Reklaam sulgub sekundi pärast

Anu blogi: läbi raskuste tantsu poole

Coca-Cola tantsublogija Anu järgmine postitus tema treeningutest DanceActis on täis mõtteid ja emotsioone.

Kõik päevad pole vennad ja usun, et iga lugeja võib siinkohal lugematul hulgal erinevaid näiteid tuua, kuidas ühel päeval õnnestub kõik ilma suurema pingutuseta, ent sellele järgneva päeva veedaks suurima heameelega pigem koduses voodis, tekk silmini ja isegi varvast ei poetaks teki ääre alt.

Coca-Cola tantsublogija Anu järgmine postitus tema treeningutest DanceActis on täis mõtteid ja emotsioone.

Kõik päevad pole vennad ja usun, et iga lugeja võib siinkohal lugematul hulgal erinevaid näiteid tuua, kuidas ühel päeval õnnestub kõik ilma suurema pingutuseta, ent sellele järgneva päeva veedaks suurima heameelega pigem koduses voodis, tekk silmini ja isegi varvast ei poetaks teki ääre alt.

Nii võibki mõne päeva lugeda selliseks, kus seatud eesmärgid jäävad pigem „valgusaastate” kaugusele, samas sellele järgnev on täiesti vastand eelnevale ning kõik on  täpselt õigel ajal õiges kohas. On paremad ja halvemad päevad, ent raskuste kiuste ei tasu pead norgu lasta ehk seekordne postitus võtab suurepäraselt kokku mu viimase kahe nädala mõtted ning emotsioonid trenni eel, trennisaalis ja kodus.

Et tantsimisest on saanud üks lahutamatu osa mu igapäevast, sai seekord taas kinnitust tõsiasi - alustamaks nädalat korraliku energiadoosi või siis -noosiga, pole vaja muud, kui seada sammud bailatino'sse. Järgi testitud ja toimib 100%! Eelnevas postituses küll kirjutasin, et  ajapuudusel nii tihti, kui sooviks, paraku bailatino'sse ei jõua, ent üle pika aja oli hea meel endale meelde tuletada, kuidas üks vana hea salsa suudab värskendada nii keha kui ka vaimu. See muidugi ei tähenda, et tunnist tundi sammukombinatsioon kogu aeg sama oleks, hoopis vastupidi - alati lisandub midagi uut juurde, ent põhisammud jäävad ning see tunne, mis salsat tantsides tekib, on just see nn vana hea.

Kui aga tulla nende sammude juurde tagasi, siis mäluvärskendus trenni alguses tekitas hetkelise kohmetustunde, sest avastasin, et  sammud olid kohati meelest läinud ja treeneri valvas pilk pani sellele oskamatusele vaatamata pingutama, kes ikka tahab eksida ja seda veel treeneri silme all, kuigi tean, et eksimused õpetavad ning rajavad teed enesearengu maksimaalseks väljendumiseks. Aga selline ma kord olen: tahan teada, kuidas asjad toimivad, ning eriti hea, kui kõik kohe välja tuleks ja tantsimine pole siin mingi erand.

Õnneks on Elisabethi trennid just sellised, kus juhul, kui ka alguses ei oska, siis ei lähe kaua, mil sammud justkui iseenesest selgeks saavad. Eriti meeldib aga just see, et alguses proovime sammukombinatsioonid mõned korrad läbi ja pärast seda järgneb õpitu järjestikune kordamine muusikasse, mis heas mõttes suunab mõtted tantsurõõmule ja muusikatunnetusele, eriti aga parendab oskust jätkata liikumist ka siis, kui mõni juurde õpitud tantsukombinatsioon peaks ununema.

Et bailatino ei võrdu ainult salsa või sambaga, vaid on ka palju teisi väga ägedaid stiile, nagu nt üks mu lemmikuid džaiv või siis pasodoobel ja seda nimistut võiks siin jätkata veel pikalt, tegin seekord tutvust eriti energilise merengue’ga. Pealtnäha tundub hästi lihtne ja tegelikkuses ei olegi tants raske, aga trennijärgne mõnus rammestus kehas on see, mis paneb tundma, et vot see oli küte. Seekord oli nii, et sombune ilm ja vihmasadu lisasid trennile plusspunkte juurde, sest ilmselgelt aitas tol õhtul tantsitud merengue halli päeva küllaldaselt särtsu tuua.
Ka bailatino trennis esineb olukordi, kus sammukombinatsioonid kohe ei õnnestu ja tekib oskamatuse tunne, ent siinkohal on alati abiks igapäevasest liikumisest temperamentsema muusika saadetavad rütmiimpulsid meie ajusse, mis mõjuvad energiliselt, haaravad sind kaasa ja sammud tulevad nagu eelnevaltki nimetatud - iseenesest. Ja kui sammud ka esimesel korral ei tule, siis põhisammude harjutamine kas trennis või siis kodus, teevad meistriks.

Ja vaatamata sellele, et tahan saada ladina tantsudes meistriks, et omandada see õhulisus ja kergus ning uskumatult kirglik liikumine, tunnen, et endiselt on mulle suur väljakutse jazz'i trenn, sest tundub uskumatu, kuidas üks stiil võib endas kätkeda nii palju õnnestumist ja samas läbikukkumist,  ning mis peamine, kunagi ei tea, kuidas sul trennis erinevad harjutused välja tulevad. Siit omakorda koorub nii palju erinevaid emotsioone, mis sütitavad suure pühendumise ning kirega edasi tantsima. Ja allaandmisest ei saa siinkohal juttugi olla, sest tunned, et arenguruum on meeletu ja seda kõike ka siis, kui mõni trenn peaks sõna otseses mõttes aia taha minema.


Kui siiamaani olen alati pigem rahuloluga trennist lahkunud, siis seekord läks teisiti. Nüüd tuligi mängu see päev, kus parema meelega teki silmini tõmbaks ja lihtsalt oleks. Trenni minnes oli kõik justkui tavaline: mõtted veel kooriproovis ja eelnenud tööpäeval, kõht oli natuke tühi, aga sõin kiirelt enne trenni ja kõik oli justkui korras. Trenn algas ka tavapäraste soojendusharjutustega ja mida aeg edasi, tundsin, et kõik ei ole hästi. Ühtäkki polnud enam tasakaal see, mis tavaliselt, ja pea hakkas ringi käima. Samuti andis ka hüppeliiges tunda ning lõppkokkuvõttes tuli mul suure peapöörituse peale vahepeal kõrvalt vaadata ning trennikaaslaseid jälgida. Maksimumi andmisest oli seekord asi kaugel, aga õnneks trenni lõpuks tundsin end palju paremini. Tagantjärgi arutledes olin ehk veidi üleväsinud või lihtsalt polnud minu päev. See-eest järgmises trennis, mis toimus paar päeva hiljem, tantsisin kui kala vees. Tundsin, et enesetunne ei saaks enam paremaks minna ning ka harjutused tulid tavapärasest paremini välja. Seega teen siit omad järeldused ja püüan edaspidi trennisaalis ainult tantsimisele mõelda ja kui ikka enesetunne kehv, siis jään koju. Aga tunnistan, et pole midagi paremat, kui tunda seda mõnusat trennijärgset rammestust kehas ning teada, et olen end taas tantsualaselt rikastanud!