Arieli lugu: ka kokku-lahku suhtest võib kasvada tõeline armastus

40 kommentaari
Arieli lugu: ka kokku-lahku suhtest võib kasvada tõeline armastus

Mul on natukene raske kirjutada seda lugu lühidalt, kuna selles loos on veel nii palju tahkusid, mis lihtsalt alati ongi kahe inimese vahelises suhtes. Kuid lõppude lõpuks loo mõte ei seisnegi pisiasjades, vaid suuremas plaanis. Elu on meie kõrval nii suur, et tema ei hooli, kas meil on raske või valus, nagu ka meie ei hooli sääsest, kelle me pikemalt mõtlemata surnuks lööme.  

Mul on natukene raske kirjutada seda lugu lühidalt, kuna selles loos on veel nii palju tahkusid, mis lihtsalt alati ongi kahe inimese vahelises suhtes. Kuid lõppude lõpuks loo mõte ei seisnegi pisiasjades, vaid suuremas plaanis. Elu on meie kõrval nii suur ja tema ei hooli, kas meil on raske või valus, nagu ka meie ei hooli sääsest, kelle me pikemalt mõtlemata surnuks lööme.  

Minu lugu algas kunagi ühes väikelinnas, kui mõned päevad enne jaanipäeva vallutas mind teadmine, et lihtsalt pean välja minema. See oli sisetunne, mis mind juhtis. Läksime sõpradega kohalikku baari, kus sai lõbusalt aega veedetud. Õhtu käigus mingil hetkel möödusin ma noormehest, kes seletas midagi nii hoogsalt, et ta käed žestikuleerisid koos, niiviisi kämmaldest kausi moodustades. Möödaminnes mainisin, et ta ei tohiks käsi nii hoida, muidu sülitan talle pihku. Olles paar sammu temast edasi kõndinud, kuulsin selja tagant provokatiivset vastust, et „noh, sülita!“, mille peale keerasin end ringi ja sülitasin ilma pikemalt mõtlemata talle pihku. Ma ei sülita kunagi, ei maha, veel vähem kellegi pihta. Mul oli piinlik ja hakkasin vabandama ja nii kujuneski meie öö hommikuni kestvaks jutuajamiseks lähedal asuva mere ääres. Ma tundsin temaga kohe mingit sõnulseletamatut arusaamist ja mõistmist. Hommikul saatis ta mind ilusti koju ja ütles, et kohtume veel. Ma ei vaata kunagi tagasi, kuid seekord tundsin, et pean vaatama ja märkasin, et tema ei vaadanud kordagi tagasi. Hiljem ta rääkis, et tema jalutas minema, teades, et ta ei tohi tagasi vaadata.  

Sel ajal olime me mõlemad suhtes, kuid millegipärast oli tõmme teineteise vastu suurem ja nii me hakkasimegi käima. Kõik kestis ilusti kuni sõbrapäevani, mil temal olid perekonnas rasked ajad ja ta tõrjus mu eemale ning jättis maha. Paari kuu pärast olime taas koos, kuni järgmise sõbrapäevani, mil mind maha jäeti.  

Ei mingit põhjendust, lihtsalt jalutati minema. See oli minu jaoks raske aeg, mõned nädalad möödusid ennast magamiseni juues, kuid õnneks olen ma nagu kass, kes alati käppadele maandub. Kuu aja pärast hakkasin oma elu edasi elama, leidsin mõned silmarõõmud ja kõik läks hästi, kuni sattusin taas väikelinna ja otse loomulikult nägin Teda. Tema oli vahepeal teada saanud,  et mul on keegi uus ning ei tahtnud sellega leppida. Nii-siis läksime jälle uuele ringile proovima. See inimene on minu teine pool ja mitte midagi ei saa teha meie omavahelise tõmbe vastu. Kuid kuskile mu sisemusse jäi kriipima kõik see, mis ta mulle teinud on. Olime terve talve ilusti koos, isegi sõbrapäeval ei jäetud mind maha. Ma olin vahepeal ka tagasi kooli läinud, tema töötas väikelinnas ja nii me nädalavahetustel nägime. Suvel sain pikemalt temaga koos olla. Tegime plaane, et ta tuleks Tallinna ja hakkaksime koos elama, sest tal oli lihtsam uut tööd leida, kui mul mu erialaga kooli. Planeerisime lapsi ja abielu. Mingi hetk ma tundsin, et ma olen vaakumis ja see suhe enam ei liigu kuhugi. Kõik plaanid olid teoreetilised ja „kunagi tulevikus“. Samal ajal hakkasin suhtlema Tallinnas ühe sümpaatse noormehega, kuni jõudsin selleni, et jätsin oma mehe maha. Elasin uue mehega pool aastat koos, kuid ei möödunud päevagi, mil ma oma armastatule ei mõelnud. Ma üritasin mõelda ja enesele kinnitada kõike seda halba, mis ta mulle teinud on, et äkki ta kaoks, kuid ma ei saanud temast lahti. Nii ma sattusingi temaga uuesti kokku natukene ennem seda, kui meie tutvumisest neli aastat sai. Me mõlemad tunnistasime, et meil ei ole võimalik eraldi olla ja me lihtsalt peame koos olema.  

Ta oli selle poole aastaga muutunud teiseks inimeseks – ta oli oma prioriteedid ümber hinnanud. Ta oli aru saanud, et ta võttis mind liiga iseenesest mõistetavalt. See, millega ma olin hakkama saanud, tegi talle väga haiget, kuid ilma minuta oli tal veel valusam. Saatusesõrm on alati justkui meie vahel olnud, kohati paisates meid traagiliselt lahku ja siis tuues uuesti tagasi teineteisele veel lähemale, veel suurema armastusega. Alati, kui ma pole teadnud, mida teha, on minust midagi suuremat mind juhtinud temale lähemale ja vastupidi. Nüüdseks oleme me õnnelikult abielus ja planeerime aktiivselt pisiperet.  

Vahel on vaja käia põrgust, tulest ja veest läbi, et aru saada, mis on oluline ja mille nimel tasub pingutada. Hoolimata lahus oldud ajast suudame me hetkega taastada selle, mis meil on, kui see on tõesti tõeline. Ja ka saatusel on väga hea huumorimeel, mis tundub karmina, kuid kaugemalt vaadates annab meile läbi iroonia väga vajalikke õppetunde. Mina sain lahusoldud aja jooksul aru, mida oli tema kunagi tundnud, ja tema sai aru, mida mina talle tegelikult tähendan.

 

 

Buduaarile Arielilt

PS! Kui sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile info@buduaar.ee Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot kätte.