemates klassides rohkem, siis peaks gümnasistid või üldiselt vanemate klasside õpilased olema need, kes astuvadki vahele ja üritavad selgeks saada, miks üks või teine asi on juhtunud. Ja vaimse vägivalla puhul on kindlasti hästi palju teha õpetajatel, sest nemad näevad ju üldpilti ja oskavad nooremates klassides analüüsida neid märke, mida lapsed selles vanuses ise veel ei oska. Hästi palju on räägitud kiusamise ennetamisest, ma ei tea, kuidas sellega praegu on, aga aastaid tagasi seda väga finantsiliselt toetada ei tahetud. Ehk siis võimalused jäid piiratuks. Ma arvan, et väga suur abi oleks sellest, kui vanemad õpilased lihtsalt märkaksid vägivalda ja reageeriksid sellele," tõdeb Ott-Sander.

Karin Karu