Stuart Garlick Blog: ellujäämisinstinkt Eesti sügistalves

Mis see on - pikk, raske ja masendav? Õigе vastus on Eesti sügis ja talv! Minu jaoks on need kaks hooaega üks, kuna liiga tihti tundub üks suubuvat märkamatult teiseks. Vähe päikesevalgust, viirused ja tunne, et mitte kunagi ei muutu mitte midagi paremaks ja ongi käes tunne, et enam hullemat perioodi pole olemas. 

Siiski ei taha ma teie tuju nüüd süngeks teha. Tegelikult on mitmeidki asju, mida saab ette võtta, et sügis ja talv talutavamad oleksid. Üks mu sõber arvab, et oluline on omada hobi. Tema võtab oma hobisid nii suure tõsiduse ja innuga, et hirmutab enamiku inimesi eemale. Ja tema hobiks ei ole markide või mängurongide kogumine...

Tema hobiks on nõutukstegevalt keeruline murdmaasuusatamine. Nagu teada, harrastab ka meie peaminister murdmaasuusatamist – see võib seletada tema sarnasust neljanda James Bondi, Timothy Daltoniga (tõsiselt, kui tihti te olete näinud neid viibivat ühel ajal samas ruumis?). Mina aga pole ei peaminister ega James Bond. Ma olen üks kord proovinud murdmaasuusatamist  ja see oli ikka palju raskem, kui ma oleks kunagi suutnud ette kujutada. Seal oli palju pingutust ja ohkimist ja puhkimist ning väga vähe edasi liikumist. Küll see õhtu tundus pikk, raske ja masendav.

Nagu ma ka oma eelmises kirjutises mainisin, võib alati süüa teha. Mulle see kohe kindlasti meeldib – mulle meeldib isetegemise protsess ja kui toit valmis, on hea lõpptulemust näha. Põhiliselt oleme me ju ikkagi loomakesed, kes külmal ajal peavad varuma talvevarusid. Põsed võiksid olla kenasti punnis nagu hamstril, et täiendada rasvavarusid ja elada üle rasked ajad. Või vähemalt on see minu vabandus sellele, et rohkem süüa. Mulle meeldib söök ning kuna ma olen inglane, siis on süsivesikud ja suhkur minu lohutus. Kuigi kui faktidega silmitsi seista, siis süües töö juures ära pitsa, peekonivõileiva ja šokolaadi, on seda juba natuke liiga palju ja ületab igasugused piirid.

Mõnikord tundub, et kui sügis on langemas aeglaselt pimeduse embusesse, ei tule ta sealt enam mitte kunagi välja. Aga kuidagi olen ma  viimase kolme aasta jooksul ära õppinud võtma seda pigem lohutavana kui rõhuvana. Kuid ma saan aru küll, miks osad inimesed on sellest ka masenduses – mitte teada, millal järgmisel korral päikesevalgust näeb. 

Tegelikult on nii, et ma tulen oma emotsioonides alla, võtan rahulikumalt. Mitte kliinilise depressiooni mõttes, vaid ma muutun veidi melanhoolseks. Siinsed mehed ei tohi ennast nii tunda. Nad peavad jääma muutumatuteks ja tugevateks nagu tammed. Võib-olla sellepärast ei mõistagi mind paljud Eesti mehed ja naised. Kui ma tunnen, et mind ümbritseb liiga palju pimedust ja külma, siis vahel ma nutan. Kui ma ei vabastaks oma sisemisi emotsioone, vaid mataksin nad enda sisse, siis ma ei saaks enam olla see meeldiv inimene, kes ma olen. Samas ajab see osa minu iseloomust inimesed tihti segadusse. Ma peaksin tõenäoliselt ütlema, et ma ei muutuks mitte kellegi pärast, et ma olen uhke enda üle just sellisena. Kuid aus olles - ma muudaksin ennast, kui see tähendaks paremat suhestumist eestlastega ja eriti mu sõpradega.

Seekord aga tundub, et ma olen leidnud tasakaalu. Kogemused on õpetanud, millal rohkem magada, et energiat säästa; millal lihtsalt kodus puhata ja akusid laadida kuulates halba 80ndate popmuusikat Spotify's ja vaadates Rocky filme. 

Mul on ka päevavalguslamp, mida ma kasutan alates novembrist tund aega päevas, et anda oma kehale vajalikku päikesevalgust (solaariumisse ma julge minna, kuna kardan selleks liiga palju nahavähki). Ja muidugi on mul maailma parim sõpradekamp, kellega alati midagi uut ja põnevat ette võtta.

Sügis ja talv, siit ma tulen!

Stuarti blogi Charm Offensive asub siin ja meie jääme ootama järgmist eksklusiivset lugu Buduaaris.