Anu tantsublogi: esimene suur esinemine on ukse ees ja emotsioonid laes

Anu tantsublogi: esimene suur esinemine on ukse ees ja emotsioonid laes

Nädalad tantsurindel mööduvad uskumatu kiirusega ja juba sel laupäeval on aeg hubasest trennisaalist prožektorite valgusesse astuda ehk tulemas on DanceAct’i traditsiooniline Practice Night Showcase.

Nädalad tantsurindel mööduvad uskumatu kiirusega ja juba sel laupäeval on aeg hubasest trennisaalist prožektorite valgusesse astuda ehk tulemas on DanceAct’i traditsiooniline Practice Night Showcase.

Kaks korda aastas, vastavalt jõulude eel detsembris ja kevadel maikuus, leiab aset suur hooaja lõpukontsert, kus kõik tantsustiilid jõuavad sügis- ja kevadsessioonil õpituga Salme kultuurikeskuse lavalaudadele. See on üritus, kus õhus on põnevus ja ärevus, laval näeb viimseni lihvitud tantsunumbreid ja muidugi ei puudu siinkohal uhked kostüümid, elekter, sära ning glamuur. See on võimalus ka kõige tavalisemal tantsuhuvilisel astuda üheks õhtuks suure algustähega Tantsija kingadesse ja kogeda seda emotsiooni, mida professionaalne tantsija prožektorite valguses tunneb.

Selleks aga, et jõuda eelnevalt mainitud glamuuri ja enese proovilepanekuni, on siiski vaja teha trennides tööd ja näha meeletult vaeva. Ega niisama ei räägita, et meistriks saamise saladus on selle kõige nimel nähtud vaev ja loomulikku annet on lõpptulemis vaid mõni üksik protsent.
Ja nüüd, mil Practice Night on kohe ukse ees, on seda tööd eriti palju. Eks väike närv tuleb ka juba sisse ja seetõttu ei piisa enam pelgalt trennisaalist, vaid tuleb ka kodused neli seina ning põrand appi võtta. Õnneks motivatsiooni üle kurta ei saa, sest seda jagub ka koduseinte vahele. Võiks ju mõelda, et olles ise oma otsuste peremees, saab kergemalt läbi, aga ei. Allahindlus oleks siinkohal enesepete ning mu eesmärgiks on koreograafia selgeks saada ja oskuslikult ning täie power’iga ette kanda, mitte samme kuidagi ja lihtsalt ära tantsida.

Et mitte liialt üle pingutada, tantsualaselt läbi põleda ning lihtsalt ühest trennist teise joosta (DanceActis on ju nii palju põnevaid trenne), otsustasin, et jään aasta lõpuni truuks kahele stiilile – bailatino’le ja jazz’ile ning seda kõike ikka põhjusel, et kui antud stiilide kaudu juba õige tantsutunnetuse kätte saan, siis jõuan edaspidi ka ülejäänud trennidega rohkem tutvust teha. Mitte, et see kohustuslik oleks, aga mitmekülgsuse ning enesearenduse eesmärgil annaksid oskused erinevate stiilide valdkondadest palju juurde küll.

Ja nii ma siis meenutan heldimusega oktoobris alustatud balletitunde, mille jaoks mul enam aega paraku ei jagu. Sellegipoolest tunnistan, et need üksikud trennid, mis ma balletis sain käia, jätsid kustumatu mulje. Ajapuudusel pidin karmid otsused vastu võtma ja oma soovid ning eesmärgid ümber hindama. Loodan siiski, et ma kauaks balletile võõraks ei jää ning õige pea saan taas selle stiili juurde tagasi pöörduda. Niikaua aga tuleb end veel viimasteks pingutusteks kokku võtta ja jazz’i ning bailatino trennides maksimum anda, sest vaid loetud päevad on jäänud …

Sellest, kuidas esinemine läks ning millised emotsioonid mind pärast Practice Night’i valdasid, saab lugeda juba järgmisest postitusest. Seniks aga tantsimisteni ja näeme laupäeval Salme kultuurikeskuses!