Coca-Cola tantsublogi: naiselikkuse ja sensuaalsuse kontroll bailatino trennis

5 kommentaari
Coca-Cola tantsublogi: naiselikkuse ja sensuaalsuse kontroll bailatino trennis

Nagu lubatud, siis ilma pikema sissejuhatuseta kuuluvad seekordsed blogiread bailatino’le.

Nagu lubatud, siis ilma pikema sissejuhatuseta kuuluvad seekordsed blogiread bailatino’le.

Trennile, millest väliselt õhkub nii palju naiselikkust, sensuaalsust, liikumist, rütmi ja kirge, kuid samas peitub kõige välise taga meeletu jalgade tehnika ning ääretult oluline käte- ja puusatöö. Sealjuures ei tohi unustada seda kõigist kõige olulisemat – õiget kehahoiakut. Eks jalgade ning käte sujuv liikumine ja viimseni lihvitud tehnika ole tähtsad iga tantsustiili puhul, ent eriti oluliseks muutuvad need bailatino juures hetkel, mil muusika ja tantsija tantsuplatsil kohtuvad ning tantsimisele tulevad esimesed sammud. Selleks, et kõik eelnevalt kirjeldatu oleks olemas, ja trennis tantsitavate stiilide karakter pääseks esile, tuleb leida endas plastilisus ja liikuvus, lasta rütmil end kaasa haarata ning ennastunustavalt tantsida.
 
Enne DanceActi jõudmist sai pikalt kaalutud, mis trenniga alustada ning esialgsete valikute hulgas oli peale jazz‘i ka bailatino, sest ladina rütmid on mulle alati meeldinud ja puusanõksutamisega sinnamaani probleeme ei olnud. Lisaks tundus ka DanceAct’i kodulehel olev trenni tutvustus paljutõotav. Kõige rohkem aga meeldis mulle tutvustuse juures klausel, kus eelnevaid tantsukogemusi ei pea olema ning suure boonusena õpin ka tantsusammud selgeks. Ja nii ma lõpuks bailatino’sse jõudsingi.
 
Minu esimene trenn oli heas mõttes paras kaos. Eks siin mängi rolli ka mu oma kärsitus ning tahe kõike ja kohe väga hästi osata, ning kui kõik plaanitult välja ei tule, läheb kogu võhm sammude selgeks õppimisele, kuivõrd tehtu nautimisele. Ei olnud harvad need hetked, mil arvasin end juba samme oskavat ja just siis lisandusid eelnevalt õpitule väikesed nüansid juurde ning kõik oli heas mõttes taas pea peale pööratud. Ja ega muud üle ei jäänudki, kui otsisin kogu kontsentratsiooni ja motivatsiooni taas üles ning hakkasin otsast peale. Õnneks võetakse sammukombinatsioone kordi ja kordi läbi ning trenni lõpuks võib peaaegu võidukalt tunnistada, et midagi jääb külge ka.
 
Et bailatino’sse satun vaid kord nädalas, on küll natuke keeruline ülejäänud grupiga sammu pidada, aga trennist trenni näen, et võrreldes esimese trenniga on juba edasiminekut märgata ning esialgne lootus, nende tasemele jõuda, ei tundugi enam nii saavutamatu. Samba ja salsa on varsti juba selged, ma luban!
 
Üldjuhul mul trennikaaslaste jälgimiseks aega ei jagu, sest tantsuhuvilisi on palju ja silmad on treeneri Elisabeth’i liikumisele suunatud, ent kui tekib moment ja jääb siiski aega, siis õhkkond on trennis positiivne: kõik tantsivad ja ilmselgelt selliste olelusvõitluste all nagu mina, ei kannata. Rõõm on vaadata, kuidas nauditakse seda, mida tehakse, ka siis kui kõik kohe välja ei tule. Ja tegelikkuses ei peagi alati kõik esimese korraga õnnestuma, sest õpiprotsess on meie igapäeva loomulik osa.
 
Ma muidugi leiutasin juba ka lahenduse oskamatuse raviks. Kui tunned, et oskustest jääb vajaka ja trennis alati käia ei saa, siis  tuleb appi „küsi ja sa saad” tehnika ehk treener Elisabeth on alati nõu ja jõuga olemas ning vajadusel saab paluda e-mailile näiteid erinevatest tantsuvideotest.
Seega ei mingeid vabandusi ja näeme juba esmaspäeval tantsusaalis!