Polüamooria ehk suhe mitme inimesega – kas ja millisel juhul see toimib?

Belgia-Ameerika psühhoterapeudi, raamatu „Erootiline intelligentsus. Kuidas säilitada kirge argielus“ autori Esther Pereli väitel on üks rootsi filosoof öelnud järgmised sõnad: „Monogaamia eksisteerib ainult reaalsuses, see ei eksisteeri sinu mälestustes ja see ei eksisteeri sinu fantaasiates.“

„Polüamooria“ ühendab endas kaks sõna: poly, mis tähendab kreeka keeles mitu või palju, ja amor – ladina keeles armastus. Lühidalt öeldes on see praktika, kus romantilises suhtes on korraga rohkem kui kaks inimest, kõik osapooled on olukorrast teadlikud ja sellega nõus.

Väidetavalt ilmus sõna „polüamooria“ esimest korda avalikkuse ette aastal 1990 Green Egg Magazine’i artiklis „A Bouqet of Lovers“ („Bukett armastajaid“). Selle autoriks oli uuspaganluse ja polüamooria eestkõneleja Morning Glory Zell-Ravenheart. Oxfordi inglise keele sõnaraamatusse jõudsid terminid „polyamory“, „polyamorous“ ja „polyamorist“ aastal 2006. Eesti õigekeelsussõnaraamatus või Eesti Keele Instituudi lehekülgedel neid termineid veel ei eksisteeri.

Polüamooria vs polügaamia

Kuna erinevaid „polüsid“ on mitmeid (polügaamia, polüandria, polügüünia ja nüüd siis polüamooria), on segadus kerge tekkima. Kindlasti ei tohiks tõmmata võrdusmärki polüamooria ja polügaamia vahele. Polügaamia on mitmikabielu, mis on tänapäeval paljudes maades keelatud. Polügaamiat seostatakse eelkõige patriarhaalsete ühiskondadega ja ajalooliselt on sellega tihti kaasas käinud seksuaalne väärkohtlemine. Sageli kasutatakse sõna „polügaamia“ mitmenaisepidamise kohta. See ei ole tegelikult päris õige, sest polügaamial on kaks alaliiki: polügüünia (mitmenaisepidamine) ja polüandria (mitme MEHE pidamine – harvaesinev nähtus, ent siiski olemas). Polüamooria on aga avatud suhte vorm, milles rohkem kui kaks inimest on omal vabal valikul üksteisega romantiliselt ja seksuaalselt seotud.

Polüamooriat on nimetatud ka eetiliseks mittemonogaamiaks, mis peaks olema justkui vastuvõetavamaks alternatiiviks lihtlabase petmisega kaasas käivale salatsemisele ja varjamisele. Vahe polüamoorse suhte ja tavalise truudusetuse vahel seisneb selles, et polüamoorne suhe on eelnevalt kokku lepitud ning osapooled on andnud selleks oma nõusoleku. Ent kas see kõik on ikka nii lihtne?

Kas polüamoorne suhe saab ka päriselt toimida?

Esther Perel: „Inimeste põhivajadused – vajadus armastada, olla armastatud, olla ühenduses teiste inimestega – ei muutu kunagi, muutuvad vaid väljendusvahendid, suhete vormid, institutsioonid. Inimene ei ole looduslikult, bioloogiliselt ega evolutsiooniliselt loodud monogaamseks. Monogaamia on praktika, see on valik. Ma ei usu, et meil on tänapäeval rohkem soove või ihalusi kui varasematel põlvkondadel, lihtsalt tunneme, et meil on rohkem õigust oma soove rahuldada.“ Millal aga muutub isiklike soovide rahuldamine egoistlikuks?

Tutvusin sel suvel tööalaselt ühe Maroko noormehega, kellel, nagu selgus, on polüamoorne suhe. Esialgu jäi noormehe jutust mulje, et see on tema jaoks täiesti normaalne asi. Liigub ju viimasel ajal terve maailm uute, ebatraditsiooniliste või koguni seniavastamata trendide suunas. Selle noormehe tüdruksõber oli ühel kenal päeval helistanud ja teatanud, et ta armastab nüüd teist meest ka ja ta oleks õnnelik, kui nad saaksid jätkata polüamoorses suhtes. Selleks hetkeks olid nad mu tuttavaga koos olnud viis aastat. Esimesest ehmatusest toibunult otsustas mu tuttav olukorraga leppida, sest ei tahtnud oma neiut kaotada. „Kui sa naist tõeliselt armastad, siis aktsepteerid, et tal on keegi teine,“ oli tema argument, kui ma küsisin, miks ta sellise asjaga nõus oli. „Ja samas ei ole mu partner kirjutanud mulle kunagi niisugust tundelist armastusluulet, nagu ta siis tegema hakkas, kui meie suhtesse tuli kolmas inimene veel,“ lisas ta juurde. Kui me aga veidi pikemalt vestlesime, koorus välja, et tegelikult ei ole kõik sugugi nii roosiline. Noormees kasutas väljendeid nagu „mul ei olnud teist valikut“ ja „ma olin sunnitud“. See pani mind mõtlema – kui sa leiad, et sul ei ole muud valikut, kui leppida faktiga, et suhtesse astub kolmas inimene, kas ei ole siis pigem tegemist kokkulepitud petmisega? Või õigemini pealesunnitud petmisega?

Polüamoorsetest suhetest (iseasi, kas neid nii nimetatakse) on mitmeid filme, dokumentaale, raamatuid, sarju jne. Esimesena tulevad pähe näiteks sellised raamatu/seriaali tegelased nagu Josiah ja Keziah Beardsely sarjast „Võõramaalane“ („Outlander“) – kaksikvennad, kes elavad koos ühe ja sama naisega ning saavad temaga lapsi. Kumma venna oma üks või teine laps on, ei tea keegi. Samuti meenub 2010. aastast pärit film „Kolm“ („Three“), milles abielupaaril tekib eraldiseisvalt suhe sama biseksuaalse mehega või 1994. aasta film „Kolmekas“ („Threesome“). Samuti Woody Alleni „Vicky Christina Barcelona“.

Ka Eesti glamuurimaastikul ei ole teema päris tundmatu. Üks kurioossemaid lugusid käis Kroonika veergudelt läbi aastal 1999. Modelliärinaine Beatrice jagas sel perioodil korterit kahe mehega, olles tagatipuks ka mõlemaga abielus – ühega ilmalikult, teisega kiriklikult laulatatult. Kroonikas ilmus pikk artikkel, mis rääkis sellest, kuidas niisuguse elukorralduseni jõuti ja kuidas mehed omavahel läbi saavad. Intervjuud ilmestas palju furoori tekitanud fotoseeria Beatrice’ist kahe mehega voodis.

Paraku on tavelus raske leida inimesi, kes tunnistaksid oma polüamoorset suhet või enamgi veel – sooviksid sellest rääkida. Miks? Sellele ei ole kindlat vastust. Võimalik, et peljatakse ühiskondlikku arvamust või ei soovita lihtsalt oma ebatraditsioonilist elukorraldust afišeerida. Ometi kohtavat tutvumisportaalides üha rohkem inimesi, kes on märkinud oma profiili kõrvale „polyamorous“. Seegi näib olevat uus trend, uus viis, kuidas ennast määratleda. Olgu see määratlus siis enda kui indiviidi kohta või ilmestamaks oma suhtestaatust. Ehk on mingil määral tegemist ka moeröögatusega. Vahepeal oli ju väga populaarne märkida oma suhtestaatuse juurde „it’s complicated“. Nüüd on uueks trendiks siis „polyamorous“.

Milline on polüamoorne suhe?

Tõelises polüamoorses suhtes peetakse väga oluliseks omavahelist kommunikatsiooni. Osapoolte vahel lepitakse kokku piirid ja reeglid, kuidas ühes või teises olukorras käituda. Räägitakse üksteisele avameelselt oma soovidest, ihadest, hirmudest. Kindlasti ei saa polüamoorses suhtes olevad inimesed olla liialt armukadedad või klammerduvad. Sellisel juhul asi lihtsalt ei toimiks. Polüamoorse suhte alustalad on usaldus, ausus ja võrdsus. Elukorraldus võib olla erinev – suhtes võivad olla (tavapäraselt) kolm või neli inimest, on võimalik, et kõik nad elavad eraldi, või elavad kaks inimest koos ja kolmas/neljas on n-ö külalised. Samas ei ole välistatud ka ühine polüamoorne kooselu.

Olgugi, et Eestis ei ole polüamoorsed suhted nii laialt levinud, on sellest väidetavalt saamas tõusev trend mujal maailmas. Aastal 2017 ilmus ajalehes Helsingin Sanomat artikkel, milles räägiti sellest, kuidas Soomes on üha levinum suhtetüüp, kus ühel mehel või naisel on korraga mitu suhet. Sihtasutuse Sexpo juhi Tommi Paalaneni sõnul on lääne kultuuriruumile siiani olnud omane sarimonogaamia – suhted vahelduvad ja enne järgmisse suhtesse sisenemist tehakse eelmisega lõpparve. Pealtnäha ollakse abielus ühe inimesega, aga selle taustal on palju petmisi ja mahajätmisi. Polüamooria peaks pakkuma eetilisema alternatiivi. Ent kas ei või seegi olla vaid kattevari või vabandus iseenda ees?

„Kallis, kas me võiks proovida polüamoorset suhet?“

Minuni jõudis lugu ühest abielupaarist, kus naine oli oma pikaajalisele partnerile teinud ettepaneku suhte värskendamise huvides proovida avatud kooselu – mõlemal poolel oleks õigus leida endale väljaspool abielu veel keegi. Mees oli esialgu skeptiline, aga soostus naise poolt välja pakutud ideed katsetama. Kummalisel kombel leidis naine endale ülikiiresti partneri. See tekitas paratamatult küsimuse, kas ei olnud teine mees juba varem mingil kujul pildil ja jutt abielu värskendamisest lihtsalt ettekääne. Kogu lugu lõppes loomulikult sellega, et abielu lahutati ja naine jäi kokku oma uue partneriga.

Ehk ei ole see parim näide polüamoorsest suhtest, sest teatavasti on tõelises polüamoorses suhtes esikohal ausus ja austus. Antud näide tekitab pigem küsimuse, kas poleks naise poolt olnud mõistlikum tunnistada avameelselt: ma ei ole sinuga enam õnnelik, lähme lahku. Selle asemel, et loota, et ette kokku lepitud truudusetus rehabiliteerib ta abikaasa silmis.

Kindlasti on olemas inimesi, kes on tavapärasest vähem armukadedad, mõtteviisilt rohkem paindlikud ja altimad proovima mittetraditsioonilist elukorraldust. Paraku tundub, et minu tutvusringkonnas selliseid inimesi ei leidu, sest sotsiaalmeedias välja hõigatud küsimusele, kas keegi tunneb kedagi, kes oleks toimivas polüamoorses suhtes, tulid vaid üksikud vastused ja needki andsid pigem kaudset infot. Väheste näidete põhjal, mida mul õnnestus koguda, saan järeldada, et tavaliselt teeb ettepaneku alustada polüamoorset suhet üks partneritest. Teisel paarilisel on valida, kas olla sellega nõus või mitte. Seega küsimus jääb õhku: kas pole paljudel juhtudel polüamooria midagi muud kui pealesunnitud petmine?

• Sisuturundus

PREMIO kontseptsioon – missioon sinu tuleviku tervise nimel

• Sisuturundus

Kuidas kujundada uusi kasulikke harjumusi ja olla terve?