Pool aastat blogimist – kuhu Anu trennidega jõudnud on?

Septembris avaldasime Coca-Cola ja DanceAct’i üleskutse leidmaks blogijat, kes oma postitustes räägiks algaja tantsuõpilase igapäevastest muredest ja rõõmudest. Kuigi avaldame valituks osutunu Anu Baraninilt viimaseid postititusi Buduaari lehel, ei tähenda see, et Anu tantsutee lõppeks.

Nädalad mööduvad ning ilmad muutuvad aina kevadisemaks ja päikeselisemaks, ent kord lummanud kirg tantsimise vastu ei vaibu ka kõige erksamalt säravate ja soojendavate päikesekiirte kiuste. Ja õhtuks, mil mu trennid tavaliselt algavad, on päike juba nagunii loojunud, seega tavapärasest ilusamate ilmade tõttu ükski trenn ära ei jää, pigem on põhjust eelistada jalutuskäike tavapärase autoga/ühistranspordiga liiklemise asemel. Rääkides aga nautimisest ja naudingust, siis teha seda, millest olen juba aastaid unistanud ning äratundmisrõõm, et see just ongi see, mis varem on vajaka jäänud, süstib igapäevaselt suures koguses motivatsiooni, energiat ja positiivsust ning kevadväsimusest ei ole siinkohal juttugi.
 
Naastes aga jutuga trennisaali tagasi, siis seekordne tantsu kaksnädal möödus kõigist eelnevatest tagasihoidlikumalt. Põhjus ei seisne kindlasti tahtmatuses trenni teha, vaid selle tingis vajadus võtta väike puhkepaus ja end turgutada. Tervis ikka ennekõike! Muidugi tunnistan, et kerge see ei olnud, sest kui keha on harjunud iganädalaselt piisavalt liikuma ning üks hetk oled sunnitud horisontaalasendit vertikaalile eelistama, ja igasugusest muust liikumisest ei maksa liigse kurnatuse ning väsimuse tõttu üldse unistadagi, mõjub see omamoodi harjumatult ja rusuvalt. Olen aus, nädala pidasin ilma tantsuta vastu, aga see oli ka kõik. Pärast seda viisid jalad juba iseenesest DanceActi: käisin vaikselt uurimas ning vaatamas, kas ja kuidas keha ning olemine tantsuks valmis on. Tantsimisega kord on nii, et kui üks trenn puudud, on kohe tunne, justkui poleks terve igaviku tantsinud, mis siis veel paarist vahelejäänud trennist rääkida.  Ilmselgelt tantsuhooliku õudusunenägu!
 
Hoidumaks end uuesti haigevoodisse tantsimast, otsustasin, et piirdun esialgu ainult ühe trennistiili - contemporary jazz’iga - nädalas ja sedagi vastavalt enesetundele. Miks just jazz? Vastus on lihtne - tunnen, et selles trennis on mul meeletult palju arengumaad, kindlasti rohkem, kui bailatino's. Lisaks on oma kehaliste piiride kompamine trennis õpitavate harjutuste kaudu üks äärmiselt põnev protsess. Võimalik, et vahel tundubki mõni harjutus üle mõistuse keeruline, aga see on just koht, kus tuleb mängu tahe alistada keerukus ja omandada sujuv liikumine ning tunda lõpptulemiga kaasnevat võidujoovastust. Ehk kõik on mõtlemises kinni -  kui on tahe saavutada, siis jõuad ka eesmärkideni!
 
Rõõmuga tõden, et tervis on õnneks taastunud ning tantsutrennid viivad mind järjekindlalt hubasesse ja armsaks saanud DancActi tagasi. Pool aastat tantsimist ja blogimist koostöös Coca-Cola, DanceActi ja Buduaariga saab selle kuuga lõpuga läbi ning seega on tegu minu eelviimase trennipostitusega. Tantsimist ma kindlasti ära ei lõpeta ning ka viimane postitus on veel alles ees, ehk seniks veel tšau-pakaa ei ütle, vaid lõpetan ühe vana-hea mõtteteraga „Dance like no one’s watching!”