Kristina lugu: armastusest jääb väheks, kui raha ei ole

Kristina lugu: armastusest jääb väheks, kui raha ei ole

Lugesin siin mingi aeg tagasi lugu sellest, et naine ei saa oma mehega lapsi ning tahab seetõttu lahku minna. Buduaaris aga enamik kukkusid teda  kritiseerima, et ju siis ikka ei armasta meest ja et naisest on see alatu, kui ta raskustes mehe maha jätab. Aga mis siis teha, kui teine osapool sind täiega ära kasutab? Kuidas siis seda “oleme koos nii heas kui halvas” mõista. Ma olen just sellises olukorras, et oleme praegu koos raskel ajal ja mulle tundub, et mees ei anna endast kuigi palju, et see raske olukord läbi saaks. Kui enne oli raha ja nüüd ei ole, siis tahad või ei taha, aga olmemured tapavad ka armastuse.

Lugesin siin mingi aeg tagasi lugu sellest, et naine ei saa oma mehega lapsi ning tahab seetõttu lahku minna. Buduaaris aga enamik kukkusid teda  kritiseerima, et ju siis ikka ei armasta meest ja et naisest on see alatu, kui ta raskustes mehe maha jätab. Aga mis siis teha, kui teine osapool sind täiega ära kasutab? Kuidas siis seda “oleme koos nii heas kui halvas” mõista. Ma olen just sellises olukorras, et oleme praegu koos raskel ajal ja mulle tundub, et mees ei anna endast kuigi palju, et see raske olukord läbi saaks. Kui enne oli raha ja nüüd ei ole, siis tahad või ei taha, aga olmemured tapavad ka armastuse.

Enne last oli meil kõik hästi, mees käis tööl ja mina käisin tööl ning kahe peale teenitud rahast jagus kenasti äraelamiseks. Siis jäin ma lapseootele ja beebiga koju. Samal ajal, kui mina sünnitasin, jäi mees  oma tööst ilma. Esimene aasta saime vaatamata sellele hakkama, sest sain emapalka. Mees aga otsis kogu aeg tööd. Otsis ja otsis, aga midagi ei leidnud. Tagantjärele tundub mulle, et ju ta ikka väga ei otsinud, sest mingit tööd ju leiab alati, aga tema eelistas diivani peal päevi mööda saata. Loomulikult oli raske leida sama hea palgaga töökohta, aga ausalt öelda oleks olnud abi ka 100 eurost lisarahast kuus. Elasime oma igapäevast elu ja kuidagi ikka saime hakkama, sest mehel siiski mingi raha oli. Nagu ta ise väitis, siis olid mõned inimesed talle võlgu ja ta sai tasapisi neid summasid tagasi.  Töökohta aga ei paistnud kuskilt. Mingi hetk selgus, et ta ei otsigi enam tööd, vaid nad asutasid sõbraga oma firma. Igatahes mingit raha liikus ja mees ütles, et kohe lahenevad probleemid. Kahjuks aga tuli probleeme aina juurde ja sellest firmast ei saanud mingit asja.

Raha meil ikkagi nappis ja kuna olukord muutus aina raskemaks, siis ei jäänud muud üle kui pidin ise tööd hakkama otsima pooleteistaastase lapse kõrvalt.  Kuna elasime linnast pisut eemal ja lapsehoidjat oli võimatu leida (ja polnud ka raha selle jaoks), siis leppisime kokku, et  mina lähen tööle ja mees on lapsega. Loomulikult ei pidanud ta lapsega kodus kauem vastu kui nädal aega ning palus, et ma hakkaks last enne tööd oma vanatädi juurde viima. Mees seda teha ei saanud, sest meil oli vaid üks auto ja vanatädi elas meist 20 km kaugusel. Ehk siis  hakkasin hommikul 6.30 ärkama, et 7.45 oleks laps vanatädi juures ning mina jõuaks 8ks tööle. Sel ajal hommikul, kui mina last viima läksin, mees magas hambad laiali. Õhtuti, kui ma olin rampväsinuna koju jõudnud, võttis mees auto ja läks välja “asju ajama” ning mulle jättis koju hunniku musti nõusid ja korralageduse, mis ta päeval kodus olles korda saatis. Oma asjaajamistelt saabus ta tihti alles varahommikul. Tihti pidin talle ka taskuraha kaasa veel andma.  Laps on meil rahutu unega ja viimasel ajal ka närviline, sest mul pole tema jaoks aega. Seetõttu olen ka mina pidevalt välja magata ja ausalt öelda tunnen ma, kuidas koos rahaga on kodust ära läinud ka armastus ja lugupidamine selle mehe vastu.

Üleeile selgus siis veel üks jama – nimelt need mu mehe rahad, mis tal vahepeal olid, tekkisid võetud laenust. Nüüd saabus siis selle maksetähtaeg ja loomulikult ei ole meil selleks raha. Mees ise ütles, et raha sai võetud äri jaoks, aga kuna see kõik ei kulunud ära, sest äri jäi ära, siis kulutas ta selle raha meie elamise peale. Ma olen lihtsalt sõnatu – kas ma olen koos 30aastase mehega või väikese poisiga, kes ei suuda tööd leida, võtab mingi mõttetu laenu, ei saa kodus hakkama lapsega ega ka iseenda eest hoolitsemisega.

Ma väga kahtlen, et sellise mehega peab naine koos olema nii heas kui halvas. Kunagi olid tõesti ka head ajad ja praegu võib jääda mulje, nagu mehe poolt sissetoodav raha oleks mulle kõige olulisem, aga kahjuks ei saa me siin riigis ilma rahata õnnelikud olla ja armastada, sest kohustused tuleb ära täita. Andsin nüüd mehele töö leidmiseks tähtaja ja kui kuu ajaga tööd pole, siis me kolime lapsega välja. Ja armastusega pole siin midagi pistmist, ma tõesti armastan teda, kuid armastusest jääb väheks, kui mees ei suuda juba ligi kaks aastat koju tuua raha, et igapäevaeluga hakkama saada.

Buduaarile Kristinalt