Reklaam sulgub sekundi pärast

Briti beebiblogi: kolmanda trimestri otsused

Täiesti märkamatult on kätte jõudnud kolmas trimester ja ma pean nentima, et raseduse ajal on see ajaarvamine vähemalt minu jaoks ikka hoopis teisest puust. Alguses jookseb aeg justkui eest ära, ja siis ühel hetkel tekib avastus, et päevad ei liigu enam ja üks nädal tundub kestvat kuid, kui mitte aastaid.


Täiesti märkamatult on kätte jõudnud kolmas trimester ja ma pean nentima, et raseduse ajal on see ajaarvamine vähemalt minu jaoks ikka hoopis teisest puust. Alguses jookseb aeg justkui eest ära, ja siis ühel hetkel tekib avastus, et päevad ei liigu enam ja üks nädal tundub kestvat kuid, kui mitte aastaid.

Selle faasini on mul ilmselt veel aega, aga ma tajun, et mägede taga ta enam ei ole. Nii palju ma tean, et mida raskemaks muutub enesetunne, seda aeglasemaks päevad. Mõistagi ei taha ma olla üks vinguv/vigisev/inisev rase, sest ega mul ju tegelikult ei ole midagi hullu viga, aga nagu ikka, siis palju pisikesi "probleeme" kuhjuvad kokku ja tekitavad lõpuks sellise päris raske tunde.

Minu jaoks on kolmas trimester natukene võrdne esimesega, sest tagasi on meeletu väsimus, kõrgenenud lõhnataju ja iiveldus, ning ka mu suurim vaenlane ... madal vererõhk.

Liites need asjad kokku, saame me ühe üpris ümara ja päris korralikult väsinud "tünnikese", kes kõige parema meelega vedeleks voodis ja magaks. Paraku pole see võimalik, ja isegi kui oleks, siis pole viimastel päevadel isegi vedelemine enam mugav, sest nähtavasti on mu kõhus alanud taipoksi kursused edasijõudnutele ja kõik mu siseorganid saavad ikka päris korralikult vatti ja eriti hästi annab see tunda just nimelt lesides.

Vererõhk trikitab endiselt, aga kui on valida, siis las ta pigem olla madal kui kõrge. Eks inimene harjub kõigega ja mulle tundub, et ma hakkan juba vaikselt omaks võtma seda, et mu jalad on kui tarretisest tehtud ja muudkui võbisevad mul all.

Muidugi on herr abikaasa endiselt äärmiselt toetav ja aitab kõigega, aga ma olen ikka seda meelt, et oleks ju palju toredam, kui ta juba koju jõudes leiaks ees ootamas puhta kodu ja sooja söögi, mitte ei peaks nende nimel rabelema kukkuma, nii et üritan ikkagi oma halva enesetunde maha suruda ja natukene toimetada, sest niisama kurtmisest ja istumisest pole vist kellelgi kunagi paremaks läinud (no ehk on, aga minu puhul see küll ei aita).

Lisaks olen vahepeal otsustanud siiski oma õnne proovida ja sünnitada Prantsusmaal. Kui väga ma ka ei usaldaks Eesti süsteemi rohkem, siis lõpuks sai siiski südamehääl võitu ja mina, kui niigi üle keskmise emotsionaalne inimene, lihtsalt keeldun pikemat aega eemal olemast abikaasast või tütrest.

Siia jäädes saame me kõik koos olla ja pole ka seda muretsemist, kas abikaasa ikka saab lapse sünni juures olla või kihutab alles lennujaama poole.

Nüüd olen võtnud aga pühaks missiooniks koostada endale kõige põhjalikum sünnitusplaan (mitte et ma usuks, et sünnitust kuidagimoodi planeerida saab, aga pigem on see vajalik selleks, et meditsiiniline personal oskaks arvesse võtta, et mu soovid ja vaated erinevad väga palju tavalisest prantsuse sünnitajast), hakata mõtlema haiglakoti sisule (las ta olla koos pigem varem kui hiljem) ja siis ... siis tuleb lihtsalt oodata ja puhata, sest eks ma tean juba omast käest, et selle peale sünnitust puhkamisega on üks paras loterii :)

Loe ka Briti blogi http://lifeaccordingtob.com/

[gallery ids="2066711"]