Anu DanceActi suursuguse tantsušõu emotsioonid! VIDEO

Anu DanceActi suursuguse tantsušõu emotsioonid! VIDEO

Pühad peetud, uusaastalubadused antud ning paras aeg uute sihtide seadmiseks ongi käes. Enne, kui jõuan uute mõtete ja ideedega päevavalgele tulla, vajab eelmise aasta suur emotsioonide virrvarr likvideerimist. Nimelt jäi viimases postituses õhku ootusärevus eelseisva tantsušõu ees, seega ei pääse ma seekord üle ega ümber jõulude eel aset leidnud suursugusest DanceAct Practise Night Christmas Showcase’st.

Pühad peetud, uusaastalubadused antud ning paras aeg uute sihtide seadmiseks ongi käes. Enne, kui jõuan uute mõtete ja ideedega päevavalgele tulla, vajab eelmise aasta suur emotsioonide virrvarr likvideerimist. Nimelt jäi viimases postituses õhku ootusärevus eelseisva tantsušõu ees, seega ei pääse ma seekord üle ega ümber jõulude eel aset leidnud suursugusest DanceAct Practise Night Christmas Showcase’st.

Maagiline šõu leidis aset 21. detsembril Salme kultuurikeskuses ning tagasi vaadates võin kinnitada, et tegu oli eelmise aasta ühe uskumatuma õhtu ning võimsama emotsiooniga. Võiks isegi öelda, et terve päev oli nagu ilus unelm, mis hommikust õhtuni tantsu täis: alates ettevalmistusest ja lõunasest trennist kuni lavaproovi ja kahe õhtuse väljamüüdud šõuni välja.
Alguses vaevas mind väikestlaadi kartus niivõrd sisuka päeva ees, sest vaatamata iganädalastele trennidele, mis selleks hetkeks seljataha olid jäänud, tundus füüsis nõrk. Õigem oleks isegi öelda, et olin esimest korda enda õnnestumises ebakindel. Alati tahaks ju paremini ja kõrgemale ning kaugemale!

Lisaks puges eelmisel õhtul hinge väike kõhklus ning pea täitus küsimustega nagu, mis saab, kui mul ei jagu šõuõhtuks enam energiat ning tanstusammud lähevad laval sassi? Kui arvestada, et oman praktiliselt olematut varasemat kokkupuudet tantsimise vallas, siis olid küsimused ja kõhklused õigustatud. Ent vastus saabus juba järgmisel päeval kui välk selgest taevast ning sel hetkel polnud enam aega muretsemiseks: tuli end kokku võtta, jõuvarud arukalt terve päeva peale ära jaotada, minna lavale ja tantsida ennastunustavalt, võimalikult suurelt ja südamest.

Tavaliselt kuulun pigem selle inimtüübi esindajate hulka, kes on harjunud ilma suurema ettevalmistuseta igapäevastesse väljakutsetesse sukelduma ning koheselt endast maksimumi andma, pärast võidujoovastuses saavutatu üle rõõmustades. Seekordne kogemus aga õpetas, et tuleb näha vaeva, osata end õigel ajal jaotada ning otsustavatel hetkedel uuesti kokku võtta. Ja lõpptulem oli seda vaeva väärt.
Õnneks või õnnetuseks tuli ka ootamatusi esinemise ajal ette, ehk nagu öeldakse – tegijal juhtub. Ja nii tabas mind esimese šõu ajal lavale minnes väike ehmatus. Kui lavaproovis sai selgeks, et tantsusussid tuleb tugeva hõõrdumise tõttu backstage’i jätta ning sokkides tantsida, unustasin mina otseloomulikult sussid jalga. Nüüd enam polnud tagasiteed, tuli minna ning väljuda olukorrast võitjana. Tulemuseks kogu eelnevalt läbiproovitud strateegia ümber kalkuleerimine ja kava saigi tantsitud.

Tunnistan, et kumbagi etendust saali vaatama ei jõudnud, sest ettevalmistus ja viimased pingutused enne lavale minekut röövisid kogu vahepealse aja. See-eest rullus mu ees tantsušõudega kaasaskäiv lavatagune melu justkui punane vaip lahti. Esinejaid oli palju: treppidel ootasid juba järgmised tantsijad oma järjekorda, koridorides võis näha veel viimseid liigutusi lihvivaid tantsijaid ning oli kuulda naeru, rõõmujoovastust ning juubeldamist. Siinkohal ei saa mainimata jätta ka neid kostüüme, millega iga tantsugrupp oli end kaunistanud.
Kui tekib küsimus, kas prošektorivalguse närv tuli pärast kõiki neid kõhklusi sisse, saan uhkusega öelda ei. See oli just see õige aeg ja koht mu jaoks, kus olla ja end hästi tunda. Vaatamata sellele, et meie kava sai väga kiiresti läbi ja kohe pärast contemporary jazzi jätkus šõu juba järgmise tantsugrupiga, oli rahulolu tantsimisest maksimaalne. Pärast esimest šõud tundsin, et vot nüüd ma ületasin ennast, siis hilisemal esinemisel oli enesetunne veelgi uskumatum. Eks liikumise ja liigutuste osas saaks kindlasti paljuski parendusi teha, ent sel hetkel andsin endast maksimumi ja see loeb. Iga õnnestumine ja ebaõnnestumine on õppetund, millest järeldusi teha ning edasistes katsumustes kasu lõigata.

Nüüd, mil jõuluetenduse järgne puhkus on läbi, olen taas trennisaalis tagasi ja motivatsiooni tekib iga trenniga üha juurde, sest nii palju on liikumist ja koreograafiat, mida käsnana endasse imeda. Sellest, millega selleaastased esimesed bailatino– ning jazzitrennid mind üllatasid, saab lugeda juba järgmisest postitusest.

Coca-Cola tantsublogija Anu