Coca-Cola tantsublogi: Anu esimene balletitund DanceActis

Coca-Cola tantsublogi: Anu esimene balletitund DanceActis

Märkamatult, justkui linnutiivul, on möödunud järjekordsed tantsurohked trenninädalad hubases DanceAct’is. Et eelmine nädal antud lubadused saaks täidetud ning varasemalt kirjeldatud eredad jazz–tantsu emotsioonid väärilise lisa, siis nüüd on järg jõudnud balleti ja bailatino kätte.

Märkamatult, justkui linnutiivul, on möödunud järjekordsed tantsurohked trenninädalad hubases DanceAct’is. Et eelmine nädal antud lubadused saaks täidetud ning varasemalt kirjeldatud eredad jazz-tantsu emotsioonid väärilise lisa, siis nüüd on järg jõudnud balleti ja bailatino kätte.

Raporteerin rahulolevalt, et hüppeliiges paraneb jõudsalt, enesetunne on jätkuvalt suurepärane ning rõõm tantsimisest sütitab üha suuremate eesmärkide poole. Milliste täpsemalt, saab lugeda juba järgnevatest postitustest. Seni aga saab lugeda mu praegustest mõtetest ja saavutustest tantsurindel lähemalt.

Juba aastaid olin unistanud balletis käimisest ning suur oli rõõm, kui lõpuks jõudsin ka tegudeni. Enne trennisaali jõudmist olin ootusärev, kas see on ikka minu jaoks ja kas ma pole ehk liiga vana? Siinkohal saan kinnitada, et ootamine tasus end ära ning kõik kahtlused-kõhklused olid asjatud, sest vanus pole määrav, vaid loeb tahe ning lisaks kõigele – esimene balletitund ei olnudki tehniliselt nii keeruline, kui eelnevalt olin kartnud. Etteruttavalt võiks isegi öelda, justkui varasematel teadmistel põhinev tunnikontroll.

Siinkohal mängis kindlasti suurt rolli eelnev 1,5-kuuline tantsukogemus jazz-trennist, ent see, et olin varasemalt balletis kasutusel oleva sõnavaraga enam-vähem kursis ning tehtavad harjutused erinevate variatsioonide ja/või mööndustega selgeks õppinud, ei andnud võimalust loorberitele puhkama jäämiseks. Tsiteerides contemporary jazz’i treenerit Kaarel Välit: „Kui tantsimine hakkab tunduma liiga lihtne, siis sa teed midagi valesti.” Ja eks tõsi ta ole, sest ainult trennis käies ja lihtsalt kuidagi kaasa tehes, võib küll olla emotsionaalselt tore, aga andes iga kord endast maksimumi, on võimalik saavutada veel rohkem ja tunda tõelist rahulolu.

Pärast trennides käimist olen hakanud rohkem jälgima, on õige kehahoiak ning maksimaalne pingutus ehk püüe anda endast rohkem, kui usud ja arvad end antud hetkel suuteline olevat. Ikka selleks, et saavutada maksimaalset tulemust ja areneda tantsualaselt.
Minu motogi on lihtne: “Kui midagi teha, siis teha seda võimalikult hästi ja suure pühendumisega, sest ainult nii saad tunda maksimaalset naudingut.” Ja kus on olemas nauding, seal liitub ka rõõm saavutatust. Balleti puhul meeldib mulle, et trenn leiab aset kohe pärast tööpäeva lõppu ning pakub lõõgastusmomendi kiirest argipäevast toibumiseks ja on justkui parajalt pingutusterohke soojendus õhtuseks jazz-trenniks. Lisaks saan suure muusikasõbrana nautida klassikalise muusika inspireerivat mõju.

Kui esimesele korrale kohaselt tegime enamik harjutustest käsipuu abil, siis järgmistes trennides saime end tõestada juba koreograafia rindel. Ei ole mitte midagi ülemõistuse keerulist, lihtsalt algajale pisut harjumatu, ent meelt ma ei heida, lõpuks tuleb välja nagunii.
Rääkides aga käsipuust, siis on see vajalik selleks, et sirutus oleks maksimaalne ning õige kehahoiak harjutuste sooritamisel saaks lihasmällu talletatud. On äärmiselt oluline, et lihasmälu treenitaks õigesti, vastasel juhul võivad tekkida olukorrad, kus kord selgeks õpitu vajab hilisemat ümberõpet. Selle eest, et valed valikud ja otsused jääksid tegemata, kannab hoolt särasilmne DanceActi treener Maria Goltsman. Seega, kui sinagi mõtled, et ballett võiks olla just see tants, mis sind paeluks, siis kindlasti soovitan proovima minna, sest nii võid avastada, et oledki leidnud just selle, mis seni su igapäevaelust vajaka on jäänud.

Seekord siiski bailatino’st juttu ei tee, sest selle trenni saladused väärivad suuremat kajastust kui ainult paar rida antud postitusest. Seega kuulub järgmine sissekanne bailatino’le ja ütleme nii, et on, mida oodata. Järgmiste tantsudeni!