Avaldame osalise intervjuu Valgusesaare portaali looja Riina Grethiel Leppojaga, mis ilmus eelmise aasta lõpul Buduaari ajakirjas. Tuletame seda vestlust meelde põhjusel, et juuni alguses ilmus tema uus raamat „Ürgilm, haldjad, jumalannad ja esivanemad. Muistne tarkus Eesti mustrites, muinaslugudes ja regilauludes“, mis sisaldab autori arusaamu Eesti kaotsiläinud vaimsetest õpetustest ning siinsetel aladel õitsenud rahu ja harmooniat loovast jumalannakultuurist. 

Raamatu tutvustus ja autoriga vestlusring toimub neljapäeval, 14. juunil Tallinna vanalinnas asuvas Eesti Loodusmuuseumis. Üritus on tasuta ja enda tulemisest saab märku anda FB ürituse grupis SIIN. 

Riina Grethiel Leppoja on raamatute „Suure Jumalanna müsteeriumid“ (2012), „Kuldajastu loomine“ (2013) ja „Vabanemise vägi“ (2015) autor ning mitmete audiokursuste looja. Ta on olnud vaimsel teel üle kolmekümne aasta ning viib läbi tervendus- ja meditatsiooniseminare, mille eesmärgiks on aidata inimestel avastada enese tõelist olemust. Kunsti ja teksti loomes on Riina Grethieli põhifookuseks vaimne teekond. Olles pühendunud praktiseerija, vaimne õpetaja ja visionäärist kunstnik, keskendub ta oma töös ja loomingus inimteadvuses peituva potentsiaali äratamisele, takistuste lahustamisele ning tajumispiiride avardamisele. 

Buduaari ajakirjas ilmunud intervjuu katked: 

Soov tutvuda ja vestelda Valgusesaar portaali tagatoas toimetavate inimestega sündis sellest, et olen juba viisteist aastat käinud lugemas nende lehel avaldatud informatsiooni. Esialgu käisin seal seetõttu, et sealsed jutud olid eriliselt positiivsed, vahel ka lohutavad ning lubasid igapäevamõtetel lendu tõusta. Edaspidi, kui sellist kirjandust üha enam saadaval hakkas olema, jäin endiselt truuks, sest nende poolt välja antud raamatud ja hiljem ka meditatsiooni CD-d olid just nagu mulle loodud. Tundsin, et on aeg Valgusesaare ühe looja Riina Grethiel Leppojaga ühendust võtta, et oma ammustele ning ikka ja jälle mõtteis esile kerkinud küsimustele vastuseid saada.   

Kuidas sündis Valgusesaar ja mida see endas peidab? 

Valgusesaar sündis võimsast inspiratsioonipuhangust ja suurest sisemisest vajadusest jagada valgust, armastust ja tervendavaid vibratsioone. Nägemus Valgusesaarest saabus meditatsioonis ning see oli visioon puhtast ja kõrgsageduslikust keskkonnast, kuhu saab ankurdada harmoonilisi ja hingeülendavaid energiaid, et pakkuda inimestele toetust ja abi nende vaimsel teekonnal. Oma nägemuse teostamiseks lõime koos abikaasaga esmalt Valgusesaare kodulehe, kuhu hakkasime üles panema inspireerivaid ja tervendava energiaga tekste. Füüsilisse reaalsusesse ankurdus Valgusesaar 2002. aasta oktoobris, kui asutasime Valgusesaare kirjastuse (millele on nüüdseks lisandunud veel teinegi kirjastus – Tähetulv), et alustada vaimse sisuga raamatute tõlkimist ja kirjutamist. Samal ajal hakkasin läbi viima ka seminare, mille eesmärgiks on alati olnud aidata osalejatel avaneda omaenda kõrgeimale olemusele ning enese sees peituvale lõputule valgusele ja tarkusele. Hiljem lõime ka Valgusesaare e-poe (www.valgusesaar.com), et vahendada meie raamatuid ja audiokursuseid, minu mandalaid ja väepilte, samuti kristalle ja teisi imelisi abivahendeid, mis toetavad inimeste vaimset teed, emotsionaalset ja füüsilist tervenemist ning elu harmoonilisemas reaalsuses. 

Miks oled valinud nii sügavuti mineva vaimse teekonna?

Teadvustasin esmakordselt, et olen vaimsel teel ning mu eesmärgiks on valgustuda, kui olin 15aastane ning puutusin kokku budismiga. See on olnud pikk rännak, mis kestab üha edasi, kuid võrreldes selle ammuse ajaga on väga palju muutunud. Kui oma teekonda alustasin, polnud Eestis praktiliselt mitte mingisugust vaimset kirjandust. Siiski mäletan, et sain sügavaid vaimseid kogemusi Hermann Hesse raamatutest „Siddharta” ja „Stepihunt”, samuti Artur Alliksaare luuletustest. Lisaks oli mul õnne ning ma sattusin kokku inimestega, kellel oli juurdepääs vaimsele informatsioonile. Minu kunstiõpingud leidsid aset Tõnis Vindi juures ning kirg luua mandalaid ja uurida püha geomeetriat sai alguse just neist pikkadest müstilistest õhtutest 80ndate aastate lõpus, mil Tõnis näitas meile vapustavaid pilte oma rikkalikust raamatukogust ning tutvustas vaimustunud kuulajatele nii ida kui lääne esoteerilisi õpetusi, märke ja sümboleid. Vaimsetest traditsioonidest paelus mind kõige enam Tiibeti budism, sest budistlik maailmavaade ja väärtushinnangud on alati resoneerunud mu sisemise tõetunnetusega. Tahtsin sellel rajal edasi liikuda ning asusin seepärast õppima ajalugu, et keskenduda Tartu Ülikoolis budismi uurimisele, mis neil aastatel, vaatamata nõukogude aja piirangutele, tänu karismaatilisele Aasia ajaloo õppejõule Linnart Mällile juba võimalikuks osutus. Uurisin budistliku pühaku Milarepa elu ning sain tegelikult üsna sügava kontakti võimsa õpetusliiniga, kuhu see 12. sajandil elanud Tiibeti laulik ja erakust joogi kuulus – eelkõige Chögyam Trungpa raamatute kaudu, mis tol ajal ingliskeelsetena minu ellu jõudsid. Kuna ma aga praktiseerida ei osanud, jäid arusaamised neist õpetustest algul üsna pinnapealseks. Siiski oli mu taotlus vaimselt kasvada, avarduda ja edasi liikuda väga siiras. 

Foto: Riina Grethiel. Väike Taevaskoda – Neitsi koobas

Palun jaga oma sisemise avardumise lugu.

Ühel hetkel, 90ndate lõpupoole, toimus mu elus plahvatuslik sündmus, mis määras mu edasise teekonna. Nimelt sain täiesti ootamatult ja ilma igasuguse ettevalmistuseta otsekui valgusega ülevalatud. See oli väga võimas energeetiline sündmus, kus leidsin end korraga ääretult kauni ja kiirgava valgusekose all, mis tulvas ülalt alla ning avas mu südame täielikult. Tundsin jumalikku armastust, mis oli kõikehõlmav ja kõikjale ulatuv. See kogemus ei jäänud aga ühekordseks elamuseks, vaid õppisin üsna kiiresti seda uuesti esile kutsuma, millega kaasnes spontaanne mediteerima õppimine. Ma lihtsalt läksin kanaliks olemise seisundisse, valgusekose alla, kus mu süda oli avatud ning kiirgas välja valgust ja armastust kõikidesse suundadesse. Siit sai alguse igapäevane meditatsioonipraktika, mida vaimne maailm mulle esialgu ilma ühegi vahendajata õpetas. Sellest on nüüd möödas umbes 20 aastat. Mõni aeg hiljem sattusin ka valguskeha informatsiooni peale ning kanaliks olemise kogemusele lisandus väljapoole avardumine ja enda ümber võimsa valgusvälja loomine, mis hakkas väga konkreetselt mu elu muutma ja mõjutama. Aastal 2001 saabus Eestisse üks vaimne õpetaja, Franz Winkler, kes oli saanud vaimselt maailmalt väga tugeva sõnumi, et tal on vaja tulla just Eestisse. Olles õppinud „Elulille iidse saladuse” autori Drunvalo Melchizedeki juures, õpetas ta nüüd ise valguskeha aktiveerimise praktikat. Mer-Ka-Ba meditatsioon on väga eriline tehnika, mis võimaldab teatud kujustamiste ja hingamiste abiga luua enda ümber puhast mandalaruumi oma kõrgeima olemuse ankurdamiseks. Minu puhul avas valguskeha kogemus aga ukse mitmete budistlike meditatsioonitehnikate juurde, millele olen oma edasisel teekonnal kõige enam tuginenud. 

Franz jutustas ka, et oli ühes varasemases kehastuses ristisõdija ning et selle karma lunastamiseks sai ta ülesandeks tuua Eestimaale tagasi õige energeetiline impulss, mis aitaks meie rahva sisemisel mälul ärgata. Nimelt hävitati 13. sajandil toimunud ristisõja käigus Eestimaa muistne pärand ning see on põhjustanud meie rahvale vaimset juurtetust. See probleem kajastub tugeva sümbolina meie eeposes, kus Kalevipoeg sureb just jalgade mahalõikamise tagajärjel. Neist ja teistest teemadest on pikemalt juttu minu uues raamatus „Ürgilm, haldjad, jumalannad ja esivanemad”.

Mis inspireeris sind seda raamatut kirjutama ning millist sõnumit oled tahtnud edastada? 

Inspiratsioon selle raamatu kirjutamiseks tuli eelkõige muistsetelt Esivanematelt, kellega sain väga võimsa kontakti, kui viimastel aastatel oma eestiteemalisi seminare läbi viisin. Olen ikka soovinud taastada meie vaimseid juuri ning seda raamatut kirjutama asudes oli mu peamiseks taotluseks luua toimiv sild kauges minevikus elanud vabade, tarkade ja armastavate Esivanemate ning tänapäeva inimeste vahele, nii et minevikust tulev toetus võiks jõuda praeguse põlvkonnani ja suunduda edasi tulevikku. Kuna olen uurinud ja praktiseerinud mitmete traditsioonide esoteerilisi õpetusi ja valgustumisele viivaid meetodeid, on saanud selgeks, et ka meie rahvalaulud ja geomeetrilised kirjad on katked väga sügavatest meditatsiooniprotsessidest. Need sarnanevad paljuski Indias, Hiinas ja Tiibetis tuntud jumaluse- või sümbolijooga praktikatega, mis võimaldavad ületada polaarsust ning kogeda maailma ühtse harmoonilise tervikuna. Selle raamatuga üritan näidata, et meie rahva vaimne meelelaad resoneerub kõige enam Kaug-Idast pärit õpetustega, nagu budism ja taoism, kus üheks oluliseks eesmärgiks on mateeria vaimsustamine ning vastandumistel põhineva maailmavaate ületamine, et kogeda rahu ja harmooniat siin ja praegu. Selleks et lahustada viimastel sajanditel meie kollektiivsesse teadvusesse ankurdunud Maa ja naisenergia demoniseerimist, proovin taastada ka mälestust meie aladel kunagi õitsenud, kuid mahavaikitud jumalannakultuurist, samuti oma arusaamu Suurest Jumalannast – õigemini kolmikjumalannast –, keda minu tunnetuse järgi siinkandis kunagi sügavalt austati. 

Joonistus: Helga Johanna Leppoja. Kolmikjumalanna – Linda, Salme ja Ann

Sa oled hariduselt ajaloolane, kuid sinu esitatud ideed erinevad tavaarusaamadest meie ajaloo kohta. Kuidas sa tõestad jumalannakultuuri olemasolu meie aladel? 

Ajalugu on alati subjektiivne nägemus minevikust – isegi kui toetutakse ümberlükkamatutele faktidele. Nimelt tõlgendame oma reaalsust ikka vastavalt sellele, milline on meie meeleseisund. Seetõttu saab ka faktidest teha väga paljusid erinevaid järeldusi. Oma nägemusi esitades toetun ma tegelikult ka faktidele, kuid mitte ainult. Peamine meetod, mida olen kasutanud, on meie muinaspärandisse – geomeetrilistesse mustritesse ja rahvaluulesse – jäetud sümbolite tõlgendamine meditatiivses teadvuseseisundis. Olen avastanud, et meditatsiooni abil puhastunud meeleseisundis võib saada nähtavaks miski, mis on tavaarusaamade tasandil täielikult varjatud. 

Kuid ka need, kes otsivad toetust faktidest, võivad leida jälgi meie alade jumalannakultuurist – näiteks Bremeni Adama kroonikast. Nimelt jutustab see 11. sajandil elanud saksa kroonik müstilisest Naistemaast ehk Terra Feminarumist, mis olevat asunud kusagil Läänemere kallastel. Terra Feminarumis olid naised väga suure au sees ning kroonik kirjeldab neid kui taltsutamatuid ja vägevaid amatsoone. Hilisemad uurijad on paigutanud selle poolmütoloogilise maa Naissaarele, kuid tegelikkuses võis nimetatud territoorium olla märksa ulatuslikum. Bremeni Adam räägib ka aestidest, kes kummardasid linde ja lohesid ning kes elasid saarel, mis asunud Naistemaale väga lähedal. Fakt on see, et jälgi nii lindudest, lohedest kui vägevatest naistest leidub meie müütides, geomeetrilistes mustrites ja lauludes piisavalt, et 1000 aastat tagasi elanud krooniku jutust tõetera üles leida. Ka energiatasandil on need kohalolekud tänaseni tuntavad ning selles raamatus käsitlengi nimetatud teemasid üsna põhjalikult. 

Kellele see raamat mõeldud on? 

See raamat on mõeldud kõigile huvilistele – kõigile neile, kellele läheb korda meie vanem pärand. Kuid olles kirjutatud vaimse praktiseerija seisukohast, leiavad sellest ehk kõige enam tuge need, kes samuti vaimsel teel kulgevad. Nimelt olen täiesti veendunud, et sõltumata traditsioonist või õpetusest, mida keegi järgib, on igale vaimsel teel olijale tähtis, et ta juured ankurduksid sellele maale ja sellesse kultuuri, kus ta on sündinud. Meie probleem seisneb aga selles, et Eesti alade muistne vaimukultuur on välisest maailmast täielikult hävitatud. Siiski on see energiatasandil alles ning säilinud kodeeritult, sest on talletatud sümbolitesse – visuaalsetesse ja sõnalistesse kujunditesse meie rahvaloomingus. Kummalisel kombel avaneb selliste sümbolite tähendus meele lõpmatus ruumis, ürgilmas ehk Suures Tühjuses, mida budistid tõevallaks ehk dharmadhatu'ks nimetavad. Budistide jaoks ei ole tõde mingi kivistunud vorm, vaid kirjeldamatu kohalolek, mis ei hävine kunagi, ehkki muudab pidevalt oma välist avaldumiskuju ning võib ka kujutult kogetav olla. Kuid teatud sümbolid, mis on tõeenergias loodud, võivad toimida kui väravad avardunud teadvuseseisundite juurde. See on müsteerium, mida on raske kirjeldada, ehkki seda on võimalik kogeda. Igal juhul rikastab ürgilma ehk tõevallaga kontakti saamine meie elu mõõtmatult – sõltumata sellest, milline on meie maailmavaade. Ürgilmas on ruumi paljudele loomingulistele nägemustele ja tõlgendustele reaalsusest. Sealt kerkib esile hulgaliselt erinevaid ja unikaalseid nägemuspilte, millest võib kokku moodustuda kollektiivne tervikpilt, omamoodi mandala, kus erisused üksnes täiendavad üksteist. Seega usun, et mu raamatu peamiseks eesmärgiks ei ole mitte lõplikke tõdesid pakkuda, vaid inspireerida lugejaid nende endi sisemise tõega kontakti saama ning end sellest lähtuvalt loominguliselt väljendama. Olen veendunud, et just see on võti tõelise vabaduse ja hingerahu juurde. 

Intervjueeris Krista Maldur

Arvutigraafika kujundus: Riina Grethiel. Allika südame mandala