Uuskasutuse lastemoedisainer Marili Rooba innustab naisi ise õmblema

14 kommentaari
Uuskasutuse lastemoedisainer Marili Rooba innustab naisi ise õmblema

Lastele on ikka ja alati riideid õmmeldud. Kuid kas sulle tundub, et viimase aja suuremast trendisuunast – uuskasutusest – on lapsed justkui kõrvale jäetud? Sugugi mitte. Juba 2009. aasta kevadel korraldati Tallinnas Uuskasutuskeskuses taaskasutusmoešõu “Grammofon“, millel tunnistati žürii ja publiku lemmikuks Marili Rooba lasteriietekollektsioon “Entel-Tentel“. Rõivad muutis eriliseks fakt, et need kõik olid loodud vanadest meestesärkidest.

Lastele on ikka ja alati riideid õmmeldud. Kuid kas sulle tundub, et viimase aja suuremast trendisuunast – uuskasutusest – on lapsed justkui kõrvale jäetud? Sugugi mitte. Juba 2009. aasta kevadel korraldati Tallinnas Uuskasutuskeskuses taaskasutusmoešõu “Grammofon“, millel tunnistati žürii ja publiku lemmikuks Marili Rooba lasteriietekollektsioon “Entel-Tentel“. Rõivad muutis eriliseks fakt, et need kõik olid loodud vanadest meestesärkidest. “Igast endale vanaks või väikseks jäänud asjast saab lapsele midagi. Eelistan olla eriline, seega, mida rohkem on mul enda tehtud rõivaid, seda paremini ma ennast tunnen,” ütleb Marili.


Marili töötab interjööridisainerina, lisaks on kunstnikuna tegev mitme teleprojekti juures. Käsitöö on tema hobi. “Teadmine, et tegelen alaga, mis on hingele, annab jõudu seda kõike pere ja lapse kõrvalt teha!“
Marili kannab ka ise meelsasti enda tehtud rõivaid. “Eelistan olla eriline, seega, mida rohkem on mul enda tehtud rõivaid, seda paremini ma ennast tunnen,“ hindab ta originaalsust.

Meestesärkidest disainrõivad
Kollektsiooni inspireeris tegema Marili enda poeg ja naabritüdruk, kes astusid üritusel ka modellidena üles. “Ütlen ausalt, lastele on tore õmmelda. Pisikesed rõivavad valmivad kiirelt. Kasutan palju ka käsitsiõmbemistehnikat, seega õhtuti mõnus teleka ees nokitseda,“ ütleb ta.
Kuid miks just lasteriided? “Lasterõivaid luues saab kasutada kõikvõimalikke kangajääke ja juppe. Meestesärkide eelis peitub suurtes kangadetailides, nagu seljaosa ja varrukad. Kasutasin ära olemasolevaid nööbiridasid, taskuid ja embleeme. Nii sündiski lõbus ja bullerby-hõnguline kollektsioon,“ tutvustab naine tunnustust saanud kollektsiooni tagamaid. Pärast tähelepanu võitnud etteastet tuli Marilile mitmeid põnevaid pakkumisi – muu hulgas tegi ta kaasa ReUse Republicu projektis, mille raames valmisid paljud põnevad lasterõivad. “Eelistan luua vanast midagi täiesti uut, nii said lattu seisma jäänud Sangari teksapüksid lõbusaks tüdrukute jakiks ja kleidiks, triiksärkidest aga mõnusad suvekleidid!“

Küla stiilseimad tüdrukud
Marili huvi õmblemise vastu pärineb emalt. “Nõukogude ajal, kui kauplustes valmisriideid nappis, õmbles ema meile õega väga palju ise. Stiilsete rõivaste tegemiseks tuli kasutada fantaasiat ja kavalaid nippe. Julgen öelda, et olime oma küla kõige stiilsemad tüdrukud,“ tutvustab ta oma õmblushuvi tagamaid ja toob näite: “Meil olid õega ühtmoodi teksaseelikud, mis tehtud sinisest sitsiriidest ja lastud kivipesust läbi. Sinna kleepis ema koolivihiku kilet kasutades kangast väljalõigatud Miki-Hiired. 10 cm Miki-Hiirtega kangast õnnestus tal kuskilt hankida, sealt lõikas ta kujutised välja ja tänapäeva liimiriide asemel sulatas ta need kilega seelikutele.“
Kavalaid lahendusi oli teisigi: “Oma vanast kleidist tegi ta meile õega ühtmoodi pidulikud nääripeo-seelikud. Kui püksid kitsaks jäid, õmmeldi neile värvilised küljekiilud ja nii sai neid veel paar aastat kanda.“
Marili ema armastas ajakirja Siluett lõikeid ja välismaa ajakirjadest nähtud moepilte jäljendes stiilseid rõivaid luua. “Nii olid meil karupükste asemel vateeritud mäesuusatunked!“
Marili rõhutab, et paar aastakümmet tagasi ei kasutatud sõna “uuskasutus“ – see oli elu ja asjade loomulik käik. “Rõivad kanti ribadeks, ribasid ei visatud ka ära, nendest tegi vanaema kaltsuvaiba ja kui kaltsuvaip kulus väga ära, sai see koerale kuuti pandud, kuni lõplikult ära kõdunes… Täna võin aga julgelt öelda, et pooldan igati rõivaste uuskasutust ja kasutan teadlikult selle võimalusi.“
Veel umbes kümme aastat tagasi tegeles Marili ise endale rõivaste õmblemisega: “Siis tuli peale soodne massimood ja lai kaubavalik, mis kaotas isetegemise mõtte. Osta oli soodsam ja lihtsam. Oma “äratuskellaks“, mis mind väikekodanlikust tarbimisühiskonnast äratas, pean Reet Ausi, kes paar aastat tagasi oma esimeste reused-itud rõivastega turule tuli. See oli ilus!“

 

Mari-Liis Helvik
Buduaar Shopping