Laura lugu: abieluvaraleping seab kahtluse alla mu mehe armastuse

74 kommentaari
Laura lugu: abieluvaraleping seab kahtluse alla mu mehe armastuse

Nõuka ajal, kui kõik olid võrdsed, olid ka naine ja mees suhtes võrdsed. Kortereid ja autoostu lubasid jagatigi pigem peredele mitte üksikutele inimestele, isegi ilusaid valgeid kontsaga kingi sai osta loa alusel- kui tõendasid, et hakkad abielluma. Kui oli ühine vara, siis see kuulus võrdselt mehele ja naisele. Ma pole küll sel ajal elanud, aga nii on mulle vanemad rääkinud. Tänapäeval on aga asi võrdusest väga kaugel- tihti on välja kujunenud peredes nii, et mees hoolitseb perekonna materiaalse poole eest ja naine kannab hoolt laste ja kodu eest ( nooremad naised käivad ülikoolis), ning kui naine on keskmisest tublim ja teeb ka tööd, siis see on pigem eneseteostuseks, mitte selleks, et meest ja peret toita. Loomulikult on ka teistsuguseid perekondasid, aga see eelpool toodud kirjeldus vastas minu 95% sõbrannade kohta, kes elavad nii Eestis kui välismaal. 

Nõuka ajal, kui kõik olid võrdsed, olid ka naine ja mees suhtes võrdsed. Kortereid ja autoostulubasid jagatigi pigem peredele, mitte üksikutele inimestele, isegi ilusaid valgeid kontsaga kingi sai osta loa alusel – kui tõendasid, et hakkad abielluma. Kui oli ühine vara, siis see kuulus võrdselt mehele ja naisele. Ma pole küll sel ajal elanud, aga nii on mulle vanemad rääkinud. Tänapäeval on aga asi võrdusest väga kaugel – tihti on välja kujunenud peredes nii, et mees hoolitseb perekonna materiaalse poole eest ja naine kannab hoolt laste ja kodu eest (nooremad naised käivad ülikoolis), ning kui naine on keskmisest tublim ja teeb ka tööd, siis see on pigem eneseteostuseks, mitte selleks, et meest ja peret toita. Loomulikult on ka teistsuguseid perekondasid, aga see eelpool toodud kirjeldus vastas minu 95% sõbrannade kohta, kes elavad nii Eestis kui välismaal. 

Ma ei ole muidusööja, käin ülikoolis ja käin ka tööl, aga selle palga eest ei jõuaks ma endale isegi korterit rentida. Teen tööd, mida väga armastan, ja kuni on võimalik, seni soovin tööd ikka armastuse, mitte raha pärast teha.

Minu mees on väga tubli, julge, tark, töökas noor ettevõtja. Midagi pole talle kergelt tulnud ja ta võitleb iga päev selle eest, et meie elu läheks aina paremaks. Ma armastan teda ja tema armastab mind. Sel aastal 11.11.11 tegi ta mulle abieluettepaneku, oleme koos olnud 5 aastat ja loomulikult ootavad pulmi ja pisiperet kõik meie ühised sugulased ja sõbrad. Kõik oleks justkui ideaalne, aga paari nädala eest tõi mees koju abieluvaralepingu, millele palus minu allkirja ja mille kohaselt ei ole lahutuse korral minu õigus mitte ühelegi varale, mis on soetatud ühise elu jooksul. Ainsa minu kasuks rääkiva punktina on sees toetused lastele, mis on päris korralik summa võrreldes praeguse miinimumpalgaga. 

Olen sellistest lepingutest ka enne kuulnud, kuid nüüd, kui see mulle nina alla visati, oli mul elus esimest korda tunne, et ma elan koos mitte oma parima sõbra ja number üks usaldusisikuga, mitte mehega, kes mind armastab ja abiellub selleks, et kogu ülejäänud elu minuga veeta, vaid ühe väga külmalt kaalutleva ja ühises tulevikus kahtleva kaabakaga. Tegelikkuses ma nii loomulikult temast ei mõtle, ma armastan teda väga, aga see on pigem arvamus, mida teised mulle öelnud on.

Ma ütlesin oma kallile, et loen selle läbi ja seejärel ei rääkinud me sellest üle nädala sõnagi. Tegelikult aga on mul iga päev nutt kurgus. Võib olla teile tundub, et ma olen mingi kullaotsija, kes nüüd tubli eesti mehe kätte on saanud ja üritab kavalalt tema vara endale saada, aga see pole sugugi nii. Pealegi pole ta mingi rikas – oma edukas firma on ainus vara, mis talle tõeliselt kuulub, kõik muu on liisitud või renditud. Me oleme koos olnud 5 aastat ja ma tahan temaga koos olla kogu ülejäänud elu, aga mida ma pean mõtlema, kui enne pulmi pean ma alla kirjutama paberile, et lahutuse korral ei jää mulle midagi? Kuidas on selle panusega, et ma hoolitsen iga päev kodu eest, teen süüa, pesen ja triigin, hoian ja armastan ning teenin raha, et ise oma jooksvaid kulusid katta? Kas see pole piisav põhjus, et näiteks peale 30-aastast kooselu ei peaks ma kartma, et ta leiab endale noore armukese ja viskab mu nagu vana diivani ukse taha? Ma olen siis 55 ja tema 57. 57-aastastel meestel võib vabalt olla 27-aastane pruut, aga 55-aastasel kodutul naisel pole kuigi palju elult oodata. Ja mis näiteks saab, kui me saame lapsed? Selle lepingu järgi saan küll lastele toetust, aga see pole piisav, et endale ka mingi väike elamine soetada.

Tegin sellest kõigest mehega ühel õhtul juttu. Ta andis mulle musi ja naeratas ning ütles, et see leping on puhas formaalsus ja vajalik eelkõige selleks, et mitte tõmmata mind kaasa oma äririskidesse. Et ma ei peaks muretsema ja kui tal on mida jagada, siis jagab ta seda minuga elu lõpuni. Ja et loomulikult ei saa ta täna panna kuskile lepingusse kirja, et ma saan lahutuse korral endale korteri ja mersu, sest tal lihtsalt pole kuskilt tänase päeva seisuga neid asju mulle võtta ja kuna elu on ettearvamatult ebastabiilne, siis ei taha ka tuleviku osas mingeid kohustusi võtta. Kõlab ju nagu mõistlik jutt? Jah, ma saan sellest kõigest ideaalselt aru, aga milleks on vaja siis abieluvaralepingut? Targemad inimesed on öelnud, et alati on võimalik mehel või siis nn rikkamal poolel oma vara ära peita nii, et kui tuleb varad pooleks jagada, siis ei olegi midagi jagada peale vana auto ja arvuti. Ju siis minu mees pole nii tark. Aga ikkagi, milleks on vaja selline leping? Ma tõesti ei tea, mida enam arvata oma õnnelikust suhtest….

 

 

Buduaarile Lauralt