Heidi Ruul: Kuhu kõik toredad mehed kadunud on?

Oma esimest armumist meenutades jäävad pinnale kaks peamist kriteeriumit: noormehe välimus ja tunne, mille ta minus tekitas. Järgmises suhtes mängis lisaks eelnevale rolli ka noormehe positsioon. Seejärel lisandusid üksteise järel nõudmiste nimekirja ausus, lai silmaring, huumorimeel ja oskus voodis positiivselt üllatada.

Tänaseks peab mees lisaks kõigele sellele mu oma pilguga jalust niitma ja minu isiklikku ruumi austama. Mida aeg edasi, seda rohkematele kriteeriumidele peab see “sobiv kaaslane” vastama ning sellise inimese leidmise tõenäosus muutub seetõttu iga päevaga paraku aina väiksemaks. Otsustasin olukorda uurida ja minu suureks üllatuseks selgus, et meeste valik Tallinnas on hetkel vägagi kesine. 

Kui kunagi sai vähemalt kolmel õhtul nädalas väljas käidud, siis nüüd pole selleks enam mingit tahtmist - seega kasutasin moodsaid lahendusi ning alustasin enda jaoks uuest asjast - avasin Tinderis konto. Tulemus polnud aga ootuspärane. Selgus, et olen liiga valiv - vähemalt viiekümne kilomeetri raadiuses said mehed otsa ning äpp hakkas mulle kindlameelselt paar korda päevas meelde tuletama: halloo, naine - sa ei muutu päevagi nooremaks, äkki annad siiski just TALLE võimaluse … Rõhutan siinkohal, et otsustada tuli pelgalt foto ehk mehe välimuse põhjal (eeldades, et äppi üles laetud pildil on päriselt see inimene, kes ta väidab end olevat). Kuna umbes veerand mulle presenteeritud piltidest olid tehtud koertest, ööklubide interjööridest ning kuue-paki-rindkeredest ja piinlikud meeldetuletused hakkasid vaikselt minu ego pihta käima, siis otsustasin Tinderi-püssi lõpuks ametlikult põõsasse visata.

Nii ei jäänudki mul muud üle, kui kõik viitsimise raasmed kokku korjata, ennast korralikult üles lüüa ning minna reede õhtul linna peale olukorda inspekteerima. See oli üks äärmiselt veider kogemus. Enamik nädalavahetust nautivatest meeshingedest moodustasid varajastes kahekümnendates olevad noormehed, kes suudavad jätta mulje, nagu oleks neid enne käesolevat õhtut vähemalt kaks kuud puuris kinni hoitud! Tundsin, nagu oleksin sattunud teismeliste rünnaku alla - kas endast vanemad naised on nende jaoks hetkel mingi uus trendikaup? Olenemata faktist, et poisihakatiste poolt mulle suunatud tähelepanu tegi osale minust meeldivalt pai, poleks sellest tulnud muud, kui üks keeruline üheöösuhe. Noor mees, kellel elust halli aimugi pole, ei saa olla tõsiseltvõetav suhtematerjal! 

Arvates, et olen lihtsalt valesse kohta sattunud, liikusin edasi ja leidsin lounge´i, mille akendest paistsid juba pisut vanemad ja kogenumad ning mitte sugugi vähem atraktiivsed näod. Astusin julgelt sisse (sest julge pealehakkamine on ju ometi pool võitu?!) ja hakkasin oma pilguga saali skännima: liiga lühike, liiga paks, liiga lõbusas tujus … tema! Minu pilk peatus umbes 190 sentimeetri pikkusel pealtnäha viisakal noormehel, kes parasjagu üksinda baarileti ääres seisis. Otsustasin temaga juttu teha. Selgus, et mees on vaba, tark, kuid täiesti masendava huumorisoonega. Ma ei saaks kunagi olla koos inimesega, kes absoluutselt nalja ei mõista - ka see katse läks pidulikult luhta! 

Nägin tol ööl väga palju erinevaid mehi, kes kaugelt sümpaatsed tundusid, kuid hetkel, kui nad oma suu avasid, lendas kõik sekunditega vastu taevast! See panigi mind mõtlema, kuhu on saanud kõik toredad mehed? Sellised, kes tahavad sind tundma õppida ja koos meeldejäävalt aeg veeta? Sellised, kes pole ennast tinavileks joonud ega tee kohatuid nalju. Kas nad on tõesti viimseni hõivatud või peidavad ennast kuskil põrandaaluses kohas, kuhu ma minna ei taibanud? Enamik meestest, kellega kokku puutusin, olid ainult ühe asja peale väljas - mis see olla võis, teab juba igaüks ise …

Heidi Ruul