Jansa lugu: olen meestele vaid hea sõber ja psühholoog?!

35 kommentaari
Jansa lugu: olen meestele vaid hea sõber ja psühholoog?!

SMS. Võtad telefoni ja loed: “On sul veidi aega? Mul on hädasti vaja kellegagi rääkida…” Kõhkled, mõtled ning juba leiadki end vastust toksimas: “Jah, mis kell teeme siis?” või “Ok, tulen Skype’i!”

SMS. Võtad telefoni ja loed: “On sul veidi aega? Mul on hädasti vaja kellegagi rääkida…” Kõhkled, mõtled ning juba leiadki end vastust toksimas: “Jah, mis kell teeme siis?” või “Ok, tulen Skype’i!”

Tuleb tuttav ette? Kas oled isegi mõne mehe psühholoog, kes sinu juurde oma naistemuresid kurtma tuleb, samal ajal kui see suhe võiks olla midagi enamat… vähemalt sinu poolt.

 

Sõprus on tore. Ka selline, mis valitseb mehe ja naise vahel. Inimene on juba kord loomult sotsiaalne ja on täiesti normaalne, kui oleme valmis teisi alati ära kuulama, nõu andma ja toetama. Eeldame ju südame põhjas, et ehk meile vastatakse samaga, kui häda käes? Mis saab aga siis, kui ilusale “eeldusele” tõmmatakse kriips peale?

Oled alati olnud nii avameelne, positiivne ja elurõõmus ning juba kooliajastki mäletad, et said poistega paremini läbi kui tüdrukutega. Poistega oli lihtsalt lõbusam, ka naljadega jõudsid nendega paremini ühele lainepikkusele. Eks sealt see kõik algaski… Olid kõigile lihtsalt SÕBER. Pärast säravat kooliaega polegi palju muutunud. Eks ikka on olnud ka lähedust ja suhteid, aga lõpuks on kõik taandunud ikka sellele, et just sina oled see, kes teisi lohutab, ergutab ja nõustab. Millegipärast sind alati justkui tõmbabki selliste meeste poole, kellel on mingid probleemid tagataskust võtta: kellel kohutav suhe selja taga ning ei suuda uuesti alustada; kes aga armastab ikka veel oma endist. Paraku tulevad sellised asjad just siis päevavalgele, kui tabad end mõttelt, et appike, olen ju kiindumas! Sinisilmselt istudki siis justkui püssirohutünni otsas ja loodad, et inimene saab sinu toel oma “probleemidest” jagu. Ega ikka ei saa küll. Lõpuks aga kuuled sõnu: “Asi ei ole sinus, asi on minus… ma loodan, et mõistad! Sorry!”

Ja mõistadki. Mõistad, et astusid jälle sama reha otsa. Kas tuleb tuttav ette? :) Ja ometi tahtsid sina ju parimat, andsid endast kõik ja lootsid, et sulle vastatakse samaga. Kahjuks, et saa sa seda talle ette heita. Kui tal on probleeme, miks pead siis kannatama? Sõnades ja teoorias tundub kõik lihtne… kuid vaadakem tõele näkku, ka see tore, seltskondlik, sõbralik, toetav ning pealtnäha tugev enesekindel naine tahab lähedust.

Võime ju küll sõnumisaatjale kinkida meie kõige ilusama ja enesekindlama naeratuse varjates tõelisi tundeid ning aidata tal “lahendada” järjekordne “probleem”, kuid kas see on tõesti see, mida tahame? Toksida aga vastusesse “Ei, anna andeks, mul on tegemist!” tundub liialt halva mõttena, sest südames sa ju veel loodad, et ehk ta mõistab ühel päeval…
Kuid ei, kallike, ta ei mõista. Ei ole mõistnud, ei mõista praegu ega hakkagi mõistma! Selline ta kord on ja Sinul polegi sellist vaja. Saaksid sa siis nõustamise eest palkagi, aga ei saa ju :) Seega, drop it! :)

Aitäh lugemast!

Jansa

Buduaari arhiiv