Skisofreeniahaiged ei ole teistele ohtlikud!

Skisofreenia on psühhooside hulka klassifitseeritud psüühikahäire, millesse
haigestumisel on patsiendi normaalne käitumine oluliselt häiritud.
Skisofreenial esineb mitmeid alavorme:
luulumõtted, veider käitumine, tarretumine erinevatesse poosidesse,
ebemäärased lõhna-, tunde- jm aistingud. Laialt levinud arusaam, et
skisofreeniahaiged on teistele ohtlikud, on vale. /Tekst: Maily Kivilo/

Skisofreenia on psühhooside hulka klassifitseeritud psüühikahäire, mille tekkepõhjused ja mehhanism pole täpselt teada ning millesse haigestumisel on patsiendi normaalne käitumine oluliselt häiritud. Skisofreenial esineb mitmeid alavorme, mis avalduvad täiesti erinevalt: luulumõtted, veider käitumine, tarretumine erinevatesse poosidesse, ebemäärased lõhna-, tunde- jm aistingud. Laialt levinud arusaam, et skisofreeniahaiged on teistele ohtlikud, on vale. Agressiivsust ja ennast või teisi hävitavat käitumist tuleb harva ette.

Skisofreenia mõjutab paljuski seda, kuidas aju tõlgendab meid ümbritsevat maailma, mõjutades mõtlemist ja arusaamasid ja kahjustades inimese võimet loogiliselt mõelda, oma mõtteid edastada ja üldse normaalselt ühiskonnas funktsioneerida. Oluline on vahet teha skisofreenial ja kahestunud isiksusel ja aru saada, et need ei ole üks ja sama.

Kuigi teadlased ei ole veel ühtset skisofreenia tekkimise põhjust välja selgitanud, saadakse juba palju aru, millest ja miks see haigus tekib. Tänapäeval teatakse palju ajus toimuvatest protsessidest ja on saanud selgeks, et skisofreenia on seotud aju keemiliste ainete tasakaalutusega. Uurimused on näidanud, et geneetiline mõju on ka oluline skisofreeniasse haigestumisel.

Uurimused näitavad, et kahel neurotransmitteril – dopamiinil ja serotoniinil on oluline osa skisofreeniasse haigestumisel. On teada, et skisofreeniahiagetel on teatud aju osas liiga palju dopamiini. Samuti esineb erinevusi serotoniini ainevahetuses võrreldes tervete inimestega.

Skisofreeniat jagatakse sellisteks alavormideks:

× paranoidne skisofreenia – inimene arvab, et teda kiusatakse taga või jälitatakse;
× hebefreenne vorm – inimese kõne on seosetu ja käitumine arusaamatu, esineb palju veiderdusi;
× katatoonne vorm – inimene kas ei reageeri millelegi ja püsib teatud kehaasendites või ilmutab rahutust, mis ei allu välisele regulatsioonile;
× lihtne skisofreenia – aeglaselt süvenevad negatiivsed sümptomid.

Kes haigestuvad skisofreeniasse?

Skisofreenia algab tavaliselt hilispuberteedis või 20-ndate aastate alguses ning on kahjuks tavaliselt eluaegne haigus. Seda haigust põevad kõikide rasside, kultuuride, sotsiaalsete klasside ja mõlema soo esindajad. Meestel algavad sümptomid tavaliselt varem kui naistel.

Negatiivne suhtumine skisofreeniahaigetesse ja nende pereliikmetesse süvendab haigust ja soodustab probleemi varjamist ning vähendab nende huvi abi otsida. Sümptomite varjamine võib viia isoleerituseni, sagedase hospitaliseerimiseni ja soodustab diskrimineerimist õppeasutuste ja tööandjate poolt.

Skisofreeniat põeb umbes 1% inimkonnast, Eestis umbes 15 000 inimest. Skiso ja skisofreenik on Eesti ühiskonnas võrdsustatud sõimusõnaga. Kui keegi käitub normist erinevalt, veelgi enam, kui keegi käitub vägivaldselt, on kaaskodanikul diagnoos kohe valmis: igavene skisofreenik! Skisofreenia on koondnimetus mitmekesisele haigusseisundite rühmale. Haigust iseloomustab eelkõige see, et inimese reaalsustaju on haiguse ägedas faasis ehk psühhoosis mingil moel häiritud. Tal võivad olla peas mõtted, millel täielikku reaalset alust pole, tema reaalsustaju on häiritud, ta kuuleb, näeb ja tunneb midagi, mida tegelikult pole olemas ning võib käituda teiste jaoks arusaamatul viisil.

Pole harv juhus, et keegi, keda inimesed mingil põhjusel skisoks nimetavad, ei põe üldse skisofreeniat, aga järeldused haiguse kohta tehakse just tema näitel. Inimestel, kellel on diagnoositud skisofreenia, esineb väga tihti depressiooni. Sestap on neil ka suitsiidirisk väga kõrge.

Sellel, miks üks või teine inimene skisofreeniasse haigestub, ei ole ühest põhjust. Praegu on levinud nn. haavatavuse teooria. Riski mõjutab pärilikkus, 11%-l haigestunutest on üks vanem põdenud skisofreeniat, ühemunaraku kaksikutel on mõlema võimalus haigestumiseks 40%, kahemunaraku kaksikutel 12%. Teiseks bioloogiline haavatavus, näiteks väga varase ea (kaasa arvatud loote-ea) rasked viirushaigused, sünnitraumad või ajukahjustused. Samuti sotsiaalne ja psühholoogiline haavatavus.

Mõnikord võib kõigi eelnevate faktorite foonil mingi stressi põhjustav elusündmus (koolilõpetamine, töökaotus, lähedase surm vms) vallandada esmase psühhoosi. Tavaliselt eelneb esmasele psühhoosile eelperiood. See tähendab, et inimesel on mingid muutused käitumises ja suhtlemises, aga need ei ole piisavad, et öelda: ta on haige. Näiteks uued kummalised huvid võivad ju ka lihtsalt niisama tekkida, filosoofilisse kirjandusse süvenemine või veider riietusstiil ei pruugi veel olla haiguse märk. Maailmas on palju vaieldud, mismoodi varases järgus psühhoosi kahtluse tekkimisel sekkuda ja arvatakse, et kõigepealt peaks noorukiga tegelema ikkagi psühholoog!

Sellist tavamõistes meditsiinilist uuringut, millega skisofreenia kindlaks teha enne psühhoosi avaldumist, ei ole – nagu näiteks südamehaiguste puhul kardiogrammi tegemine või vähikahtluse puhul koetüki histoloogiline analüüs. Varane pöördumine psühhiaatri või psühholoogi poole ja psühholoogilised testid on need, mis haigust kindlaks teha aitavad. Arstide vaatevälja satuvad inimesed psühhoosi kahtlusega põhiliselt lähedaste initsiatiivil, sest inimene ise ei pruugi mõista, et tema reaalsustaju on muutunud. Ka ei pruugita teiste juttu uskuda ja keeldutakse ravist. Skisofreenia raviks kasutatakse nii ravimeid kui ka psühhoteraapiat. Oluline on ravimeeskonna koostöö haigestunu ja tema perekonnaga. Psühhoosi taandumisel võib inimene vajada lisaks rehabilitatsiooniteenuseid (sotsiaalnõustamine, tugi- isik, elukoha küsimuste lahendamine, tööalane toetus jne.)

Ravimeid tuleb hea enesetunde kindlustamiseks ja psühhoosi kordumise vältimiseks tarvitada pikaajaliselt. Ravimid on väga kallid, kuid psühhoosi- või skisofreeniadiagnoosi puhul on need haigekassa 100%-soodusnimekirjas. Eriti oluline on ravis aga see, et ravi pooleli ei jäetaks. Psühhoos võib üle minna mõne kuuga, tavaline toimetulek taastub. Aga ravimeid tuleb sellegipoolest võtta mitu aastat. Kui inimesel on olnud ainult üks psühhootiline kriis, kestab ravi tavaliselt kaks aastat. Kui kahe aasta jooksul psühhoos kordub, tuleb ravida viis aastat. Raskemate haigusevormide puhul kestab ravi kogu elu. See, et enesetunne on hea, ei tähenda, et rohtude võtmise võib lõpetada. Pikaajalise raviga on raske kohaneda, eriti siis, kui tavaline ensetunne ja toimetulek on taastunud. Ravikuuri enneaegsed katkestamised, mis lõppevad ägenemisega, on kahjuks sagedased.

Millised on skisofreenia sümptomid?
-Positiivsed sümptomid: olematute asjade nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine. Pettekujutlused, mis võivad ilmneda erinevates vormides: tagakiusamine, telepaatia, suurushullustus, äärmuslik religioossus, paranormaalsus.
-Negatiivsed sümptomid: motivatsioonipuudus või tundekülmus, perekonnast ja sõpradest kaugenemine.
-Kognitiivsed sümptomid: tähelepanuhäired, mäluprobleemid, keskendumisraskused. Skisofreenia varased ohumärgid
-Meeleolumuutused: tujukus, depressioon, võimetus nutta, liigne nutmine, põhjuseta naermapuhkemine või võimetus naerda.
-Tundemaailma muutused: häälte kuulmine, ülitundlikkus heli või valguse suhtes.
-Aktiivsushäired: üliaktiivsus või passiivsus, unetus või liigunisus.
-Sotsiaalkäitumishäired: sotsiaalsete olukordade vältimine, tavapärastest tegevustest loobumine, kartus välja minna, suhete jahenemine, ebaloogiliste või ebasobivate asjade väljaütlemine, kummaliste sõnade kasutamine või mõttetute avalduste tegemine.
-Muutused peresuhetes: pidevad vaidlused, mitte kunagi koju helistamine, kummalistel õhtustel aegadel või öösel koju helistamine.
-Muutused koolis või tööl: keskendumisprobleemid, akadeemilise võimekuse allakäik.
-Muutused käitumises: kummaline kehahoid, jõllitamine, äärmuslik religioossus, narkootikumide kasutamine.
-Muutused välimuses: veidrate riiete kandmine, vähene isiklik hügieen.

Inimesed pelgavad väga skiso-freeniadiagnoosi: mis saab, kui keegi
sellest teada saab? See võib olla üks põhjus, miks ravile ei pöörduta. Samas pole see siiski ravimatu haigus ja mida varem härjal sarvist haarata, seda tõenäolisem on kiiresti ja valutumalt terveks saada!

(Kasutatud allikad: inimene.ee, Eesti Päevaleht, lilly.ee, kliinikum.ee, Juka Pussi infovoldik)
Vaata lisaks: Saade ”Meie”, milles räägitakse Skisofreeniast. Saadet saad vaadata SIIT

/Toimetas: Maily Kivilo/