Kõik head asjad saavad ükskord otsa: Anu viimane blogipostitus

Lisa kommentaar
Kõik head asjad saavad ükskord otsa: Anu viimane blogipostitus

Iga lõpp on millegi uue algus ehk kõik head asjad saavad ükskord otsa. Nii ka minu koostöö DanceAct’i, Coca-Cola ning Buduaariga: projekt – pool aastat trenne ja blogimist – saab selleks korraks läbi, mis tähendab, et on aeg kokkuvõteteks.

Iga lõpp on millegi uue algus ehk kõik head asjad saavad ükskord otsa. Nii ka minu koostöö DanceAct’i, Coca-Cola ning Buduaariga: projekt – pool aastat trenne ja blogimist – saab selleks korraks läbi, mis tähendab, et on aeg kokkuvõteteks.

Daamid ja härrad, poisid ja tüdrukud, siin see on – viimane postitus minu sulest.
 
Trenni poolaastale tagasi vaadates tunnen siirast heameelt mulle avanenud võimaluse pärast end tantsualaselt arendada ja kogeda äratundmisrõõmu, et olen leidnud enda jaoks hobi, mis juba ainuüksi oma olemuselt motiveerib ning paneb pingutama nii, et igemed verel, süstides meeletus koguses positiivsust ja nn ürgset energiat. Usun, et meie mõtetel on suur jõud ja just nende mõtete ehtsus, puhtus ja siirus loovad illusiooni mudelist, kuidas me maailma näeme. Selleks, et püüelda unistuste poole, tuleb osata soovida, soovida kogu südamest, sest nii on oht, et sinu unistus võib täituda.
 
Ja mõnikord on nii, et piisab headest mõtetest ning ühest õigest valikust ja elu joondub justkui võluväel antud otsuse järgi, juhatades sind sammukese oma unistusele lähemale. Nii juhtus enne antud projekti käivitumist ka minuga: otsustasin, et tavalistest spordiklubidest mulle aitab ning on viimane aeg seada sammud päris tantsustuudiosse. Mõeldud, tehtud. Kuigi DanceAct’i trennide valik võttis esialgu silme eest kirjuks ja otsustusvõime oli mind siinkohal maha jätmas, väljus kõikidest stiilidest võitjana contemporary jazz. Põhjuseid ei pea kaugelt otsima: esiteks hingestatud contemporary tantsu koreograafiad tõsieluseriaali SYTYCD (So You Think You Can Dance) erinevatest hooaegadest ja teiseks kiindumus jazz’i kui muusikastiili vastu.
 
Juba esimeses trennis oli selge, et eelneva tantsukogemuse puudumisele vaatamata on contemporary just see üks ja õige. Isegi kehv koordinatsioonitunnetus polnud mingi ettekääne loobumiseks, vastupidi, see hoopis inspireeris ja motiveeris enda kallal töötama ning vaeva nägema. Mäletan treener Kaarel Väli nõuannet pärast paari trenni, kui olin mures, sest kõik harjutused ei õnnestunud nii hästi kui ülejäänud trennikaaslastel: „Peamine on mitte alla anda, vaid käia järjepidevalt trennis ja küll siis tuleb kõik juba iseenesest.”
Üks asi on omada realistlikke ootusi trennide osas, ent uskumatu, kui palju annab juurde nõuanne inimeselt, kes on kunagi kõik omal nahal läbi elanud. See mõjus tantsima asudes lausa topelt inspireerivalt.
 
Ja siit läks lumepall veerema: jazz’i-trennist saadud energialaeng sütitas mind osalema antud trenniblogi konkursil ning seeläbi sain teha tutvust ka balleti ning bailatino’ga. Balletiga jäi tutvus põgusaks, sest töö ja trennide sättimine oli ajaliselt keeruline. Lisaks asendus ballett bailatino’ga, aga inspiratsiooni sain mõlemast küllaga, et tulevikus sammud taas trenni seada.
Siinkohal tahan kõiki kõhklejaid innustada proovima, kaotada ei ole midagi, ent võita on tervelt maa ja ilm.
 
Ja siin ma nüüd olen seitse kuud hiljem, endiselt inspireeritud, motiveeritud ja jäägitult jazz’ile müüdud. Nagu öeldakse, siis jagatud rõõm on topelt rõõm ehk suurim nauding oli Buduaari lugejatega oma emotsioone jagada, õppida suurepäraste treenerite käe all (maani kummardus ning aitäh Maria, Elisabeth ja Kaarel) ning eelkõige teha seda, mida südamest armastan – tantsida!
 
See projekt on küll märtsi lõpuga läbi, ent tantsimine minu jaoks ei lõpe. Vähem kui kahe kuu pärast leiab aset juba kevadine DanceAct’i tantsuetendus Practice Night Spring Schowcase ja usu või mitte, jazz’i koreograafia saab olema ülivinge! Seega kõik kõhklejad trenni ja näeme maikuus laval!