Monika lugu: elasime poolteist aastat naabrite terrori all

Monika lugu: elasime poolteist aastat naabrite terrori all

Minu lugu räägib sellest, millist naabrite terrorit pidime oma mehega taluma. Elasime poolteist aastat mehe ja lapsega nii, et iga päev kartsime toast välja minna. Minu loos on palju pisaraid, ebaõiglust, alkoholi, kadedust ja kurjust. 

Minu lugu räägib sellest, millist naabrite terrorit pidime oma mehega taluma. Elasime poolteist aastat mehe ja lapsega nii, et iga päev kartsime toast välja minna. Minu loos on palju pisaraid, ebaõiglust, alkoholi, kadedust ja kurjust. 

Kolisime mehega vaiksesse maakohta, kus oli kaks kortermaja ja paar eramaja. Olin viimast kuud rase ja tegime oma uues korteris hoolsasti remonti. Meie kortermajas puudus korteriühistu ja kortereid oli meie majas kaheksa. Üks päev, kui mehega koos remonti tegime, tulid meie ukse taha noorem mees ja naine teatega, et kolivad meie alla korterisse. Mees oli 29aastane, käis esmaspäevast reedeni Soomes tööl, nädalavahetustel tuli Eestisse. Naine oli umbes kahekümnendates ja töötab sotisaaltöötajana meie lähedal alevis. Neil on ka kaks last: üks umbes 3-5 aastane, teine alles sündis. Esimesed paar kuud elasime meie hästi ja elasid kõik teised hästi…

Meil sündis laps detsembri lõpus ja olime väga õnnelikud, kuid siis hakkasid esimesed ebamugavad asjad juhtuma. Meie all korteris elav mees karjus trepikojas meie kõrval elava pensionäriga ja ütles: “Ma hakkan siin korteriühistu esimeheks ja hakkate kõik minu pilli järgi tantsima!” See oli natuke hirmutav, kuid peagi unustasin selle.

Siis saabus suvi ja meil polnud pesukuivatusnööre kuhugi riputada. Ostsime pesukuivatusnööri ja märkasime, et maja ees on postid, kus kellegi teise nöörid ka rippusid. Mõtlesime, et riputame siis oma pesunööri ka sinna. Viisime mitu korda oma pesu sinna kuivama, kuid ühel päev, kui pesu sinna riputasin, tuli minu juurde teises trepikojas elav vanem naine ja ütles, et need kuivatuspostid on tema omad. Vabandasin, et ei teadnud seda ja leppisime kokku, et vahetame nöörid nii ära, et tema omad on eespool ja minu omad tagapool, et ei oleks pesude vahel sõelumist. Vanem naine küsis minult veel, et kas ma olen iga päev kodus, vastasin jah ning siis ta ütles, et tuleb mu ukse taha mõni päev ja teeme selle vahetuse ära. Kuna seda päeva ei tulnud, siis viisin ikka pesu edasi sinna. Muideks see vanem naine jälgis mind pidevalt aknalt, ega ei tulnud midagi ütlema. Üks kord, kui pesu sinna jälle kuivama olin pannud, ootas mind koju jõudes üllatus. Pesu rippus lihtsalt katkise nööri küljes ja pooleldi maas olles. Osa pesunöörist oli lõigatud imepisikesteks juppideks ja pandud kokku kimbuks. Miks inimesed nii õelad on?

Järgmine ebameeldiv kokkupuude oli see, kui mu mees ostis endale auto. Kord, kui mina olin vanemate juures koos lapsega, helistas mees mulle ja rääkis, et alumine naabrimees istub meie autokapotil, peksab jalaga autot, sülitab sinna peale ja kustutab suitsukonisi autokapotile. Lisaks viskas ta meie akent kividega, et mu mees aknale tuleks ja ikka näeks, mida ta teeb seal. Mu mees kutsus politsei. Sellel ajal, kui politsei teel oli, ähvardas alumine naabrimees minu meest maha lüüa, kui too alla julgeb tulla. Kui politsei lahkus, jätsime auto oma kuuri ette. Naabrimehele see aga ilmselt ei meeldinud ja ta tuli ütlema, et keegi ei tohi parkida oma autot sinna, kuhu tema kunagi enda auto parkis (mainin ära, et alumine naabrimees oli jälle purjus). Nimelt enne, kui meie endale auto soetasime, parkis tema oma autot meie kuuriboksi ette. Ja nüüd, kus me polnud näinud tema autot vähemalt paar nädalat mitte kuskil, saime auto ja parkisime ise ENDA kuuriboksi ette. Vahepeal, kui kodust pikemat aega ära olime, kuulsime tuttavatelt pealtnägijatelt, et alumine naabrimees tiirutas pidevalt meie auto ümber. Hiljem vaatasime, et aknatihendid olid ära tiritud ja jälle oli suitsukonisid meie auto peale kustutatud.

Paar päeva hiljem tulid meile külla ka minu mehe vend ja tema tuttavad. Neil oli plaan asi ära klaarida, et alumine naabrimees meid rahule jätaks. Istusime maja ees õhtul ja rääkisime juttu, ei tulnud kaua oodata, kui naabrimees aknale karjuma tuli. Ta lubas, et tuleb annab meile kõigile peksa (minule, mu mehele, mehe vennale, mehe väiksemale vennale ja mehe venna naisele). Naabrimees tuli välja ja kuna meid oli rohkem, siis julgesin sel korral talle vastu karjuda ja öelda, mis ma temast arvan. Karjumine paiskus üsna suureks ja peagi oli kohal ka politsei. Ühesõnaga asju me sel õhtul selgeks räägitud ei saanud.

Üks nädalavahetus läksime Tallinnasse, mehe vanematele külla. Pühapäeval tagasi tulles nägime, et meie uksel on jalajäljed. Saime kohe aru, kes need tegi. Natukese aja pärast koputas keegi uksele. Alumine naabrimees tahtis, et mu mees välja tuleks. Mees tegi siis ukse lahti ja  naabrimees pakkus välja, et teeks vaherahu ja lepiks ära. “Lõpuks ometi,” mõtlesin ma. Aga ei – niipea, kui minu mees tahtis lepituskätt anda, hakkas alumine naabrimees naerma ja mu meest mõnitama. Mees pani ukse tema nina ees kinni, ei viitsinud kuulata enam seda mõnitamist. Ukse kinni panemisele järgnes mitu jalahoopi meie just päev tagasi pandud turvauksele. Ja muidugi karjus ta ka seal ukse taga, aga me ei teinud väljagi (mainin jälle, alumina naabrimees oli purjus). 

Järgmine ebameeldiv kokkupuude: Vaatasime mehega rahulikult telekat, laps juba magas. Järsku kuulsime, et keegi karjub maja ees. Otsustasime köögiaknast vaadata, mis toimub. All maja ees oli kamp inimesi, nende hulgas alumine naabrinaine (sotsiaaltöötaja). Ta muidugi nägi meid aknal ja karjus meile: “Mis te vahite värdjad,” ja näitas meile keskmist sõrme. Ei kujuta ettegi, kuidas selline inimene sotsiaaltöötajaks sai. Edasi läks kogu see kamp alumisse korterisse. Tagusid seal vastu lage ehk siis vastu meie põrandat millegagi päris kaua. Otsustasime, et kutsume politsei. Politsei tuli, kuid ega see midagi ei muutnud. Niipea kui politsei lahkus, tuli alumine naabrinaine koridori ja karjus, et oleme tainad ja kitupunnid ja tatikad. Jah, oleme noored, mõlemad mehega 19aastased. Aga, et öelda selliseid sõnu? Ja karjuda keset ööd koridoris. Kumb meist noorem tundub käitumise järgi? Lõpuks tuli ka rahu. Natukeseks. Siis nagu eikusagilt ilmus alla korterisse alumine naabrimees, tuli kuskilt töölt vist ja karjus seal oma naisega, et too on lõdva püksikummiga jne. Vaesed lapsed, pidid terve öö seal korteris seda läbu ja karjumist kannatama (mõlemad naabrid olid purjus tol hetkel). Hommikul tuli kaebusi ka meie kõrvalnaabrilt, et too alumine naabrinaine koos oma seltskonnaga oli kõrvalkorteri inimese elektri välja võtnud.

Neid ebameeldivaid kokkupuuteid on veel rohkem, kui arvata oskate. Elasime poolteist aastat mehega ja lapsega nii, et iga päev kartsime õue minna. Ja kui tähele panite, siis iga kord, kui oli meil naabritega ebameeldiv kokkupuude, olid nad purjus. Tahakski ära mainida, et kui nad kained olid ja nendega kokku sattusime õues või kuskil, ei öelnud nad meile midagi.

Nüüd suve alguses põgenesime me sealt. Elame ajutiselt mehe vanemate juures Tallinnas. Meie närvid on korrast ära, mina käin psühhiaatri juures. Mitte keegi ei aidanud meid, kuni selle ajani, kui kirjutasin Facebookis veebikontstaablile ja kõik muutus. Naabrid jätsid meid rahule. Kuid siiski otsustasime sealt ära tulla. Me pole juba üle kahe kuu seal käinud. Vahepeal hüppasime korra läbi korterist ja nüüdseks on meie korter müügis ja kindel ostja olemas. Ootan juba väga, kui viimast korda sinna korterisse läheme ja oma asjad sealt ära toome.

Ma ei oleks kunagi arvanud, et üks inimene suudab kellegi pereelu nii põrguks muuta. Mainin siinkohal ära, et ainult alumised naabrid ja alumise naabri ema olid meie vastu. Teised motiveerisid meid mittelahkuma ja mitte alla andma, aga see kõik seal oli väga raske. 

 

Buduaarile Monikalt

 

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest honorar.