Reklaam sulgub sekundi pärast

Ettevaatust, tantsimine on sõltuvust tekitav

Coca-Cola tantsublogija Anu: Avastasin mõned päevad tagasi, et esialgsest tagasihoidlikust soovist minna tantsima on möödunud juba eneselegi üllatuslikud viis kuud

Coca-Cola tantsublogija Anu: Avastasin mõned päevad tagasi, et esialgsest tagasihoidlikust soovist minna tantsima on möödunud juba eneselegi üllatuslikud viis kuud. Ajalises mõistes ei ole viis kuud just teab mis pikk aeg, aga emotsionaalselt olen nii palju uusi ja inspireerivaid kogemusi saanud, et tundub, nagu kuuluks tantsimine juba aastaid mu igapäevatoimetuste hulka.

Siinkohal peab kindlasti arvestama asjaolu, et iganädalased trennid olid minu jaoks enne DanceActi pigem haruldus kui harjumus, seega on rõõm tõdeda, et nüüd ei möödu enam ükski nädal tantsuta ja rõõm liikumisest on suur. Lisaks on tekkinud juurde motivatsioon käia aeg-ajalt jooksmas ning teha kõhu- ja seljalihaste harjutusi, trennides õpitu harjutamisest kodustes tingimustes ei hakka rääkimagi. Ootan juba põnevusega, kaugele see suur motivatsioonitulv mind kannab ning milleks kõigeks ma veel suuteline olen. Aga nüüd ilma pikema jututa treeningsaali.

Selle aasta trennid algasid suure energialaenguga: bailatino trennis tegime algust bachata ning džaiviga ja jazzitrenn üllatas energiapomm-koreograafiaga. Pean kindlasti ära mainima, et džaiv on ka suur energiapomm ja ühtlasi üks mu lemmikuid tantse, just tänu energilisele ning hüplevale liikumisele, mis mõjub nii kerge ja õhulisena. Bachata seevastu on aeglasem ja romantilisem ning jalalt jalale hüplemise asemel keskendutakse sujuvamale liikumisele.

Sarnaselt eelmisele aastale, sai ka sel aastal seatud siht käia vähemalt kolm korda nädalas tantsimas ning kõik ülejäänud korrad, mis plaanitud eesmärgi juba ületaksid, kannaksin siira tantsurõõmu ja enesearengu arvele. Paraku pole see ilus plaan täies mahus tööle saanud rakenduda, sest igapäevatöö võtab siiski oma osa ja seetõttu päris kõikidesse trennidesse ei jõua. Nii jäigi mulle kaks jazzitrenni nädalas ja kui ajaliselt on võimaldanud, siis olen ka vastavalt kas korra või paar bailatinosse jõudnud. Õppimise ja oskuslikkuse eesmärgil oleks regulaarsem bailatino trennides osalemine äärmiselt oluline, aga kui võimalusi napib, siis tuleb võtta igast võimalikust trennist maksimum ja unustada igasugused allahindlused ning küll siis need tantsusammud ka lõpuks selgemaks saavad. Et bailatino gruppe on mitu, siis on võimalik vahele jäänud trenn teise treeneri käe all järgi tantsida, ehk vajalik kogus positiivset energiat ning teadmisi on igal võimalikul juhul garanteeritud.

Kui nüüd aga rääkida contemporary jazzi trennidest, siis nendega on hoopis keerulisemad lood ja seda vaid heas mõttes, sest kogu aeg on, mille nimel pingutada. Lihtsus mind siinkohal ei motiveeri ning ma tohutult naudin väljakutseid ja keerulisi olukordi, mida kohatine tantsuvõhiklikkus mulle trennides pakub. Lisaks ei tee ka treener Kaarel meile allahindlust, seega alati tuleb anda endast maksimum. Et aga tantsurõõm ära ei kaoks ning ma seda kõike enda jaoks liiga keeruliseks ei mõtleks, siis leidub igas trennis ka piisavalt jess-momente, kus tunnen, et juba saan koreograafia enda jaoks lahti mõtestatud või mõne tavapärase harjutuse selgemaks ja see on juba ilmselge töövõit.

Kui aasta algas meil uue ja ägeda, pigem klassikalise koreograafiaga, siis pärast seda, kui treener käis ajutiselt bailatino trenne asendamas, tuli ka meile uus koreograafia. Päris esimesed trennid möödusid meil eranditult klassikalises stiilis ning diagonaalide ühest tantsusaali otsast teise harjutamise rütmis, kuid nüüdne koreograafia on vabam ning keskendub suuresti ülekeha liikumisele. Muudatus koreograafia osas oli tingitud sellest, et teise rühma bailatino trenne asendades, tõdes treener, et tantsijad kasutavad liikudes liiga vähe ülakeha ning selleks, et me saaksime jazzi tantsides veel parema kehatunnetuse, on meie uus koreograafia Aafrika stiilis. Ja eks selles tõdemuses ka väike tõetera peitub, miks muidu andsid järgmisel ja veel ka ülejärgmisel päeval kõik kaela- ja kerelihased tunda? Aga nagu vanasõnagi ütleb: mis ei tapa, teeb tugevaks või antud konteksti mugandatuna - kui annab tunda, läks trenn asja ette!

Järgnevalt üks tagasihoidlik hoiatus: ettevaatust, tantsimine on sõltuvusttekitav!