Villu Parvet: Kiskja lugu. Kuidas ja miks?

Villu Parvet: Kiskja lugu. Kuidas ja miks?

Uhh… see, mis viimase nädala jooksul mu FB postkastis ja telefonis (!) toimunud on, paneb ikka mõtlema. Üle kolmekümne kirja, tohutult sõnumeid ja küsimusi. Mõned tüdrukud küsivad otse: „Kas see olid sina??!“ ja mõned küsivad lihtsalt, et kes see tüüp on. Lootsin, et see olukord rahuneb, aga ei, hetk tagasi helistas mulle juba uurija Tallinna Kesklinna politseist… .

Uhh… see, mis viimase nädala jooksul mu FB postkastis ja telefonis (!) toimunud on, paneb ikka mõtlema. Üle kolmekümne kirja, tohutult sõnumeid ja küsimusi. Mõned tüdrukud küsivad otse: „Kas see olid sina??!“ ja mõned küsivad lihtsalt, et kes see tüüp on. Lootsin, et see olukord rahuneb, aga ei, hetk tagasi helistas mulle juba uurija Tallinna Kesklinna politseist… .

Aga siis, kuidas ja miks. Lühidalt öeldes on HIV probleem ja päris tõsine. Mul endal seda pole, aga ma ei saa öelda, et minu HIV-negatiivsuse põhjuseks oleks tohutu arukus ja ettevaatlikkus. Vastupidi. See on vastuolus kõikvõimalike loogikareeglite ja statistiliste näitajatega. See, et mul on kuidagi õnnestunud mitte nakatuda, on lihtsalt õnnelik juhus. Mehed üldiselt väga ei süvene, kui on võimalus seksi saada… . Sel hetkel mees lihtsalt vaatab naist ja mõtleb, et „on, mis ta on, aga no HIV-i tal nüüd kindlasti ei ole“. Tegelikult ta enamasti seda ei tea. Vähemalt mitte 100% kindlusega.

Inimene võib endale säärases olukorras ära põhjendada praktiliselt ükskõik mida, ja see käib ka naiste kohta. Paljud täielikest mölakatest mehed suudavad ennast ikka uue naise ees veidi aega normaalselt üleval pidada. Ja kui mängus on alkohol, tuju on hea ja pidu ka, siis võibki suvaline keskpärane jobu tunduda täieliku Christian Grey-na. Vähemalt hetkeks… . Minult on palju küsitud: „Millal peaks siis mehega seksima?“. Kui täitsa aus olla, siis on see tegelikult päris rumal küsimus. Kahel põhjusel. Esiteks oleks enamikes olukordades targem küsida pigem „Kas üldse selle mehega seksida?“. Ma olen täiesti veendunud, et kui naised suudaksid ette näha tulevikku kasvõi mõne päeva või nädala, siis saaksid nad väga hästi aru, kuidas prints muutub tagasi konnaks. Selle tagajärjel nad lihtsalt ei seksiks paljude meestega, kellega nad muidu mõtlematult hetkeemotsiooni pealt seksivad. Teiseks ei ole ajal just väga palju tähtsust, kui suhe naise ja mehe vahel mitte kuskile ei arene. Ma mäletan hästi, et mitmed naised soostusid palju rõõmsamini seksima, kui see ei olnud „esimene kohtamine“ ja kui ma olin nendega juba mõnda aega suhelnud. Näiteks kirjutanud FB-s, istunud lihtsalt kuskil kohvikus või ajanud juttu. Samas naise progress mingi suhteni jõudmisel oli nullilähedane. Keegi mu sõpradest ei teadnud naisest, FB-s olin endiselt „Single“, ta ei teadnud minust eriti palju, ma polnud teinud ühtegi märkimisväärset kulutust, olin pidevalt kättesaamatu, bluffisin, et ma ei suhtle teiste naistega jne. Olukorras, kus naine pole näinud mitte ühtegi tõsiselt võetavat märki, et mees oleks vähegi suhteks valmis, pole tegelikult vahet, kas „talle pannakse ära“ esimesel õhtul, paari nädala või paari kuu pärast – seis on tema jaoks suhte mõttes ikkagi nutune. Ja pole mõtet öelda, et naised ei seksi kergekäeliselt… , ma olen seda lihtsalt liiga palju ise näinud.

Mis on selle kõige point? Mitte keegi ei suuda inimese elu paremini p…se keerata kui inimene ise. HIV levib, südamed purunevad ja inimesed satuvad allakäigu spiraali, mis on täis juhuslikke vahekordi, rohket alkoholi, narkootikume ja pidetust kõikvõimalikul kujul ja vormis ikka selletõttu, et nad ise langetavad täiesti lolle otsuseid. Vahel lihtsalt tuleb maha istuda ja järele mõelda, mis tegelikul elus toimub. Kuigi see tundub sellise „vanainimese jutuna“, on aja maha võtmist ikkagi vaja. Ja mitte siis, kui sa oled vana inimene, vaid juba nüüd, kohe nüüd, kui sa oled veel noor. Lihtsalt tasub endalt küsida „kuhu ma tõenäoliselt välja jõuan, kui kõik nii jätkub?“.

Enamasti ei ole elu nagu muinasjutus. Kui sa lähed meestega kaasa, keda sa tegelikult üldse ei tunne, usud nende valesid ja selle asemel, et tõele näkku vaadata ja tunnistada, et sa ju tegelikult ei tea tüübist eriti midagi, idealiseerid ta hetkeks täielikuks Christian Grey-ks, siis tuleb sellest enamasti ainult hingevalu ja muud jama. Muuhulgas vahel ka HIV-i. Elu on niigi lühike ja selle rikkumine läbi rumalate riskide võtmise ja YOLO-tüdruku suhtumise võib selle muuta ka erakordselt tähendusetuks.

Selleks see “Kiskja” lugu oligi, et natuke mõelda, kui mõttetud on paljud vahekorrad ja kui vale on teha asju, mida sa igal juhul pärast kahetseksid. Elu on ilus ainult siis, kui sa seda ise p…e ei keera ja paljud kahjuks teevad seda. Ära ole nende hulgas, neil pole tegelikult üldse lõbus. Eriti hiljem.

 

Buduaarile
Villu Parvet
“Kiskja” loo ja raamatu “Seks, vein ja kutsikad” autor