Kristi lugu: minu suhe joodikust mehega

16 kommentaari
Kristi lugu: minu suhe joodikust mehega

Kõik algas 2011. aasta jaanuaris, kui olin kõigest 17aastane. Olin läinud just ühest suhtest lahku ja elasin seda raskelt üle. Üldiselt võtan ma kõike väga südamesse ja selle tõttu on mul raske elus hakkama saada …

Kõik algas 2011. aasta jaanuaris, kui olin kõigest 17aastane. Olin läinud just ühest suhtest lahku ja elasin seda raskelt üle. Üldiselt võtan ma kõike väga südamesse ja selle tõttu on mul raske elus hakkama saada …

Pärast seda suhet kirjutas mulle tol ajal veel populaarsesse suhtlusportaali Rate.ee üks vana tuttav ja küsis lihtsalt: „Miks su väljavalitul Rate blokis on?“ Sellest küsimusest hakkas mu elu kõige jubedam aeg – kahju, et ma seda sel hetkel ei teadnud. Ma hakkasin selle tuttavaga suhtlema, ta ajas ligi mulle ja ma sulasin tema sõnu kuulates. Mis võis sel hetkel veel parem olla ühe murtud hinge jaoks kui ilusad sõnad ilusalt kutilt?! Paar korda saime kokku ka, aga asi kuidagi lahtus ära ja ei suhelnud enam. 

Kõik hakkas uuesti kevadel. Me hakkasime kuidagi jälle selle kutiga suhtlema. Et lihtsam oleks kirjutada, panen tema nimeks lihtsalt T. T ajas jälle mulle ligi ja mina sulasin. Käisime väljas ja vaatasin, et küll on ta ikka tubli poiss, et teeb sporti ja ei joo üldse.

Juuni alguses käisin ma emaga Türgis, kuna soovisin lõpetamiseks pruun olla. Kui olin Türgis, siis ta saatis mulle pidevalt sõnumeid, kuni selle ajani, kui toimus tema klassipidu. Kuna ma teadsin, et ta ei joo, siis oli süda rahul ja mõtlesin, et mida hullu ta ikka seal teha saab. Kuid eks väike hirm oli ikka. Kogu see õhtu ta minuga ühendust ei võtnud ja järgmised 2 päeva ka mitte. Hakkasin juba muretsema, kui tuli sõnum, et ta oli ennast nii täis joonud, et kaotas telefoni ära. Tuli välja, et tal olid ennem antidepressandid peal olnud ja sellepärast ta ei saanudki juua. Sinisilmne nagu ma olen, mõtlesin, et okei, üks kord jõi. Sama päev, kui tulin Eestisse, astusime suhtesse. See oli 12. juuni 2011. Praegu mõtlen, et miks ma nii loll olin? See, et juba antidepressandid olid peal, see oli vihje, et kõik ei ole korras ju.

Käes oli minu lõpetamine. Ikkagi gümnaasiumi lõpetamine ja kõik pidi sel päeval ideaalne olema. Hommikul tuli sõnum „Musi, ma olen nii täis, et ma ei jõua su lõpetamisele“. Mõtlesin tõsiselt, et see on halb nali, aga see oli alles reaalsuse alguses. Lõpetamisel teda ei olnud ja õhtul, kui kokku saime, viskas ta mulle mu lemmikud roosad roosid näkku ja ütles „võta oma malts“. Ma olin sõnatu. Aga jälle mõtlesin, et ehk pole selline lilleinimene ja unustasin selle. Lõpetamise pidu oli suvilas ja T oli jälle kõige rohkem täis. Ta ei joonud sel hetkel igapäev, aga kui ta jõi, siis ikka korralikult. 

Iga päevaga hakkas ta üha rohkem jooma. Ma ei pööranud ikka sellele tähelepanu ja ma olin „õnnelik“, et keegi on mul olemas. Ühel hetkel sain ma autojuhiload kätte ja olin koguaeg tema kaine autojuht. Ta pidutses ja jõi palju. Lõpuks tal ema enam raha ei andnud ja ta hakkas minult raha pinnima. Mina kui lollike koguaeg andsin ja lõpuks pidin hakkama oma õpperahast teda jootma. Muidu lubati mind maha jätta ja ässitada terve linn mu vastu. Ta sõimas mind roppude sõnadega ja nimetas paksuks. Ma pole peenike, aga ma pole ka paks. Kuid see kaaluteema on minu jaoks nõrk koht. Ta teadis seda ja seepärast ei jätnud seda teemat puutumata. Nutsin alati, kui seda ütles, aga koguaeg andestasin ja jälle sai ta oma õlle kätte. Muide, ta sõitis ka täispeaga mööda linna ja ei kartnud vahele jääda. 

Sügisel läksin Tartusse õppima. T käis minu kodulinnas koolis, kuni ta hakkas kahtlustama, et sebin kõiki oma kursavendi ja hakkas koguaeg Tartus käima. Alguses oli see muidugi tore, aga lõpuks, kui isegi kooli juurde tuldi vastu või helistati, kui ma õige bussipeal ei olnud, läks asi vastikuks. Ükskord tulid ta Tartusse autoga. Mõtlesin, et saan järgmine päev autoga kooli ja ei pea nende bussidega loksuma. T hakkas loomulikult Tartus jooma. Ta oli juua täis peaga alati väga närviline ega mõelnud oma tegude üle. Ta võttis tol õhtul vihahoos auto ja läks minema. Ma mõtlesin, et jõuab kuhugi kaugemale muidugi kui Annelinna ring. Kuna ta oli täis, siis sõitis ta 90ga linnas ja põrutas teisele autole ringi peal sisse. Pool tundi hiljem pärast ärasõitmist tuli ta mulle ukse taha ja ütles, et tegi avarii. Auto olevat ta ära peitnud. Ma ei osanud midagi teha enam. Läksime siis autot otsima kell 12 öösel. Autot ei leidnud. Hetk hiljem tuli kõne T emalt, kellele auto kuulus, et politsei otsib T taga ja käsib minna politseisse. Kuna ta oli joonud, siis loomulikult läks ta alles hommikul. Kuna ta hommikul alles läks, siis puhus ta välja ainult jääknähud ja sellega ei saadud midagi tõestada. 

Ta hakkas koguaeg Tartus käima. Isegi kui ma ei tahtnud teda sinna, tuli ta ikka ja kui julgesin öelda, et mul vaja eksamiks õppida, siis sain sõimu, et ma petan teda. Ma ikka kannatasin ära, kuna kartsin üksi olla. Loll vabandus, eks?! 2012. aasta kevadel ta pettis mind esimest korda mulle teadaolevalt. Tänu sellele läksime kuuks ajaks lahku ja kolisin Tartus ka teise korteri, lisaks sain endale isikliku auto. Tundus nagu et kõik läheb ülesmäge, kuni ta otsis mu üles. Hakkasime jälle suhtlema ja ta andestas. Tuli esimest korda uude korterisse külla. Küsisin midagi jälle, mis talle ei meeldinud ja ta viskas mu uue korteri seina pihta telefoni, nii et seina sisse tuli auk. Kui super! See oli kõigest algus. Suvel ta laamendas kodus nii, et ta pandi 2 nädalaks kinni. Ma ootasin ta ära. Koguaeg ta valetas ja ainult jõi ja jõi. Lubas küll, et muudab ennast, aga see oli valetamine nii mulle, kui ka iseendale. 

2012. aasta oktoobris tuli mulle külla kursaõde M. T ise tahtis temaga tutvuda ja mõtlesin, et ei tohiks midagi selle vastu olla. Läksime T-le M-ga rongijaama vastu. Ta oli jälle täis. See oli lihtsalt kohutav. Mul oli nii häbi. Läksime siis kohalikku Selveri, kuni ta ütles, et võtab endale 6 kuuspakki ja joob need üksi ära. See on ju nii vähe ja ta nii kaine. Ma hakkasin selle juttu peale Selverist ära kõndima ja ta hakkas laamendama. Viskas need õlled maha ja lõugas ikka väga kõvasti jubedaid sõnu minu kohta. Lõpuks ta maksis ainult ühe kinni ja tuli Selveri ette lõugama. Ta pani enda õlled parklasse tee peale. Mingi auto sõitis üle nendest ja T läks kohe muidugi taguma neid. Aga õnneks turva tuli vahele ja läksime ära. Mul oli nii häbi. See oli lihtsalt kohutav. Minu juures kustus ta ruttu ära ja sain sõbrannaga kahekesi olla. Läksime rõdule, et omasid asju rääkida, kuni T karjus: „Õu, l*ts, kuhu sa enda arust lähed?“ Ta lõi jalaga vastu voodit nii kõvasti, et voodi äär lendas küljest. See oli algus. Tulime kohe rõdult ära ja üritasin teda rahustada. Ta pigistas mu käsi nii tugevalt, et valust hakkasin nutma. Sõbranna üritas teda eemale ajada, aga ta tõukas ka sõbrannat. Ta lõi, tagus meid kordamööda. Ma karjusin kõvasti, et mingi naaber appi tuleks, aga kasu ei olnud. Lõpuks ta läks ära korraks. Ja see kestis umbes 15 minutit. Siis tuli ta tagasi, aga ma ei tahtnud teda sisse lasta ning ta hakkas laamendama jälle ukse taga. Tegin ukse lahti õrnalt ja ta hakkas suruma täiega vastu ust. Ja siis sain saatusliku hoobi. Ta lõi mulle jalaga kõhtu ja lendasin päris kaugele. Ta ei teinud sellest väljagi. Edasi on mul tühiauk ja ma ei mäleta, mis edasi sai … Ma ei taha ka teada. Sellest ajast peale tekkis mulle blokk tema suhtes ette. Ma ei julgenud maha jätta, kuna kartsin jälle tappa saada. 

2013. aasta kevad – kõige hullem aeg mu elus. Mulle hakkas nii närvidele käima, et ta koguaeg Tartus on ja elab minu rahakoti peal. Mul ei olnud oma elu. Ma ei saanud mitte midagi üksi teha. Kõikjal pidi tema ka olema. Isegi siis, kui sõbrannadega olin! Ma hakkasin järjest teda tõrjuma, sain küll sõimata ja endale toredaid nimesid külge, aga ma ei suutnud enam. Hakkasin suhtlema kahe vana sõbraga. Kuidagi olime koguaeg kolmekesi koos ja üritasin nii T eemale hoida. 

T-le selline käitumine ei meeldinud. Ma mäletan nii hästi, et sel päeval päike paistis ja ilm oli soe. Otsustasime, et läheme kolmekesi kalale. T tahtis ka kaasa tulla. Saime kokku temaga ja jälle oli ta täis. Istus kohe autosse ja laamendas autos. Käskisin tal välja minna. Sõimas mind jälle nagu alati ja lubas mulle näidata, et temaga nii ei käituta. Tulin ka välja autost, et teda autost eemale hoida. Lõpuks tuli ka ta ema välja. Jälle peksis ta maja ja tõukas mind. Lõpuks võttis ta kätte suured kivid ja lubas mu auto sodiks visata. Ma läksin ette autole, et enne mina, siis auto. Keegi tuli vahele ja ta ema kutsus juba politsei. Viimased sõnad oli temalt minule: „Oi sa kahetsed seda veel, sa rikkusid minu elu ära“.

Õhtul kui kodus juba olin, hakkas ta mulle sõnumeid saatma ning ütles, et on mu maja ees. Läksin aknale, teda seal ei olnud, läksin trepikotta ja seal ta oli õllepudelid nina ees ja sigalakku täis. Kuna ema teadis sellest, mis päeval toimus, siis tuli tema ka trepikotta ja üritas T-ga rääkida. Kasu sellest ei olnud. Ta hakkas mu emaga tõuklema ja palju puudu ei olnud, kui ema oleks trepist alla kukkunud. Ma karjusin ja nutsin seal trepikojas, olin väga hirmul. Lõpuks läks ta ära. Umbes tunnike läks mööda, kuni ta oli mul ukse taga. Seekord läks isa ukse peale ja ütles, et ta mu rahule jätaks. T-le see ei meeldinud ja ta hakkas räuskama. Isa võttis T-l kratist kinni ja tõstis ta 2 astet allapoole ja see, mis hiljem tuli, oli jube. T lubas mu vanemad ära tappa, ütles isale, et ta teab, millal ta tööle läheb, millega ta sõidab ja tapab ta ära. Pärast T äraminekut, olin mina hüsteerias ja isa läks pani alt trepikost ukse kinni lootuses, et ta enam sisse ei saa. Muidugi ei jäänud see viimaseks korraks. Ta oli vahepeal käinud kodus. Sellest ma sain alles järgmine päev teada. Ta oli kodust võtnud kaasa noa ja käärid ning oli tahtnud mu isa ära tappa. Õnneks, kui ta esimene kord proovis sisse saada, oli uks lukus ja hiljem sai ta ise tappa, kuna ta ärples teistega. 

Järgmine päev tegime perega politseisse avalduse ähvarduste pärast. Mul olid need sõnumina ka olemas. Ja mis oli kogu karistus – mõnikümmend tundi ühiskondlikku tööd.

Oleks see siis vaid lõpp olnud. Ta arvas, et ma olen koguaeg Tartus, kuna autot maja ees ei olnud ja läks Tartusse mu maja juurde mind ootama. Mul oli auto paranduses ja õnneks mind ise seal ei olnud. Aga ta käis mu sõbrannat terroriseerimas ja peksis kividega tema aknaid. Politsei küll viis ta sel hetkel ära, aga ikka tulid sõnumid ja ähvardas mu sõpru. Lõpuks sai ta Tartus ka kelleltki tappa ja kaotas telefoni ära. Pärast seda oli vaikus. Lõpuks. 

Sellest kõigest on kohe aasta möödas. Mulle ei mahu siiamaani pähe, et kuidas ma sain nii loll olla. Nüüd ma tean, ma ei taha endale ühtegi meest tulevikus, kes joob koguaeg ja on vägivaldne. Ma tean, et nad ei muutu. Olles T-d vahepeal linnapeal näinud, siis alati on tal õllepurk käes olnud. Jah, ta ei muutu tõesti. Kenast poisist muutuda selliseks alkohoolikuks. Mul on enda pärast nii häbi. Ma kahetsen, et ei kuulanud kunagi teisi. See oli kohutav aeg mu elus. Aga samas, kui ei oleks olnud seda, ei oleks ka olnud mul sellist õppetundi. 

 

Buduaarile Kristilt

 

PS! Kui sul on oma õpetlik või huvitav lugu rääkida, siis saada see info@buduaar.ee.