Henna asjatundja Katrin Alekand soovitab: tea, mis on õige henna!

Katrin puutus hennaga esimest korda kokku keskkooli ajal, kui sellega vahel juukseid värvis. Lõpetas – nagu enamik toona – porgandikarva juustega ja lootis iga kord, et see kulub ruttu maha ning lubas endale, et ta seda enam mitte kunagi ei tee. Kuni järgmise korrani... “Selle va Venemaalt toodud henna ja iganenud retseptiga sai ikka korraliku oranži, umbes nagu Vivienne Westwood!“

Tänaseks on ehmatavad kogemused ja hennaga seoses tekkinud ootamatud olukorrad Katrini jaoks minevik. Vastupidi, ta on hennat uurinud ja tegelenud sellega lausa nii süvitsi, et kaitses sel teemal edukalt ka Tartu Ülikooli semiootikaosakonnas magistrikraadi. Katrin selgitab intervjuus Buduaarile hennateaduse tagamaid ja muu hulgas selgub tema jutust, et – üllatus-üllatus – nendel toodetel, millele on henna-teemaline märge peale tehtud, ei pruugi tõelise hennaga tegelikult vähimatki seost olla.
Lisaks hennamaalingute tegemisega toob Katrini firma OÜ Punane Kass maale kvaliteetset hennat ja muid taimseid tanniine. Ta korraldab ka erinevaid hennaga seotud üritusi: “Sel kevadel näiteks saab hennamaalinguid õppida Tartu rahvaülikoolis!“

Kuidas henna juurde sattusid?
Nahamaalingute osas mäletan, et lugesin kunagi Noorusest intervjuud kellegi eestlannaga, kes neid Soomes tegi. Ta mainis ära mingid baaskomponendid ja siis rääkis seda levinud “meistrisaladuse retsepti“ juttu – et hea henna saamine on suur saladus. Ma muidugi katsetasin selle kohe ära ja otse loomulikult ei saanud ma nahale mingeid tulemusi. Määrdunud olid riided ja küünealused, aga nahale ei jäänud midagi. Olin ääretult kurb ja isegi kohutavalt solvunud selle salatsemise peale. Ja ilmselt see jäi kuklasse edasi tiksuma – tahtmine seda veel kord proovida ja kerge pahameel. Ka minu Hennalehe loomine on tegelikult sellest pahameelest ajendatud, et keegi ei ajaks seda lolli saladuse-juttu rohkem. Siin ei ole tegelikult mingit saladust – on tahtmine õppida, püsivus ja lugupidamise selle vastu, mida sa teed.
Umbes kuus aastat tagasi hakkas henna ise minu juurde tulema – jõudsin internetis õigete lehekülgedeni, sain raamatuid, head hennat, ja nii see läks. Ma võin ses mõttes tõesti öelda, et henna tuli minu ellu. Mul oli huvi ja tahtmine sellega tegeleda, aga õiged inimesed ja raamatud ja info lihtsalt kuidagi jõudsid minuni. Või mina nendeni.
Muide, väga sageli ütlevad inimesed, et nemad teavad hennat kunagistest India filmidest, mis ei ole tegelikult õige. India filmidesse tuli henna alles 2002. aastal linateosega “Devdas“ – enne seda on India filmides näha olnud ainult šellak, mis on selline punane ollus, millega kaunistatakse käsi-jalgu ning mis tõesti püsib mõne päeva. Aga see ei ole henna. Pärast “Devdast“ on India filmides tõesti hennat olnud, ka “Devdasi“-sarnaste klassikateoste uusekraniseeringutes – “Umrao Jaanis“ näiteks. 

Mis õieti on henna?
Henna on taim, hennapõõsas (Lawsonia inermis), selle kuivatatud ja jahvatatud lehtedest saadud pulber ning selle pulbriga nahale kantud muster. Taime ja nahakunsti nimetatakse kultuuris tavaliselt ühe ja sama nimega – henna, kina, el-khena, al-china, kopfr, camphire, mehndi, mehandi jne.
Nii et juuksevärvi ja/või nahakunsti mõttes on henna ainult puhas jahvatatud hennapõõsa lehtede pulber. Henna värvi annab hennatanniinhape, mis on alati ühte värvi. Eesti keeles öeldakse selle kohta kenasti – hennapunane. Ei ole olemas musta, kollast, rohelist, värvitut või muud hennat. Ainult seesama pruunikaspunane, mis värvib nahka, juukseid ja küüsi. See ongi henna.
Värvitu hennana tunti kunagi sennat (Cassia obovata), millel on juustele sarnased omadused nagu hennal, aga see ei värvi juukseid punaseks. Indigot nimetati pikka aega mustaks hennaks – veel paar aastat tagasi kasutas näiteks Lush oma toodetes indigo asemel musta henna nimetust. Aga need ei ole henna, need on hoopis teised taimed.

Uuri henna kohta lähemalt kevadisest Buduaar Shoppingust!

Buduaar Shopping