Eesti naine, moslemi mees!

„Ja üheks Tema märkidest on, et Ta lõi teile teist endist kaasad, et võiksite neist lohutust leida ja Ta lõi teie vahele südamlikkuse ja halastuse. Kindlasti on selles märgid inimeste jaoks, kes mõtisklevad“ (Koraan 30:21).

„Ja üheks Tema märkidest on, et Ta lõi teile teist endist kaasad, et võiksite neist lohutust leida ja Ta lõi teie vahele südamlikkuse ja halastuse. Kindlasti on selles märgid inimeste jaoks, kes mõtisklevad“ (Koraan 30:21).

Islam hindab naisi kõrgelt. Naine on kui pärl või vääriskivi. See, et islam naisi alavääristab ning nad igasugustest õigustest ilma jätab, on lihtsalt järjekordne stereotüüp, millel ei ole mingit alust. Loomulikult ei saa väita, nagu poleks islamimaades ühtki väärkoheldud naist, kuid kindel on see, et meie läänelikus ühiskonnas on neid sama palju või veelgi enam. Ka ei tohi unustada, et islam andis juba oma algushetkedest alates naistele väga suured õigused (näiteks õigus ise otsustada oma abielu üle, õigus valida juhti ehk hääletamisõigus, õigus vabalt vallata oma vara, õigus lahutust nõuda jne), millest paljude Euroopa riikide naised veel 20. sajandi alguseski vaid unistada võisid. Kui moslemist naist halvasti koheldakse, siis ei ole see mitte islami, vaid tema abikaasa või isa viga, kes islamist palju ei tea või selle seaduseid ei järgi.

Paljud inimesed on teadlikud sellest, et moslemi meestel on lubatud abielluda rohkem kui ühe naisega. Kuid üldiselt ei teata, et sellistele meestele on kehtestatud ranged tingimused ajalise ja rahalise võrdse kohtlemise kohta või et naised võivad oma abielulepingusse seada tingimuse, et neil on õigus lahutusele, kui nende abikaasa teise naise võtab.

Surfasin erinevates internetifoorumites ning lugesin sadu postitusi, kus vaprad eesti neiud on valmis jätma oma kodumaa, et ainult selle särasilmse ja lahke hotellipoisiga olla. Huvitav oli minu jaoks asjaolu, et viimasel ajal on neiukeste huvi vähenenud… Aga võib-olla loevad nad vanu postitusi või on lõpuks vene tüdrukute eeskujul internetti üles riputanud nimekirja hotellipoistest, kes oi-oi kui paljudele mesijuttu puhuvad, ning ei unista enam elust võõral maal võõras kultuuris.

Kuna Egiptus on eestlaste seas islamimaadest populaarseim suvituskoht, toon välja mõned sealsed huvitavamad lood.
Kadri (29) elab Hurghadas kolmandat aastat nn Orfi-abielu. Orfi tähendab ametlikku paberit, mis lubab egiptuse mehel valge naisega koos ringi liikuda ning ühe katuse all elada. Arvestades Egiptuse asjaajamiskorda, on Orfi taotlemise tee (juhul kui ei ole ametnikust tuttavat) pikk ja konarlik, kuid teostatav ning armunud turistile kindlasti sobivam variant kui abielu.

„Mul on alati võimalus tagasi tulla ning ma ei pea usku vahetama ega muretsema oma laste tuleviku pärast.“ Kadri on nimelt viiendat kuud lapseootel ning hoolimata suurest armastusest kavatseb oma lapse Eestis ilmale tuua. Mis edasi saab, on veel segane, sest Orfi hõlmab vaid mehe ja naise kooselu, lapsi mainitud pole.
„Arvatavasti jään Eestisse ning hakkan ajama mehe viisaasju või hakkan lapsega sageli Egiptuses külas käima. Eks ta kallis ole, aga armastus nõuab ohvreid, eks ole,“ naerab ta.

Minu argliku küsimuse peale, et miks mitte siis abielluda ja ka ise moslemiks hakata, lööb ta bravuurikalt käega ning teatab, et tema on vaba hing ja ei kavatse kellelegi kuuluda, aga lisab siis vaikselt: „Eks elu näitab.“

Pillel (34) on seljataga abielu egiptlasest kaupmehega. Nüüdseks on ta koos lapsega Eestis tagasi ning tänab õnne, et tal oli mõistust sõlmida korralik abielueelleping enese ja lapse kasuks. Nimelt on lahutuse korral mehel õigus lapsed omale jätta ning neid riigist mitte välja lubada.

„Armusin oma musta mehesse esmakordsel soojamaareisil. Tol ajal hakati Egiptust eesti turistide poolt alles avastama ning otse loomulikult võlus mind meeste tähelepanelikkus, õrnus, hellus, mida ma kodumail polnud kohanud. Tagasi tulles olin surmkindel, et tegu ongi minule määratud mehega. Järgnesid kirest pakatavad sõnumid ja kirjad ning paar külaskäiku hiljem otsustasime abielluda. Siis hakkas pihta paberimajanduse saaga, mis kestis pea aasta. Kaks aastat pärast tutvumist olin oma egiptlasega abielus ning elu näis pillerkaarina. Paraku polnud ma arvestanud, et saan mehe koos suguvõsaga, kes mind, valget sissetungijat, sugugi omaks ei tahtnud võtta. Nende jaoks polnud lihtsalt miski küllalt hea. Eriti hulluks läks asi pärast meie tütre sündi. Nende kasvatusmeetodid ja tõekspidamised ei olnud mulle lihtsalt vastuvõetavad ja suhted nii mehe kui tema perega halvenesid veelgi. Küllap siis lõigi eestlase jonn ja kangekaelsus välja ja tegin otsuse asjale lõpp teha ning tagasi OMA koju kolida. Kummalisel kombel võttis lahutusprotsess palju vähem aega kui abiellumine. Üsna pea olin koos lapsega tagasi koduses Tallinnas ning lubasin enam mitte kunagi sellist tempu teha.“

„Peab olema valmis lahti ütlema kõigest – vanematest, sõpradest, harjumustest. Peab olema valmis vastu võtma mehe usulised vaated ja maha suruma oma tahtmised ning pärast kõike seda arvestama asjaoluga, et mees võib suvalisel hetkel lahutada, kuna ta on tüdinenud või ei pesnud abikaasa tema särki piisava hoolega,“ paneb Pille kõigile noortele armunutele südamele.

Rita (26) elab Kairos ning on moslemite kultuuri ja usu omaks võtnud. Ta kannab tumedat hižabi (moslemite rüü, mis peab katma kogu keha ja olema piisavalt paksust materjalist, et kaitsta naist himurate pilkude eest) ning on abielus jõuka haritud mehega. Rita hoolitseb kodu ja majapidamise eest, mees teenib perele raha. Nad ei ole süvausklikud, kuid austavad Koraani ning selle tõdesid. Rita meelest ei erine tema elu palju tavalise Euroopa koduperenaise omast: „Okei, kõige suurem erinevus on arvatavasti riietuses, kuid kodus võin ma kanda, mis iganes süda soovib, samuti käin ma ilusalongides, poodides, suhtlen sõbrannadega, ühesõnaga – ma pole erak ja kindlasti pole ma oma koduseinte vahele surutud, lihtsalt ma pean pisut rohkem vaatama, mida ma selga panen, kuidas käitun ning kellega suhtlen.“ Ta teab nimelt väga hästi, et ühe vale liigutuse korral võib ees oodata lahutus ning lahutatud naised on islami ühiskonnas väga suure põlu all.

„Aga ma ei mõtle sellele, pigem naudin oma praegust rolli selles kaunis ning hämmastava ajaloo ja kultuuriga paigas,“ naerab ta.

Ajakirjast Buduaar Shopping /Suvi`08.

/Liis Soontaga/